vahepeal juhtus nii, et jäin jälle töötuks. mu elus tuleb sellist asja ette meeldiva regulaarsusega – no ausalt, see pidev töölkäimine ei toeta mu elustiili absoluutselt.
nii et kolm kuud käisin töö asemel trennis ja reisimas ja, ma ei teagi, kogu aeg nagu tegin midagi, aga praegu tagantjärele ei oskagi öelda, mida siis täpselt. ühe raamatu toimetasin! see sai väga hea mu meelest, lugege. aa, ja juuretisega hapusaia küpsetamise õppisin selgeks.
ja kui ettemakstud jooga- ja uisutunnid ja kokkulepitud gaidikoondused ja -laagrid kõik ära peetud said, siis kolisin Walesi. lihtsalt et läheks asja ette kõik see kolm ja pool aastat igapäevast keeleõppimist :P
noh, muid põhjuseid oli ka – eks me olime mõnda aega juba mõelnud, et see Londoni-projekt on end 12 aastaga enamvähem ammendanud. ja kui siis hakkasime vaatama, et kuhu oleks paberimajanduse mõttes piisavalt lihtne kolida ja kus samas jaksaks üüri maksta ja kus saaks lihtsa vaevaga matkata ja mootorratastega sõita ja vahel ehk meres ujuda ja samas oleks rahvusvaheline lennujaam ka käepärast… siis hakkaski tunduma, et Walesi kirdeosa oleks päris okei mõte.
(muidugi esimest korda Manchesteri lennujaama kaudu Eestisse lennates sain aru, et rahvusvahelisel lennujaamal ja rahvusvahelisel lennujaamal on ka vahe. poleks uskunud, et Stanstedist (mida ma kunagi eriti armastanud pole) nii kiirelt puudust tundma hakkan :P)
kes elus kunagi kolinud on (ja kes ei oleks?), oskab ilmselt arvata, et ühe majapidamise, kahe mootorratta ja kaheistmelise sportauto kolimine 200 miili ehk 4 sõidutunni kaugusele ei ole päris triviaalne ülesanne. aga tehtamatu ka ei ole ja mõningaste seiklustega (mille kõrgpunktiks loen selle hetke, kui mu tsikkel M25 kiirtee kolmandas reas lihtsalt… seisma jäi) sai see läbi viidud. ilmselt ei üllata kedagi ka see, et ühe magamistoaga korterisse 11 aastaga kogunenud kraam on sujuvalt täitnud kolme magamistoaga maja JA garaaži ja ikka veel on kõik kohad täis lahtipakkimata kaste ja et ma olen jõudnud kibedalt kahetseda iga viimase kui raamatu ostmist oma elus.
aga olen ka jõudnud hankida kohaliku raamatukogu lugejakaardi ja lõpuks ometi laenutada endale kõmri keele õpiku, mida nüüd ahnelt loen – mitte ainult sellepärast, et enda raamatud on kõik kastides ja midagi muud pole lugeda, aga lähipäevil tuleks ära otsustada, mis taseme keelekursusele ma end septembriks kirja pean panema.
tundub, et see aastatepikkune Duolingo nühkimine on andnud mulle A2 taseme sõnavara ja grammatika, aga 1) Duolingo materjal on pigem lõunadialekti poole kaldu ja mul on siin põhjapoolset vaja (vahe on piisavalt suur, et nende jaoks on eraldi õpikud ja kursused) 2) kui ma siin ühe lihtsama podcasti najal kuulamist olen veel natuke harjutanud, siis mu kõnelemispraktika on puhas null. nii nagu ei sünni B1 kursusele kohale marssida?
küsisin internetist nõu ja sain mitu head vihjet, millest ühe toel läksin täna kohale hoopis naaberküla kogukonnakohvikusse, kus kaks korda nädalas koguneb kõmri keele vestlusgrupp. mõtlesin, et lähen kuulan niisama natuke pealt, kuidas päris inimesed räägivad, aga kõik olid hirmus lahked ja küsisid mult piisavalt lihtsaid küsimusi, nii et noh, nüüd on mul kõnelemispraktikat üks tund.
lisaks raamatukogudele olen juba ära kaardistanud ka lähimad matkarajad, gaidirühmad, joogatunni, uisuhalli ja poola poe (idaeurooplane peab saama oma tatra ja keefiri! mulle pakuti leti alt isegi musta leiba!), ja üks härra vestlusgrupist kutsus mind kõmrikeelsesse koori laulma ka. nii et mulle tundub, et siin saab täitsa mõnusalt elada. ainult seda ma veel ei tea, kuidas ma seda kõike rahastama hakkan – töö võibolla veel leiaks, aga kust see aeg võetakse, ah?
whatever 
ideaalne asjakäik oleks ilmselt, kui koorilaulu eest palka makstaks või midagi sarnast.
igatahes tundub täitsa isuäratav!
Väga sümpaatne vastuvõtt!
Sa kunagi kirjutasid siin koertest. Lugesin hiljuti, et ühe piirkonna koerte käitumine võib olla suuresti mõjutatud nende omanike käitumisest, läbisaamisest ja suhetest. Et kui elanikkond on pigem stressivaba, külalislahke ja tore, siis on ka koerad selliseks kasvanud, omaniku näo järgi :)
Võtsin kätte raamatu ja avastasin tiitellehte pöörates Su nime toimetaja rollis. Mõtlesin siia õnnitlema tulla ja kokkusattumiste soonel mainid seda tööd oma viimatises postituses. Äge mitut pidi! Õnnitlen ja jään järgmist sammu ootama.