you shoot me down but i won’t fall

The Invisible Library (The Invisible Library, #1)The Invisible Library by Genevieve Cogman

My rating: 4 of 5 stars

ma tavaliselt ei viitsi lugeda neid lugusid, kus mingi objekt on kaduma läinud ja keegi peab selle jälgi ajama ja eelmised omanikud on järjest surma saanud ja selgelt on kellelgi mingi salaplaan. aga seekord oli küll päris mõnus, sest jaht puuduoleva raamatu järele viib otsijad mingisse viktoriaanlikku aurupunk-Londonisse ja mängus on ka haldjad, vampiirid, lohed ja alligaatorid. kusjuures need alligaatorid pole üldse ohutud.

plusspunktid tulevad selle eest, et peategelasteks on raamatukogutöötajad ja lisaks olulistele ellujäämisoskustele (maskeerumine, võitluskunstid, salakeel, paralleelmaailmade vahel liikumise võime) on väärtuste hulgas kõrgel kohal korrektne keelekasutus ja hea grammatikavaldamine. romantilised tundedki saavad alguse potentsiaalse partneri koduse raamatukogu hindamisest.

ja Liechtenstein on selles maailmas ohtlik ja oluline poliitiline jõud, millega tuleb arvestada.

no ja siis need alligaatorid ikkagi.
View all my reviews

some broken hearts never mend

I Know Why the Caged Bird Sings (Maya Angelou's Autobiography, #1)I Know Why the Caged Bird Sings by Maya Angelou

My rating: 4 of 5 stars

ma terve igaviku lihtsalt ei julenud seda raamatut lugeda, sest mul oli kuskilt teadmine, et see on üsna jube.

eks ta muidugi on ka, sest pisikese mustanahalise tüdruku elu 1930ndate aastate Arkansases (ja 1940ndate Californias) lihtsalt oligi jube. asjaoludega arvestades on see kõik kirja pandud üpris mittejubedal, võiks isegi öelda, et lapsesõbralikul moel. eks ta vist enamvähem lasteraamatuna ongi mõeldud. põhiline paralleel, mis mulle pähe tuleb, on “Tappa laulurästast” ja seda lugesin ma kaheksa-aastasena küll täitsa mõnuga; oleksin ilmselt ka Angeloud lugenud, kui oleks võimalus avanenud.

vahelepõige: minu kadunud vanaema luges kord mulle ja vennale (olime alla 10 aasta vanad kindlasti) ette raamatut “Jeesuse jüngrid”, mis tundus ühe poistekamba üpris meeleoluka seiklusena sõjajärgsel Saksamaal. neil poistel olid küll ka vanemad õed ja aegajalt tuli ette minegid igavaid täiskasvanute dialooge, mille vanaema edasi lappas kommentaariga “see on nende omavaheline jutt, seda pole meil vaja teada”. hiljem, juba teismelisena, võtsin raamatu ise ette ja selgus, et omavaheline jutt käsitles põhiliselt ühe juudineiu võikaid kogemusi Saksa sõdurite tagalabordellides. respekt vanaemale olukorra elegantse lahendamise eest!

et jah, see puurilinnuraamat oleks väikeste kärbete ja vahelejätmistega kaheksasele või kümnesele ettelugemiseks sobiv küll ja mulle tundub, et vajalik ka.

tegelikult ikkagi täiesti uskumatu, et need lood ja olukorrad seal ei juhtunud mingisuguses onu Tomi onnikeses, vaid meile tuttavate inimeste eluajal. valge vaade laulurästa-raamatust annab ju ka mingi pildi, aga vaja oleks teada rohkem, arvan ma.

igasugune kaastunne puudub mul inimeste suhtes, kes seda raamatut keskkooliõpilaste jaoks ära keelata üritavad (ilmneb, et üks keelatumaid raamatuid USAs üldse). iga teismeline peaks nüüd küll suutma kõige kirjeldatuga toime tulla. kui on vahepeal tülgastav, siis kahju küll – teised inimesed pidid seda elu päriselt elama.

View all my reviews

when i’m not with you i lose my mind

New Girl (Secrets at St Jude's, #1)New Girl by Carmen Reid

My rating: 4 of 5 stars

internaatkooliraamatud on muidugi selline üsna… sirgjooneline žanr, meeldib või ei meeldi. mulle meeldib, olen isegi väikestviisi ekspert sel alal. ja eksperdi hinnang on: see raamat siin on omas kategoorias täitsa hea!

valem on sada aastat vana ja hästi läbiproovitud: hellitatud (siinkohal ameerika) preili saadetakse briti (siinkohal lausa šoti) tütarlaste internaatkooli, et teda veidi taltsutada ja talle õpetada elu põhiväärtusi nagu lojaalsus, õppeedukus ja obskuursed meeskonnamängud (maahoki!). alguses on raske, siis hakkab meeldima. ilmnevad ootamatud talendid, luuakse eluaegseid sõprussidemeid, pannakse paika ülbest bitchist klassikaaslane ja võidetakse möödaminnes ka majakarikas.

“New Girl” suudab selle kõik üsna veenvalt esitada 21. sajandi versioonis – lisanduvad ka poisid (ma olen suht kindel, et ainus kontekst, kus Enid Blyton oma raamatutes iial mõnd poissi mainis, oli, kui tuli selgitada, miks mõni tüdruk oli teistest ulakam – tal oli kodus vend või mitu. aga kõik ta tüdruktegelased suutsid veeta eluaastad 11-17 ilma kordagi meessoo peale mõtlematagi. see-eest olid nad head rohkemates obskuursetes meeskonnamängudes – lacrosse!), mobiiltelefonid, piimakohvid ja California IT-tööstuses rikkaks saanud vanemad.

igal tähtsamal tegelasel on oma väike saladus (nagu viitab ka sarja nimi), enamus neist üsna läbipaistvad algusest peale, aga paar üllatust viskas ikka sisse minu jaoks ka. ülemäära sentimentaalseks ei mindud, leidus paar kõva häälega itsitamise kohta ja lõpp jäi kenasti lahti järgmiste osade jaoks. usun, et see võib täitsa Blytoni-vääriline saaga tulla; jooksujalu just järgmise osa järele ei lähe, aga kui raamatukogus või odavpoes näppu jääb, plaanin kindlasti veel lugeda.

View all my reviews

keegi oma soojad käed sulle õlgadele seab

kas on sohk lubada igapäevast blogimist ja siis postitada põhiliselt raamatuarvustusi?

natuke nagu tundub nii… aga samas, ma teen oma reeglid ise. pealisülesanne oli ikkagi rohkem kirjutada ja ma ausalt kirjutan kõik need arvustused ise (pluss need ka, mida ma siia ikkagi ei postita ja mida tuleb käia Goodreadsist otsimas). nii et noh. ma saan aru, et te tulete siia ilublogi ootuses, aga katsuge olla – ilu ei panda padaje. erinevalt raamatutest:P

Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis (Minu..., #114)Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis by Mae Lender

My rating: 4 of 5 stars

sellest raamatust olin ma enne juba blogidest (nii autori, kirjastaja kui lugejate omadest) nii palju lugenud, et ootused olid kõrged. Ehk siis, enne kui ma jõudsin lugema, kes on Vilma ja Aino, teadsin juba ette, et Vilma lastelastel polnud lubatud Aino omadega mängida ja et koer oli ikka ise ka süüdi, et ta kaevu visati.

vaenujalal naabriprouad ei valmistanud õnneks pettumust ja muu hiiu-huumor ka mitte. kas just nüüd suur Hiiumaale-kolimise soov tekkis… ega vist, sest eks ju suur osa raamatust sellest rääkis, kuidas minusugust pötkut sinna keegi ei oota. (eraldi lugu on see, kuidas ma hiljaaegu oma Hiiu juuri otsisin ja leidsin. aga raamatu kohaselt ei võeta ka veerandhiidlast eriti meeleldi jutule ja mina olen kõigest kaheksandik ja õige veidi peale).

inimesed olidki “Minu Hiiumaa” kõige huvitavam osa, ma oleks võinud lugeda veel palju rohkematest. see raamat on täis tabavaid portreesid nimedega (no eks ikka Aino ja Vilma, aga ka Ave Alavainu ja Farmi-Kalle) või anonüümseks jääda soovivatest kaassaarlastest, aga ka nimetutest turistidest.

suurepärane maiuspala oli kirjeldus turundusest hiidlaste moodi – jah, minus ikka on sealtkandi verd! ma ka ei suuda ühtegi asja maha müüa ilma enne selle puudusi põhjalikult kirjeldamata.

IMG_1374 (1).jpg

kõige rohkem meeldis mulle aga raamatu lõpust leitud väljavõte 1935. aasta Hiiu Teatajast, kus õpetati, “mis peab suveks maale kaasa võtma”. näiteks: “Suuremad kipskujud purunevad reisil kergesti, nii et parem on maale kaasa võtta marmor- ning graniitskulptuure, kui neid juhtub olema.”

View all my reviews

oled sündinud siin kuid mitte siin loodud

Eestluse elujõustEestluse elujõust by Indrek Koff

My rating: 5 of 5 stars

juhuslikult jõudis see “hüsteeriline traktaat” (nagu alapealkiri teda klassifitseerib) minuni Eesti juubeliaastal ja taasiseseisvumispäeva eelõhtul, nii et sain teda kogeda kombinatsioonis keskmisest rohkema lipulehvitamise ja hümni-Koidu-merisiinseismajäilaulmisega. mis oli päris huvitav elamus ja julgeksin soovitada, kui see taastoodetav oleks:)

põmtselt on siin lihtsalt kirjas kõik see, mida me kogu aeg ütleme. või kuuleme teisi ütlemas. või isegi kui ei kuule, siis ikkagi teame, et keegi kusagil ütleb.

pane ära oma raha
kus te jaanipäeval olete
kuhu sa ronid oma sapakaga idioot
no pane mulle veel neli viis kartulit
parem ikka kui talongiajal
mis integratsioonist me räägime
palju see meie meeste keskmine oli kuuskend kolm või nii
see mesipuu laul tõi kohe pisara silma

ja nii lehekülgede kaupa. põhimõtteliselt võiks iga rida selles raamatus töötada terve raamatu kokkuvõttena. või, tõepoolest, kogu eestluse. jah, sellised me, siilid, kord juba oleme.

20180819_091642.jpg

View all my reviews

tühi rand ja nõmmeliivatee

Meie küla eided La Gomeral : üks muhe reisiraamatMeie küla eided La Gomeral : üks muhe reisiraamat by Ave Nahkur

My rating: 5 of 5 stars

eile tahtsin okaapit näha, täna tahan La Gomerale minna.

ega see raamat ülesehituselt keskmisest Minu-sarja raamatust ju palju ei erine. väike sissejuhatus, et miks koliti, siis meeleolukas kolimis- ja sisseelamisprotsessi kirjeldus, siis rohkem või vähem süstemaatiline ülevaade ümbruskonna ajaloost ja geograafiast, portreesid naabritest ja külahulludest, kirjeldused matkaseiklustest ja keeleõppeäpardustest, mõned kohalikud retseptid, kohustuslik “sõbrad Eestist tulid külla”-peatükk, mis annab võimaluse sujuvalt üle minna puhtale turismiinfole. (boonusena EI esine raamatus tegelasena kohalikku päritolu ämma;))

ja ei saa eitada, et see on tõestatult võitev lähenemine (vt ka Minu-sarja populaarsus ja edu). tõesti on nii asjalik kui meelelahutuslik lugemine!

lisanduvad palju suuremad ja paremad fotod, kui Minu-formaat võimaldaks (ja kuna meil on tegu kunstnikuga, siis kunstipildid on kõige toredamad:)) ja kõik see töötab selles mõttes suurepäraselt, et umbes 10 lk enne lõppu tekib endal vastapandamatu tahtmine kohale minna ja siis viimastel lehekülgedel saab juba teada, milliseid lennukipileteid vaatama peaks ja kuhu bussipeatusesse sulle vastu tullakse.

lisaks on “Meie küla eitede…” stiil selline, et ma kujutan ette, et kui ma ise oleks pidanud selle kirjutama, siis oleks enamvähem täpselt nii välja kukkunudki. paistab, et mul võiks Avega hästi klappida, hakkan pileteid vaatama. loorberimetsa pean ma oma elus näha saama.

View all my reviews

ja laevad su silmades kutsuvad koju

Vali okaapiVali okaapi by Edward van de Vendel

My rating: 5 of 5 stars

(Goodreadsis on selle raamatu pealkirjas trükiviga ja ma ei tea, kuidas saaks korraldada, et see ära parandataks.)

tegu on muidugi häbitu okaapipromoga, aga see töötab. mulle meeldisid okaapid enne ka, aga nüüd meeldivad üle kõige, ja päris tõsiselt plaanin esimesel võimalusel minna loomaaeda nendega taaskohtuma.

okaapide kohta sain teada… no vähemalt 88 asja. ma ei tea, kas ma olen enne lugenudki raamatut, mis oleks nii informatiivne ja samas nii lüüriline. minu lemmikfakt: okaapibeebi hakkab kakama alles kuue- kuni üheksanädalaselt. enne lihtsalt… seedib kõik ära. also, okaapi suudab omaenda kõrvast keelega puru välja urgitseda, kui vaja.

IMG_1337 (1).jpg

ja siis veel need pildid! terve üks peatükk koosneb ainult okaapipiltidest, üks ilusam kui teine.

IMG_1341.jpg

mida edasi, seda rohkem süvenes minus kahtlus, et lisaks avalikule okaapipropagandale tehakse ka varjatud kampaaniat introvertsuse populariseerimiseks… ja viimastel lehekülgedel tunnistasid nad selle üsna otse ka üles.

vali okaapi!

View all my reviews

in the greatest city in the world

Neverwhere: the Illustrated EditionNeverwhere: the Illustrated Edition by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

muidugi olen ma Neverwhere’i varem ka lugenud, aga mul (vist? tõesti peaks tegema raamatuinventuuri või vähemalt lõpetama suure osa oma raamatukogu hoidmise kodust 1800 km kaugusel ühe riidekapi alumistel riiulitel) ei olnud seda endal olemas ja seega tundus õigustatud uue, illustreeritud väljaande ostmine. (Kas mul õnnestub kedagi veenda, et see, et uus on Neil Gaimani autogrammiga ja et ma olin õigel ajal õiges kohas, st ühel vihmasel hommikul kl 9 Piccadilly Waterstone’is, et seda osta, on juhus?)

eelmine kord, kui ma Neverwhere’i lugesin, olin ma Londonis küll käinud, aga mitte elanud. nüüd olen 6 aastat elanud ja muidugi on see seda raamatut oluliselt muutnud ja tegelikult ei suudagi ma enam ette meenutada, kuidas oli seda lugeda siis, kui neid metroojaamu ja tänavaid ja maamärke ei tundnud. üsna kindlalt läks minust eelmine kord mööda näiteks see, kuidas Old Bailey Centre Pointi katusel pesu kuivatab ja nendib, et sealt avaneb üks West Endi paremaid vaateid, kuna Centre Pointi pole näha. seekordsel lugemisel pani muigama küll.

aga juba esimesest lugemisest mäletan, et mõtlesin: kõik see on tõenäoliselt päriselt ja metroos tuleb olla väga ettevaatlik. ja tõesti olen olnud ka, sest see raamat muudab pöördumatult seda, kuidas sa Londonit näed.

Riddelli illustratsioonide suhtes olin pikalt skeptiline, aga enam ei suuda meenutada, miks, sest tegelikult ta mulle illustraatorina väga meeldib. Markii de Carabas näeb piltidel välja hoopis teistmoodi kui ma ette kujutasin, aga eks see ole mulle paras, sest tõesti, kui hoolikalt lugeda (mida ma kirjelduste osas tihti ei tee), siis… noh, minu viga. jah, tuleb tunnistada, et piltidega väljaanne on parem kui ilma piltideta.

View all my reviews

a gentleman will walk but never run

English: A Story of Marmite, Queuing and WeatherEnglish: A Story of Marmite, Queuing and Weather by Ben Fogle

My rating: 2 of 5 stars

Inglastest on kirjutatud väga palju paremaid raamatuid kui see. Absoluutselt parim on Kate Foxi “Watching the English”; kui see on läbi töötatud ja tahaks veidi rohkem nalja saada, siis Bill Brysoni “Notes from a Small Island” pole ka paha. Fogle’it julgen soovitada ainult tõelisele inglase-aficionadole ja kindlasti mitte algajale.

Kogu eelnevalt läbitöötatud kirjanduse pluss isikliku elukogemuse pealt tean, et inglasi peaks iseloomustama understatement ja self-deprecation. Fogle end juba selliste stereotüüpidega piirata ei lase! Mul sai üsna kiirelt otsa kannatus tema imeliste seikluste, nimekate sõprade ja arvukate talentide suhtes. (Paraku ei säästeta meid raamatu lõpus ka pildigaleriist tüüpi “mina ja kuulsus”.)

Siiski oli tal jutustada ühtteist sellist, mida ma enne ei teadnud. Nišiteemad küll, nagu näiteks Marmite’i ajalugu, Eddie the Eagle’i seiklused ja – mu lemmik! – loetelu rohkem ja vähem jaburatest spordialadest, mille inglased on läbi aegade leiutanud. Eestlaste kiikingule ja naisekandmisele on neil vastu panna näiteks… worm charming ja extreme ironing. (Worm charming oli ka üks väheseid inglaslikke ettevõtmisi, mis hr Fogle’il just hiilgavalt ei õnnestunud, ja kirjeldus sellest, kuidas BBC hoolekogu hiljem tagajärgedega pidi tegelema, oli raudselt raamatu meeleolukaim osa ja teenis käesolevale reitingule hoobilt ühe tärni juurde.)

Ilmast räägib Fogle oma raamatus way rohkem, kui ükski inglane seda elus päriselt teeb (ja ma ei ütle, et nad seda üsna palju ei teeks), aga ei anna selle käigus bittigi infot (mis muidugi on ilmast rääkimise point, sort of). Aga olles lugenud Foxi, kes selgitab väga huvitavalt ära, miks ja kuidas see rääkimine käib… Fogle’ilt null lisaväärtust.

Minu diagnoos Fogle’ile on ikkagi, et lower middle class (aga, oh, kus tahaks olla upper). See obsessioon muru, kriketi, Marmite’i, Wimbledoni, Henley, Shipping Forecasti ja Barbouri jakkide suhtes muutub väga kiiresti väga üksluiseks. (Ja mis puutub Barbouri, siis see osa raamatust oli nii ilmselge sisuturundus, et tõesti üllatusin, et mu Kindle’i väljaandest otse veebipoodi linki ei viinud.)

View all my reviews

there was something in the water now that something’s in me

… ja nii saigi minust inimene, kes läheb spetsiaalselt selleks spetsiaalsesse koomiksipoodi, et osta värske (tänane) koomiks. loeb selle bussis läbi ja jääb ootama järgmist, milleni on veel peaaegu terve kuu.

20180808_184444
“mature readers” – yup, ma olen seitsmekümnendatel sündinud.

siit raugelt voodipesupildilt pole näha, aga ma olen tegelt äärmiselt elevil sellest kõigest.