My rating: 4 of 5 stars
internaatkooliraamatud on muidugi selline üsna… sirgjooneline žanr, meeldib või ei meeldi. mulle meeldib, olen isegi väikestviisi ekspert sel alal. ja eksperdi hinnang on: see raamat siin on omas kategoorias täitsa hea!
valem on sada aastat vana ja hästi läbiproovitud: hellitatud (siinkohal ameerika) preili saadetakse briti (siinkohal lausa šoti) tütarlaste internaatkooli, et teda veidi taltsutada ja talle õpetada elu põhiväärtusi nagu lojaalsus, õppeedukus ja obskuursed meeskonnamängud (maahoki!). alguses on raske, siis hakkab meeldima. ilmnevad ootamatud talendid, luuakse eluaegseid sõprussidemeid, pannakse paika ülbest bitchist klassikaaslane ja võidetakse möödaminnes ka majakarikas.
“New Girl” suudab selle kõik üsna veenvalt esitada 21. sajandi versioonis – lisanduvad ka poisid (ma olen suht kindel, et ainus kontekst, kus Enid Blyton oma raamatutes iial mõnd poissi mainis, oli, kui tuli selgitada, miks mõni tüdruk oli teistest ulakam – tal oli kodus vend või mitu. aga kõik ta tüdruktegelased suutsid veeta eluaastad 11-17 ilma kordagi meessoo peale mõtlematagi. see-eest olid nad head rohkemates obskuursetes meeskonnamängudes – lacrosse!), mobiiltelefonid, piimakohvid ja California IT-tööstuses rikkaks saanud vanemad.
igal tähtsamal tegelasel on oma väike saladus (nagu viitab ka sarja nimi), enamus neist üsna läbipaistvad algusest peale, aga paar üllatust viskas ikka sisse minu jaoks ka. ülemäära sentimentaalseks ei mindud, leidus paar kõva häälega itsitamise kohta ja lõpp jäi kenasti lahti järgmiste osade jaoks. usun, et see võib täitsa Blytoni-vääriline saaga tulla; jooksujalu just järgmise osa järele ei lähe, aga kui raamatukogus või odavpoes näppu jääb, plaanin kindlasti veel lugeda.
whatever 