saadan tuule su juurde

Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:) Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne … Loe edasi “saadan tuule su juurde”

Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:)

Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne jumala(nna) järeltulija või muidu lemmik. Sinna juurde oleks kindlasti pidanud käima ka selline heliefekt nagu “Nukitsamehes” selle koha peal, kus rohitud peenar jälle umbrohtu täis kasvab. Tirilimps:P Ja eks katsu siis selliseid kangelasi tõsiselt võtta.

Muidugi said filmis surma teised inimesed ja teistmoodi kui Homerosel; ellujäänud pääsesid ka teisel moel. Mul igatahes oli hea meel, et ma ei pidanud nägema Hektori poja surnuksviskamist linnamüüri pealt. Ega Homeroski neid asju nii täpselt teadnud. Selle kohta on üks tore raamat, Alexander Krawczuki “Trooja sõda: müüt ja ajalugu”, kus räägitakse, mida kirjutas Homeros ja mida räägivad muud kirjapandud ja kirjapanemata legendid, kuidas üldse tol ajal suuline pärimus levis ja mida näitavad väljakaevamised. Emme, ma võtsin sinu oma endale. Küsi tagasi, kui sul vaja läheb:)

Üldiselt ma olen lapsest saadik troojalaste poolt olnud selles sõjas. Nad olid nats tobedad küll, aga neile tehti minu meelest kuidagi hullemini liiga. Odysseus ja Achilleus olid samas ka mu lemmikud.

oh moonid moonid mu armastatud lilled

Miks ei ole keegi mu tähelepanu juhtinud faktile, et “Loomingu Raamatukogu” ilmub ikka veel? Et see sari ei eksisteeri ainult mu lapsepõlvemälestustes (emal oli see koju tellitud ja ma jõudsin alati pool raamatut läbi lugeda seda postkontorist koju tuues)? Et selle raames maksab päris ehtne raamat keskeltläbi viis krooni vähem kui keskmine eesti naisteajakiri? Et … Loe edasi “oh moonid moonid mu armastatud lilled”

Miks ei ole keegi mu tähelepanu juhtinud faktile, et “Loomingu Raamatukogu” ilmub ikka veel? Et see sari ei eksisteeri ainult mu lapsepõlvemälestustes (emal oli see koju tellitud ja ma jõudsin alati pool raamatut läbi lugeda seda postkontorist koju tuues)? Et selle raames maksab päris ehtne raamat keskeltläbi viis krooni vähem kui keskmine eesti naisteajakiri? Et need raamatud on R-kioskis keskmiste eesti naisteajakirjade kõrval olemas?

Nagunii te kõik teadsite seda ja loete Stiili ja Trendi ja Annabellat ja Cosmopolitani ja Kroonikat sellepärast, et need teile meeldivad, mitte sellepärast, et teil pole lõuna või bussisõidu kõrvale muud lugeda. Või siis loetegi lõuna ja bussisõidu kõrvale Loomingu Raamatukogu ja irvitate vaikselt minu üle. No ma ei tea, see on ehk õiglane, aga siiski mitte ilus teist.

Ma lugesin lõuna kõrvale Almqvisti.

nii vaba rõõmus ei ole keegi

Huvitav on see, et peaaegu alati, kui ma leian mingi täiesti suvalise raamatu – no selles mõttes, et ma ei tea ette midagi sellest raamatust ega enamasti ka autorist ja keegi ei ütle mulle, et seda võiks lugeda, vaid ma ise kogemata hakkan lugema, olemata asjast enne midagi kuulnudki – siis tuleb ikka välja, et tegu on mingi eriti olulise teosega. Et see on mingi maailma- või ka kohaliku kirjanduse tähtteos. Et selle autor on tohutult kuulus (aga ei pruugi seda olla selle konkreetse raamatu pärast). No ja nii edasi.

Näiteks see Katitzi-raamat, millest ma eelmises sissekandes kirjutasin. Mida ma hakkasin lugema hinna ja pealkirja suhte pärast:P Selle autor Katarina Taikon (raamatus Katitzi) koos oma õe Rosaga (kellest raamatus ka palju juttu on) oli peaaegu et ainuisikuliselt igasuguse mustlaste õiguste eest seismise taga Rootsis 1960ndatel. Et mustlased võiksid majades elada ja koolis käia näiteks. Tegelikult oli see üsna suur asi, arvestades, et mustlased elasid seal maal alates 16. sajandist, aga veel 1950ndatel ei lubatud neil laagritki rohkem kui kolmeks nädalaks ühte kohta püsti jätta, rääkimata siis kodakonduse, arstiabi või kirjaoskuse andmisest.

Neid Katarina autobiograafilisi Katitzi-raamatuid (mida ta muide hakkas kirjutama alles pea 30-aastaselt – siis, kui ta lõpuks lugema ja kirjutama õppis) on nüüd viimastel aastatel Rootsi riigi raha eest Tššehhis ja Ungaris tuhandete kaupa lastele välja jagatud, sest Katarina leidis, et vaja on muuta inimeste suhtumist ja et seda tuleb alustada lastest – mitte ainult Rootsis, vaid igal pool, kus vaja.

Mõtleks, ma ei teaks sellest kõigest mitte midagi, kui ma poleks kogemata seda raamatut lugenud ja kui ma poleks hakanud veebist otsima, millal selle tegevus toimuda võis:) Te ütlete, et pole vajagi, aga minu meelest on täitsa tore teada.

Rosa Taikon (nüüd on ta vana tädi ja ehtekunstnik) valiti muide tänavu aasta mustlaseks. See kõlab tobedalt, nõus:) Aga Katarina on surnud.

Just for the record, minu isiklik suhe mustlastega on selline, et me kaklesime Vabriku tänava omadega kogu aeg, kui ma algklassides käisin. Erilisel vaenujalal olin ma ühe Rosita-nimelise tsikiga. Sest et ta noorem õde loopis mind kividega ja ma loopisin vastu ja sain pihta ka. Siis tahtis Rosita mulle tappa anda, aga ma olin päris hea kakleja lapsena, nii et ma ei saanud eriti tappa, kuigi tema oli vanem ja tugevam. Hiljem me veel aastaid karjusime teineteisele solvanguid, kui linna peal nägime. Järele mõeldes on üsna hea, et keegi mind lisaks veel mingi Katitzi-jutuga õrritama ei tulnud:P

Tegelikult ei ole ma kindel, et “mustlane” on eesti keeles poliitiliselt korrektne väljend. Peaks vist “roma” ütlema?

everything changes but you

Kui ma ükspäev Stockholmis raamatupoes käisin, siis jäi mulle lasteraamaturiiulis silma raamat pealkirjaga “Katitzi”. Mitte et see oleks paljuütlev pealkiri olnud, lihtsalt mingi nimi ju, aga ma võtsin ta pihku, sest see meenutas mulle Tsatsikit. Tsatsiki-raamatud on päris popid rootsi lasteraamatud, ma omal ajal lugesin neid mõnuga ja nüüd on kolm esimest eesti keeles ka … Loe edasi “everything changes but you”

Kui ma ükspäev Stockholmis raamatupoes käisin, siis jäi mulle lasteraamaturiiulis silma raamat pealkirjaga “Katitzi”. Mitte et see oleks paljuütlev pealkiri olnud, lihtsalt mingi nimi ju, aga ma võtsin ta pihku, sest see meenutas mulle Tsatsikit. Tsatsiki-raamatud on päris popid rootsi lasteraamatud, ma omal ajal lugesin neid mõnuga ja nüüd on kolm esimest eesti keeles ka olemas. Noh, Katitzi on peaaegu nagu Tsatsiki tagurpidi ja raamat oli odav suht õhuke paperback, nii et ma ostsin ta laevas lugemiseks ilma pikalt mõtlemata.

Ja mis tuli välja – oligi. Katitzi oligi tagurpidi Tsatsiki, nii tagurpidi kui üldse veel sai. Tsatsiki on poiss, Katitzi on tüdruk. Tsatsiki elab isata, Katitzi emata. Tsatsiki on isa poolt kreeklane ja ema poolt rootslane, Katitzi on mustlane. Tsatsiki ei taha iga kord väga koolis käia, aga käib ikka, Katitzi tahaks väga koolis käia, aga ei saa. Tsatsiki kasuisa on lahe politseinik, kes küpsetab kaneelisaiu ja viib poissi mootorrattaga kooli, Katitzi kasuema on kuri “hele” naine (mittemustlane), kes on kasulaste vastu õel. Tsatsiki elab 1990ndate lõpus, Katitzi elab 1940ndate alguses. Tsatsiki-raamat on välja mõeldud, Katitzi-raamat on autobiograafiline.

Lihtsalt et nii võib ka juhtuda, kui pealkirja järgi raamatut ostad:)

Ja mustlaste elu 40ndate Rootsis küll lihtne ei olnud.

kuid kui polekski neid soove musttuhandeid ei siis viitsiksi oodata homset

Philippe Delerm, “Väikesed naudingud”. Selle raamatu ma ostsin jälle arvustuse pärast – lugesin ja tekkis tunne, et see võiks olla midagi naiiv.superi sarnast. Ei ole, üldse ei ole. Meenutab mulle hoopis üht teist raamatut – “Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele”, mingi tšehhi kirjutatud. Ma lugesin seda lapsena tihti ja imestasin ise kogu aeg, miks … Loe edasi “kuid kui polekski neid soove musttuhandeid ei siis viitsiksi oodata homset”

Philippe Delerm, “Väikesed naudingud”. Selle raamatu ma ostsin jälle arvustuse pärast – lugesin ja tekkis tunne, et see võiks olla midagi naiiv.superi sarnast. Ei ole, üldse ei ole. Meenutab mulle hoopis üht teist raamatut – “Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele”, mingi tšehhi kirjutatud. Ma lugesin seda lapsena tihti ja imestasin ise kogu aeg, miks selline raamat mulle meeldib. Igal leheküljel oli lihtsalt üks lühike jutuke mingist asjast, lillest, loomast, inimesest. Mitte otseselt lugu, aga emotsioonikirjeldus – kuidas asjad lõhnavad, kostavad, meenuvad… Selles raamatus ei juhtunud kunagi midagi.

Delermi raamat on ka just selline. Nagu Marko Mägi ütles, alguses tundub ilutsev. Aga tegelikult on lihtsalt… nagu elu ise.

i can stay awake just to hear you breathing

Big Readiga ei lähe viimasel ajal kuigi jõudsasti, sest kõik järelejäänud raamatud on kas jube igavad (ma ikka veel ei suuda Thomas Hardyt lugeda:) või pole neid lihtsalt võimalik saada. Aga täna jälle skoorisin, sest Stockholmis müüakse peaaegu kõiki raamatuid… iseasi, kas ma neid osta raatsin.

Seekordne ost läks igatahes asja ette ja tänase päevaga olen ma selle raamatu läbi saanud, kusjuures ma EI lugenud töö juures (tavaliselt heade raamatutega läheb nii, et ma salaja ikka piilun nats).

Raamat ise oli Michelle Magoriani “Goodnight Mister Tom” ja ma tahaks väga, et ma oskaks sellest kirjutada nii, nagu vahel raamatuarvustusi kirjutatakse – nii, et lugeja saaks aru, millest see raamat on ja kas/miks teda lugeda tasuks, aga samas ei jutustata lugu ära… Aga ma ei oska.

See on jälle lasteraamat, lastekirjanduse klassikaks nimetatud isegi. Et ma ka kunagi nii suureks ei saa, et mulle täiskasvanute raamatud rohkem meeldima hakkaksid kui lasteraamatud… Või tegelikult ma vist olin nii suur juba ära. Vanuses 8-18 :P Ma ei tea, kas ma lugesin siis juba kõik lugemistväärivad “suurte raamatud” läbi või milles asi, aga tol ajal ei tundunud lasteraamatud põnevad ja nüüd ei tundu muud.

Ja noh, see mister Tomi lugu (tegelikult oli Williami lugu) oli selline kõige õigemat sorti lasteraamat – kus räägitakse olulistest asjadest haaravalt ja arusaadavalt. Ma nutsin ka üsna mitme lehekülje jagu. Teada ju on, et mul on silmad märja koha peal, aga raamatud mind üldiselt nutma ei pane. Ainult Philip Pullman ja, mis seal salata, Rosamunde Pilcher on sellega viimaste aastate jooksul hakkama saanud:P

Raamatulugemise vahepeale mõtlesin ma sellest, miks mu suhe kaasaegsete rootsi lasteraamatutega on selline, nagu ta on. Kui ma olen Eestis ja mul pole neid kusagilt võtta, tekib mul nende järele igatsus. Ma tavatsesin neid Västeråsi raamatukogus lugemas käia – lasteosakonna lugemissaalis akna all kott-toolis, vaatega Vasagatanile ja tempoga raamat päevas. Need raamatud olid lihtsas keeles, põnevad ja elulised (or so I thought). Neis räägiti põhiliselt koolikiusamise probleemidest, 12-aastaste sõprusest ja armumisest, vanemate lahutustest ja lastest, kes surid tasapisi rasketesse haigustesse, olles eelnevalt õpetanud oma sõpru, kuidas sellest üle saada. Sekka mõned narko- ja prostitutsiooniteemalised põnevuslood.

Enamasti oli tegu mingite sarjadega. Kui ma Rootsist ära tulin, oli Tzatziki-raamatuid ilmunud ainult kolm, Julia-raamatutest oli neljas kohe ilmumas, Eva&Adam oli vist seitsmenda juures. Ma mõtlen tihti, kuidas neil lastel edasi läks ja mis neist sai. Siis ma kurvastan, et mul neid raamatuid kusagilt võtta pole, ja mõtlen, et nad on kindlasti mõned uued sama lahedad sarjad leiutanud.

Aga kui ma jälle Helsingis või Stockholmis raamatupoodi satun ja niisuguseid raamatuid lappan, tunnen ma, et nad ängistavad mind ja ei ole oma elulisusest hoolimata kuigi olulised. Et ma ei taha nende peale raha kulutada ega neid endale koju riiulisse viia (ehkki ma loeksin nad läbi, kui mul oleks veel see raamatukogu). Ja nii ongi, et II maailmasõja aegsest Inglismaast jutustav raamat on kümme korda rohkem päris kui 21. sajandi rootsi oma… Ilmselt ei ole asi niivõrd kohas kui just ajas? Astrid Lindgreni ja Maria Gripe vastu pole mul midagi.

(Ühe rootsi lasteraamatu ostsin seekord ikkagi, aga sellest räägib mõni teine päev – kui üldse.)

Big Readi Top100st veel lugeda jäänud 27 raamatut. Top21 hulgast on puudu ainult üks:) ja nad on lisanud Top200, seda ma pean uurima hakkama. Ei, asi ei ole skooris või selles, et olks vaja 100% täis saada, aga ma olen tänu Top100le avastanud kümmekond suurepärast raamatut, mis mulle muidu vist iial poleks kätte sattunud. Tundub, et edasikaevamine on ka seda väärt.

maniana perius maniana datius

Ma tean, et ma peaks lähemate nädalate jooksul lugema ainult üht teatud paksu spiraalköites raamatut (uhh, kuidas ma ei salli spiraalköidet! See laguneb alati kätte ära), aga eile ma ikkagi ei suutnud vastu panna ja ostsin endale järjekordse juturaamatu. Eva Ibbotson, “Reis Merejõele”. Selline tõeliselt mõnus vanakooli lasteraamat, seikluste ja veidikese moraali ja kõigega. Soovitan. … Loe edasi “maniana perius maniana datius”

Ma tean, et ma peaks lähemate nädalate jooksul lugema ainult üht teatud paksu spiraalköites raamatut (uhh, kuidas ma ei salli spiraalköidet! See laguneb alati kätte ära), aga eile ma ikkagi ei suutnud vastu panna ja ostsin endale järjekordse juturaamatu. Eva Ibbotson, “Reis Merejõele”. Selline tõeliselt mõnus vanakooli lasteraamat, seikluste ja veidikese moraali ja kõigega. Soovitan.

Lähemalt saab merejõeraamatu kohta lugeda Postimehest, Krista Kumbergi arvustusest, mis tegelikult panigi mind seda raamatut ostma. Ilona Martsoni arvustust Päevalehest ärge lugege, see reedab liiga palju raamatu sisu ette ära. See on üldse mingi eesti (laste)raamatuarvustajate loll komme, puänt kuu aega enne raamatu lettideleilmumist teatavaks teha. Näiteks Harry Potteri viies osa ilmus eesti keeles oktoobri lõpus, aga Eesti Ekspressil oli tingimata vaja 7. septembri lehes kirjutada, et Sirius saab surma. Samas kui HP teemalistes veebifoorumites hoiatati veel pool aastat peale raamatu ilmumist kaks lehekülge ette, kui kusagil oli tulemas väikseimgi spoiler – mõni tahaks raamatut nii ka lugeda, et ei tea ette, mis juhtub. Ja mõni ehk ei ostnud kohe ilmumise päeval ingliskeelset raamatut ja ei lugenud seda esimese ööga läbi – mina muidugi umbes seda tegin:)

what can he think of what we’ve done to the world that he created

Ma loen praegu üht mõnusat poolpopulaarteaduslikku raamatut, kus on kombineeritud hea jutustamisoskus ja mulle südamelähedane teema. Douglas Adams & Mark Carwardine, “Last Chance to See”. Adams üsna ilmselt ei saanud iialgi Maa hävitamise teemast üle, aga seekord vogonitest juttu ei ole. On sellest, kuidas meie endi käe all loomaliigid välja surevad. Pealkiri ütleb kõik ülejäänu. … Loe edasi “what can he think of what we’ve done to the world that he created”

Ma loen praegu üht mõnusat poolpopulaarteaduslikku raamatut, kus on kombineeritud hea jutustamisoskus ja mulle südamelähedane teema. Douglas Adams & Mark Carwardine, “Last Chance to See”. Adams üsna ilmselt ei saanud iialgi Maa hävitamise teemast üle, aga seekord vogonitest juttu ei ole. On sellest, kuidas meie endi käe all loomaliigid välja surevad. Pealkiri ütleb kõik ülejäänu. Adams võttis zooloogist sõbra kaasa ja läks kasutama viimast võimalust mõnda looma veel näha.

See oleks kurb raamat, aga kamoon, see on siiski Douglas Adams:) Ta vast ei pahanda (kuidas ta saakski, ta on surnud:P), kui ma tsiteerin kohta, kuhu ma praeguseks hetkeks selles raamatus jõudnud olen:

“/…/The kakapo is a bird out of time. If you look one in its large, round, greeny-brown face, it has a look of serenely innocent incomprehension that makes you want to hug it and tell it that everything will be all right, though you know that it probably will not be.

It is an extremely fat bird. A good-sized adult will weigh about six or seven pounds, and its wings are just about good for waggling a bit if it thinks it’s about to trip over something – but flying is completely out of the question. Sadly, however, it seems that not only has the kakapo forgotten how to fly, but it has also forgotten that it’s forgotten how to fly. Apparently a seriously worried kakapo will sometimes run up a tree and jump out of it, whereupon it flies like a brick and lands in a graceless heap on the ground. /…/”

Kakapo on muidu üks papagoi. Järjekordne lennuvõimetu Uus-Meremaa lind.

vaikusse valgusse puhtusse minna suudan kui ületan enda

Pärast kümmet aastat otsimist leidsin luuleraamatu, mis minu jaoks võibolla kunagi hakkab asendama Liisi Ojamaa “Lõputut juulit”. Mul on Liisi raamatust kõik luuletused peas ja nad on mulle olulised ja jäävad olulisteks, sest nad on suur osa mu suurekssaamisest… aga nad on so nineties:) Minu elu seisukohalt ja üleüldse ka. Täna(päeval) loen seega Kristiina Ehini … Loe edasi “vaikusse valgusse puhtusse minna suudan kui ületan enda”

Pärast kümmet aastat otsimist leidsin luuleraamatu, mis minu jaoks võibolla kunagi hakkab asendama Liisi Ojamaa “Lõputut juulit”. Mul on Liisi raamatust kõik luuletused peas ja nad on mulle olulised ja jäävad olulisteks, sest nad on suur osa mu suurekssaamisest… aga nad on so nineties:) Minu elu seisukohalt ja üleüldse ka.

Täna(päeval) loen seega Kristiina Ehini “Luigeluulinna”. Mulle tõesti meeldib.

Aga kui tuleb kevad, leiate te mind ikkagi Liisit lugemas. Sellest, kuidas “agulihoowides lõhnawad sirelid”. Ja et on “wihmast wõbisew linnakewad autod teras ja klaas”. Sellest ma niipea välja ei kasva. Kindlasti mitte veel sel kevadel.

i love you you pay my rent

Ma söön praetud maksa sibulaga ja see meenutab mulle Viplala raamatut. Seal olid need vanapreilid, kes ei julenud enam kunagi süüa praetud maksa sibulaga, kuna arst väitis, et nad just selle pärast näevad pisikesi mehikesi. Ja seal oli koeraksmuudetud ülemuse proua, kes sõi alati kana ja vaatas televiisorit, kui mees komandeeringus oli. Vat mina peaaegu … Loe edasi “i love you you pay my rent”

Ma söön praetud maksa sibulaga ja see meenutab mulle Viplala raamatut. Seal olid need vanapreilid, kes ei julenud enam kunagi süüa praetud maksa sibulaga, kuna arst väitis, et nad just selle pärast näevad pisikesi mehikesi. Ja seal oli koeraksmuudetud ülemuse proua, kes sõi alati kana ja vaatas televiisorit, kui mees komandeeringus oli. Vat mina peaaegu alati söön praetud maksa sibulaga, kui mees komandeeringus on:)

Rubriigist “mida teha, kui koosolekul on igav” – oskad sa joonistada oma kodumaja? Tead, mitu akent ja mitu ust, kuidas nad omavahel proportsioonis ja paigutatud on? Kui terav on katuseviil ja kas korsten paistab igast küljest? Minul on väga keeruline maja. Lõpuks ma sain kõik neli külge kahemõõtmelisena paberile (ruumilisust ärge minult oodake never ever), aga kahtlused jäid. Kas eesukse ülemine serv on kõrgemal või madalamal kui elutoa suure akna ülemine serv? Kas köögis on üks suur aken või kolm väiksemat? Kui suur osa terrassist jääb tänava poolt vaadates varju? Ma arvasin, et ma tean! Aga näe.

Mulle ikkagi meeldis väga see Doris Lessingi raamat “Mara and Dann”, kus lapsi õpetati mängu abil. “What did you see?” Laps rääkis, mida ta teinud ja näinud oli ja vanemad või õpetaja küsisid küsimusi. Kui küsimusele vastuse leidsid, olid juba midagi õppinud. Pisemate lastega räägiti sellest, mida nad nägid, suurematega ka sellest, mida nad seejuures mõtlesid, miks nad nii mõtlesid, kas nad on kindlad, et nii on õige. Koolis mängiti terve klassiga korraga ja mõeldi selle üle, miks üks laps näeb asju teisiti kui teine. Nii nad õppisidki. Võluv. Mulle on räägitud, et waldorfpedagoogika sel põhimõttel töötabki. Mis seletab, miks waldorfpedagoogika ei tööta:P noh, küllap ta töötab kuhugimaale ilusti, aga katsuge nüüd ise ette kujutada Ivar Tammeraidu kahesajasele audikale sel meetodil matemaatilist analüüsi õpetamas;)

Aga jah, mulle meeldis hoopis see, kuidas selle mängu mängimine pani inimese asju tähele panema. Mida iganes sa nägid, sa jätsid selle meelde, sest alati võidi selle kohta hiljem küsida. Detailid olid olulised. “Ma nägin lindu.” – “Milline see lind oli?” – “Must-valge ja kollase nokaga.” – “Mis kujuga see nokk oli? Mis sa arvad, miks sellel linnul sellise kujuga nokk on?” Pärast märkasid need inimesed asju ilma sellele mõtlemata. Nemad suudaksid küll minu maja üles joonistada. Tulevikuinimesed. Järgmise (või ka kaugema) jääaja järgsest ajast.

Tammeraiu juurde tagasi tulles, ega ma poleks analüüsi loengus eriti viitsinud tähele panna, kui ma poleks teadnud, et ta võib iga hetk mul käskida oma lause lõpetada:P Waldorfpedagoog ikkagi?

do you like green eggs and ham?

Mrli jagatud kõla- ja riimimängud ajasid mind juba mitmendat korda viimase nädala jooksul mu uute Dr. Seussi raamatute kallale. Dr. Seuss oli väga muhe onu, kes 1950-ndate lõpus hakkas kirjutama lahedaid värsiraamatuid lastele. Need olid ka tuntud põhiliselt oma rütmide pärast, aga ka illustratsioonide, mis olid sama autori joonistatud ja väga isikupärased. Ja siis muidugi … Loe edasi “do you like green eggs and ham?”

Mrli jagatud kõla- ja riimimängud ajasid mind juba mitmendat korda viimase nädala jooksul mu uute Dr. Seussi raamatute kallale.

Dr. Seuss oli väga muhe onu, kes 1950-ndate lõpus hakkas kirjutama lahedaid värsiraamatuid lastele. Need olid ka tuntud põhiliselt oma rütmide pärast, aga ka illustratsioonide, mis olid sama autori joonistatud ja väga isikupärased. Ja siis muidugi sisu – tema idee oli kirjutada väikestele, alles lugemaõppivatele lastele raamatuid, mida nad ka tahaksid lugeda. Mis ei oleks igavad ja “antiseptilised” nagu tolleagsed lugemikud kippusid olema. Random House tellis dr. Seussilt isegi spetsiaalse primeri, milles pidi olema kasutatud 220 ettnähtud sõna (mida siis vist peeti sobivaks esimeste sõnadena lugema õppida). Dr. Seuss kirjutaski “The Cat in the Hat”-i valmis. Koolid seda ametlikult kasutama väga ei kippunud, küll aga jooksid lapsevanemad tormi:)

Üks teine kord vedas üks sõber (kes ühtlasi oli kirjastaja) dr. Seussiga kihla, et too ei suuda kirjutada raamatut, milles ta kasutaks vähem kui 50 sõna. Dr. Seuss kirjutas “Green Eggs and Ham”-i. Ma lugesin just praegu huvi pärast üle ja seal on 49 erinevat sõna. Kui artikkel a ka sõnaks lugeda:)

Ja muide, “How the Grinch Stole Christmas” on ka dr. Seussi looming.

Tegelikult polnud ta kellegi doktor. See oli lihtsalt selline pseudonüüm.

Kui ma väike olin, siis oli vanaema juures “Green Eggs and Ham” olemas ja ma fännasin seda tohutult. Põhiliselt muidugi pilte, aga aegajalt ma sundisin vanaema seda endale tõlkima ka. Üks teine dr. Seussi raamat oli veel, “Fox in the Socks”. Ja veel paar väga lahedat ingliskeelset raamatut. See, kuhu ned kõik kadunud on, on meie perekonna suurim ja tumedaim saladus. Eriti kuna nad väidavad, et raamatuid oli alguses kümmekond. Mina mäletan nelja ja praeguseks on alles üksainus…

Viinist ma ostsin endale “The Cat in the Hat”-i ja “Green Eggs and Ham”-i. Nüüd ma muudkui loen neid, sest nad on nii võluvad.

“I know some good games we could play,”
Said the cat.
“I know some new tricks,”
Said the Cat in the Hat.
“A lot of good tricks.
I will show them to you.
Your mother
Will not mind at all if I do.”

Then Sally and I
Did not know what to say.
Our mother was out of the house
For the day.

But our fish said, “No! No!
Make that cat go away!
Tell that Cat in the Hat
You do NOT want to play.
He should not be here.
He should not be about.
He should not be here
When your mother is out!”

või siis

Not on a train! Not in a tree!
Not in a car! Sam! Let me be!

I would not, could not, in a box.
I would not, could not, with a fox.
I will not eat them with a mouse.
I will not eat them in a house.
I will not eat them here or there.
I will not eat them anywhere.
I do not eat green eggs and ham.
I do not like them, Sam-I-am.

Sellega võrreldes oli “Printsessi päevikud” veel täitsa okei, eks ole:P

Jõulupühade võlu on alati olnud

Jõulupühade võlu on alati olnud selles, et saab päevade kaupa järjest lugeda. Jõulukingiks saadud raamatuid ja siis neid raamatuid, mis teised kingiks on saanud, ja siis muid lugemata raamatuid ja vahepeal veel natuke vanu lemmikraamatuid ka. Mina olen eile-täna lugenud “Printsessi päevikuid”, Anne Franki päevikut ja Krossi “Kalleid kaasteelisi”. Ühesõnaga, metsikutes kogustes omaeluloolisust (oi, kuidas … Loe edasi “Jõulupühade võlu on alati olnud”

Jõulupühade võlu on alati olnud selles, et saab päevade kaupa järjest lugeda. Jõulukingiks saadud raamatuid ja siis neid raamatuid, mis teised kingiks on saanud, ja siis muid lugemata raamatuid ja vahepeal veel natuke vanu lemmikraamatuid ka.

Mina olen eile-täna lugenud “Printsessi päevikuid”, Anne Franki päevikut ja Krossi “Kalleid kaasteelisi”. Ühesõnaga, metsikutes kogustes omaeluloolisust (oi, kuidas mulle see sõna meeldib!!! See võtab kogu eesti keele olemuse kokku.) Mul on nii tore olnud.

Krossi on imelik lugeda. Pooled lood on tuttavad, ainult nimed on nüüd õigeteks tagasi muudetud. Raske on vahet teha, kus on nüüd Jaan Kross ja kus Jaak Sirkel või Peeter Mirk. Kõige jaburam on, et tal endalgi läheb segi! Ja ta peabki tunnistama, et ta ei mäleta, kas asjad tõesti olid nii või mõtles ta need oma lugude jaoks välja.

Mul juhtub ka vahel elus nii.

Ja ma pole teab kui ammu lugenud midagi nii nauditavat kui see Kross. Midagi nii head ja samas eestikeelset. “Paigallennu” ilmumisest saadik, arvan ma.

mu hobune on tilluke, kuid ta on armas minule

Nüüd on see mul olemas. Hannu Mäkelä, “Hobune, kes kaotas prillid ära”. Mäkelä on sama tüüp, kes kirjutas “Härra Huu”, muide. Ja… hobune ongi üksjagu härra Huu moodi. Hobusega oligi lihtsalt see, et ta kaotas prillid ära ja tal polnud raha, et uusi osta. Sest oma raha sai ta hobuseraamatute arvustamisest hobuseajakirjade jaoks ja seda … Loe edasi “mu hobune on tilluke, kuid ta on armas minule”

Nüüd on see mul olemas. Hannu Mäkelä, “Hobune, kes kaotas prillid ära”. Mäkelä on sama tüüp, kes kirjutas “Härra Huu”, muide. Ja… hobune ongi üksjagu härra Huu moodi.

Hobusega oligi lihtsalt see, et ta kaotas prillid ära ja tal polnud raha, et uusi osta. Sest oma raha sai ta hobuseraamatute arvustamisest hobuseajakirjade jaoks ja seda ta ju ilma prillideta teha ei saanud. Sellepärast läks ta laia maailma õnne otsima. Õnneks leidis ta laiast maailmast hulga tegelasi, kellega koos ta talve üle elas. Näiteks:

* siili, kes oskas kaarti lugeda, kompassiga orienteeruda ja lõket teha;
* varese, kes õpetas lehmad lugema ja hobuse autot juhtima, pidas Lapimaa rongaga kirimaleturniiri ja võitis hobust kõigis kaardimängudes;
* hiire, kes oskas juustu teha;
* koera, kes nikerdas puust kujukesi ja lüpsis lehmi;
* lehmad, kes andsid piima, virisesid palju ja lugema õppides muutusid kohutavalt teadmisjanulisteks.

Lõpp oli õnnelik.

mägedest paremad on ainult mäed, mäed, kus sa pole veel käinud

Et siis Sauškinist. Ma ütlen kohe alguses ära, et kui kellelegi nüüd piinlikkustundega meenub, et tema ongi see, kelles käes on minu koopia sellest raamatust, siis palun ärgu häbenegu tagasi tuua, meil on viivisevaba aasta;) Ja kui ma ütlen koopia, siis ma nii mõtlengi. Ma ei suutnud seda raamatut ühestki antikvariaadist leida. Mulle võiks koopiamasinamaksu peale panna küll, mõnikümmend kopikat kindlasti.

Lugu ise siis – Boriss Rjahhovski, Kuidas Sauškin käis tuletikke toomas. Lasteraamat ja lõbus lugeda. Alguses on Sauškin kohutav tossike, kes suudab tuletikke ostma minnes jubedatesse sekeldustesse sattuda. Sekeldused aga, teadagi, karastavad noort inimest. Loo lõpuks on ta täitsa tegija. Vahepeal kohtume vahvate tegelastega nagu näiteks onu Kapa, kelle unistuseks on olnud lennujaamaülemaks saamine. Tema sõbrad, lahked paksukesed, on kõik end selle unistuse nimel ohverdanud ja lasknud end ükshaaval kuhugi pärapõrgusse lennutada, et lennuliin ikka käigus püsiks ja mees saaks oma lennujaama pidada… Ja siis oli seal veel leiutaja ja alpinismihull kääbus ja vuntsidega vanamoor jne. See kõlab niiviisi seletades suht nõmedalt, aga tegelikult on see ikkagi täiesti top 100 vääriline raamat.

Jah, ja seal lepitakse suht raamatu alguses kokku, et teeme nüüd nii, et edaspidi algavad kõik peatükid sõnadega “ja siis ühtäkki”. See on väga, ee, veenev. Elus on ka üldiselt nii.

and I’d give up forever to touch you

Täna ma sain endale sellise raamatu, et… hästi hea hakkas. Philip Pullman, Lyra’s Oxford. Kui ma niisugust raamatut näen, siis ma mõtlen, et miks ma küll alati ostan paperbacke, kui võiks osta ILUSAID raamatuid. Lyra-raamat näeb välja, nagu oleks ta pärit Lyra enda ajast ja maailmast. (Seda, mis maailmaga on tegu, saab jällegi teada ainult Pullmani triloogiast, millest ma ükskord juba natuke kirjutasin ka.) Siin on keskel suur lahtivolditav Oxfordi kaart ja illustratsioonideks väljavõte mingist teatmeteosest ja postkaart ja laevakruiisireklaam. Kaaned on… vanaaegse olemisega. Paber on paks ja jätab natuke luksusliku mulje.

Polegi enne näinud raamatut, mis nii vaatamisväärne välja näeks. Ma arvan, see raamat võiks Kalkarile meeldida:) Aga see ongi collector’s edition.

Lugu ennast nagu eriti ei olegi. See on pigem nagu kiri Lyralt – et jah, minu suur seiklus sai läbi, aga elu läheb ikka edasi, ma olen olemas, ma kasvan suuremaks, ma igatsen ikka veel, aga ma saan hakkama. Midagi sellist.

Ja samas jälle on tunne, et küllap midagi veel juhtub. Ja Pullman on lubanud ühe raamatu veel kirjutada HDMi juurde – The Book Of Dust. Ilma Lyra ja Willita, mis on kurb, aga õiglane.

täitnud hoolimatult päevi eluloos

Ükskord ma pooleldi lubasin, et ma teen raamatute edetabeli. See ei olegi meelest päris ära läinud. Ma olen aegajalt üles kirjutanud või püüdnud meelde jätta, kui on pähe tulnud mõni raamat, mis seal kindlasti hulgas peaks olema. Sadat ei ole kokku saanud. Ma arvan, et kui ükskord saaks, siis need, mis esimestena kirja said, poleks juba ammu enam olulised. Nii et ma teen hoopis dünaamilise edetabeli. Panen praegu kirja need, mis meelde on tulnud, ja hiljem siis kirjutan juurde.

Sellised raamatud on minu arvates olulised:

* Erlend Loe, naiiv.super – selle raamatu juures kõige vahvam asi on nimekirjad. Mulle on ka alati meeldinud nimekirju koostada. See tegi Loe mulle kohe sümpaatseks.

* Liisi Ojamaa, Lõputu juuli – mul on sealt kõik luuletused peas, nad jäid sinna, kui ma käisin umbes kümnendas klassis. Ja ma arvan ikka veel, et just need on maailma kõige paremad luuletused.

* Fynn, Armas Jumal, siin Anna – selle kohta ma ei julgegi midagi öelda. Poes on ta lastekirjanduse riiulil. Minu meelest ta lasteraamat küll ei ole, ehkki peategelaseks on laps. Ma ei tea, kust sellised raamatud tulevad, aga kui ma teaks, siis ma ostaks sinna pileti. One way.

* Marianne Fredriksson, enligt Maria Magdalena (“Maarja Magdaleena järgi”) – ma lugesin seda raamatut rootsi keeles enne ja siis ta ongi minu jaoks rootsi keeles, aga eesti keeles on ta ka välja antud ja kellele ei meeldi “religioosne ilukirjandus”, mille alla Raamatukoi ta määratleb, see saab pealkirja lugeda ja õppida, millisel juhul on eesti keeles õige öelda “järgi”, mitte “järele”:) Mina muidu arvan, et iga raamat, kus üheks tegelaseks on Jeesus Kristus, ei ole veel religioosne ilukirjandus. (Me oskame kõik tuua vähemalt ühe näite keskkooli kohustusliku kirjanduse varal, eks?) Aga jah, selle raamatu lugu on ühes väga vanas raamatus teise nurga alt kirja pandud. Ja ma ei tea, mismoodi oleks seda Maarja Magdaleena versiooni lugeda, kui Uue Testamendi vaatenurka enne ei teaks.

* Charles de Lint, Kusagil lennata (“Someplace to Be Flying”) – sellega juhtus jälle nii, et ma lugesin eesti keeles enne ja nüüd just eelmisel nädalal lugesin inglise keeles ja oleks nagu poolest saadik uus raamat olnud. Mõnda asja lihtsalt annab eri keeltes nii erinevalt öelda, vaadake või pealkirja. Aga jah. Kui ma saaks valida, millises raamatus ma elada võiks, siis ma valiks selle, täiesti kindlalt.

* Astrid Lindgren, Bullerby lapsed (“Alla vi barn i Bullerbyn”, “Mer om oss barn i Bullerbyn”, “Bara roligt i Bullerbyn”) – nüüd te küsite, miks just see ja mitte mõni muu Lindgreni raamat. Muidugi tuleks nad kõik siia kirja panna. Aga kui ma tahaks neist ühe valida, mis mulle endale kõige olulisem on, siis ikkagi Bullerby. Kui ma oleksin kuueaastaselt saanud valida, millises raamatus ma elada võiks, siis ma oleksin selle valinud:)

* Doris Lessing, Mara and Dann – selles raamatus oli üks kontseptsioon, mis mulle väga muljet avaldas. “What did you see?” Peale selle lugemist olen ma püüdnud rohkem näha, tähele panna, seoseid luua. See on elu huvitavamaks teinud.

* A. A. Milne, Karupoeg Puhh (“Winnie-the-Pooh”, “The House at Pooh Corner”) – see oleks võibolla pidanud olema esimene siin nimekirjas, lihtsalt respektist. Ma ei ole päris kindel, aga ma arvan küll, et see oli esimene raamat, mida mulle ette loeti. Nüüd on ta peas nii mul kui ettelugejatel. Ükskord ema helistas mulle ja küsis, mida ma sünnipäevaks tahan, kas raha või mõnd asja. Mina ütlesin pikemalt mõtlemata”: “Mõlemat” ja siis ütlesime me emaga koos: “Leiva pärast, palun, pole sul tarvis vaeva näha.” Te ei saa aru, aga see oli kohutavalt lahe:) Isaga käib asi samamoodi või veel hullemini. Sellepärast on Puhh minu jaoks palju enamat kui raamat. Ja muide – Disney-Puhhi ma boikoteerin. Need punase särgiga karud on ju

jõledad! Ja Shepardi originaalillustratsioonid on kõige etemad raamatuillustratsioonid üleüldse. Puhh on ka eesti keeles ja inglise keeles üsna erinev asi. Mõlemaid tuleb teada.

* Philip Pullman, His Dark Materials (“Tema tumedad ained”) – see on sari, kolm raamatut, eesti keeles nad alles üsna äsja andsid esimese välja. Need on ka lastega raamatud, mis minu arvates üldse ei ole lasteraamatud, aga samas ei ole minu meelest üldse eriti olemas lasteraamatuid. Pullmani maailma(de)s tahaksin ma ka elada. Mis looma kujuga oleks minu daemon? Kolmas raamat, “The Amber Spyglass” on kõige kurvema lõpuga raamat üleüldse. Ma olen suur tüdruk, aga ma nutsin seda lugedes. Hea on, kui keegi veel suudab kirjutada raamatu, mis minu kalgile südamele mõjub:)

Nüüd mu nimekiri sai läbi. Ma mõtlesin, kas ma panen igale raamatule Raamatukoi lingi ka taha, aga osade raamatute kirjeldused on seal nii tobedad, et ma ei taha võtta endale vastutust, kui te neid loete. See ei ole Raamatukoi süü, ma ei teagi, kes neid lühikokkuvõtteid koostab. Need tulevad koos raamatuga ja pannakse ajalehte ja raamatukogu kataloogi ja igale poole. Ärge usaldage neid. Usaldage mind:)

Ja mul on need raamatud kõik kodus olemas enesestkimõista. Headele lastele annan vajadusel laenuks.

if only i could turn back time

Tegin jubeda vea – lugesin töömaili. Pühapäeva õhtul. Selle asemel, et oodata esmaspäeva hommikuni, kui seda enam nagunii poleks vältida saanud. Nüüd ma TEAN, mis jamad mulle viimase kahe nädala jooksul kaela on sadanud ja viivitamatut lahendamist ootavad. Ootamatul kombel on teadmine aimamisest oluliselt hullem. Ja ära teha ei saa enne hommikut midagi… Kuna ma … Loe edasi “if only i could turn back time”

Tegin jubeda vea – lugesin töömaili. Pühapäeva õhtul. Selle asemel, et oodata esmaspäeva hommikuni, kui seda enam nagunii poleks vältida saanud. Nüüd ma TEAN, mis jamad mulle viimase kahe nädala jooksul kaela on sadanud ja viivitamatut lahendamist ootavad. Ootamatul kombel on teadmine aimamisest oluliselt hullem. Ja ära teha ei saa enne hommikut midagi…

Kuna ma loen raamatuid LIFO süsteemiga ehk siis viimasena hangitul on alati kõrgeim prioriteet, siis sain täna läbi selle, mille eile Budapesti lennujaamast ostsin (jah, mu eilses päevas oli liiga palju lennujaamu…). Malorie Blackman, Noughts and Crosses. See oli ka The Big Readis ja ma ei olnud sellest iial kuulnud, aga ta oli lennujaama ajaleheputkas olemas ja talle oli peale kirjutatud, kui palju lasteraamatuauhindu ta võitnud on. Ma olin tol päeval juba neli raamatut ostnud, nii et tundus kuidagi väga normaalne viies ka võtta.

Ja oligi hea raamat. Mitte ainult sellepärast, et aitas lennukites aega mööda saata. Seal oli rassismist… ja armastusest… ja suurekssaamisest. Ilus ja kurb ja kõik. Nüüd on ta mu riiulis ja kes tahab, võib laenuks saada. Eesti keeles seda igatahes välja antud ei ole. Aga võiks. Vahelduseks skandinaavia noorsooraamatutele, mis ka antud probleeme käisitlevad, aga oma spetsiifilisel moel, mis mulle on hakanud närvidele käima.

Ahjaa, noughts (jah, see peabki väikese tähega olema) ja Crosses on nullid ja ristid ehk siis alam ja ülem klass. Valged ja mustad. Orjad ja isandad. Mustad valitsevd ühiskonda ja valged teevad musta tööd. Sihuke maailm.

aga veel, mis puutub skandinaavlastesse ja nende probleemikäsitlustesse, siis sain ma ungarlastelt teada, et eestlased olevat ka tüüpilised vastikud igavad skandinaavlased. Et miks? Sellepärast, et meie, erinevalt ungarlastest, üldiselt täidame seda seadust, et lapsed peavad autodes turvatoolis olema. Ja see on safe but boring ja seega taunitav. Mine võta siis kinni. Skandinaavlaste meelest oleme me jällegi jubedad seaduseeirajatest idaeurooplased…

Ungari kohta võiks veel paljugi rääkida, aga las jääb pärastiseks kah midagi.

minna on meil kaua ja kaugele veel

Ma ei suuda Thomas Hardyt lugeda. Et miks peaks? Sest ma mõtlesin ükskord, et ma loen kogu The Big Read Top 100 läbi. Umbes pooli neid raamatuid olin ma selle mõtlemise hetkeks juba lugenud. Praegusel hetkel on ikka veel 39 tükki lugemata (ok, 38 ja pool, David Copperfieldi teist köidet ei ole käepärast, aga esimene … Loe edasi “minna on meil kaua ja kaugele veel”

Ma ei suuda Thomas Hardyt lugeda.

Et miks peaks? Sest ma mõtlesin ükskord, et ma loen kogu The Big Read Top 100 läbi. Umbes pooli neid raamatuid olin ma selle mõtlemise hetkeks juba lugenud. Praegusel hetkel on ikka veel 39 tükki lugemata (ok, 38 ja pool, David Copperfieldi teist köidet ei ole käepärast, aga esimene on läbi). Nende 39 hulgas on mõned lasteraamatud, mis on nii popid, et nad on poes otsas ja raamatukogus kogu aeg välja laenutatud; hulk selliseid raamatuid, mida Eestis üheski raamatukogus pole (enamusest neist polnud ma varem kuulnudki); ikka veel kõvasti Charles Dickensit ja Jane Austenit, kelle loomingu põhiosast ma olen end ometigi juba läbi närinud. Ja nii edasi.

Viimasel ajal pole lugemiseks enam jaksu. Eile õhtul enne magamajäämikst lugesin “Rumcajsi”. Mäletate, see lasteraamat kingsepast, kes hakkas röövliks? Millestki keerulisemast poleks mõte üle käinud.

Nii et Hardy ma viin raamatukokku tagasi. Paremaid aegu ja asjalikumaid lugejaid ootama.

Aga üldiselt tuleb The Big Readi kiita, sest nad on mind juhatanud suure hulga raamatute juurde, mida ma poleks muidu taibanudki lugeda. See oleks kurb olnud.

Kui ma teaks, et kedagi huvitab, siis ma teeks ükskord omaenda raamatute edetabeli. Sada parimat tähestiku järjekorras. “Rumcajs” oleks seal vist sees:)