Rubriik: whatever

Mind on vist viimasel ajal üsna raske pidada. Eriti kontoritingimustes. Mul on kõrvaklapid peas, et ma kogemata mingit tööjuttu ei kuuleks. Jüri oli sunnitud mulle arvutiekraanile teate saatma, et mu tähelepanu köita ja mult küsida, ega ma CISM eksamit teha ei taha. Einoh, hea küsimus, aga täiesti irrelevantne. CISM asub vajaduste püramiidis kusagil kättesaamatus kõrguses, tunnustuse tasandil. Minul on täitmata kõige alumise tasandi vajadused. Päikest, andke mulle päikest. Kell on kolm ja väljas hämardub.

Jako rääkis, et meil on laes madalsageduslikud päevavalguslambid ja et need tekitavad stressi. Ma tahan minna koju oma kõrgsageduslike säästupirnide alla lillat salli kuduma!

Ma ostsin endale just selliseid asju, et… te ei arva ära ja te ei usu. Kui arvate või usute, siis te ei tunne mind ikka üldse. Ma ostsin nimelt lõnga ja vardad:)

Eile juhtus nii, et oli hommik ja pime ja Kohtla-Järve. Mingit lörtsi sadas, sellist petlikku, mis jättis lume mulje, aga midagi valgeks ei teinud. Ma ei oska seda seletada, aga väga masendav oli olla. Internetti ka ei olnud, oli tööarvuti ja selle sees ei ole mul isegi muusikat peaaegu üldse. Ma kuulasin Jää-äärt, “Kui joonistad lund”. See ei aidanud sugugi. Pigem vastupidi.

Ja siis ühtäkki…
(see on Sauškini-raamatust… oi, sellest raamatust ma pean ka kirjutama ükskord)
… avastasin ma My Documentsist selle loo.

Ma ei suutnud üldse meenutada, kust see sinna sai, aga see päästis mu päeva või isegi elu. Ma arvan, et kui miski üldse päästa sai tol hetkel, siis ainult see.

Pärast ma hakkasin mõtlema, et kust ikkagi selline laul minu kõvakettal. Eks ta mingi surfamise käigus oli sinna sattunud. Lõplik selgus saabus – nagu tihti juhtub – Cafest:) Ma lihtsalt läksin ja küsisin, et kust ma selle laulu sain, ja Kalkar ütles, et temalt. Siis mulle tuli meelde küll.

Kohtla-Järve oli kole. See tuli võibolla sellest, et seal ei olnud päikest.

Ma õppisin selgeks mitu uut venekeelset sõna, mille ma kõik juba ära unustasin. Aga üldiselt olid venelased väga altid eesti keelt rääkima. Eriti vahva oli üks tädi, kelle kohta mulle räägiti, et ta just hakkas eesti keelt õppima ja võibolla oskab mulle asju eesti keeles seletada. Oskaski. Ma ütlesin talle aitäh ja hakkasin ta juurest ära minema ja siis tuli ta toakaaslane ja nad hakkasid kahekesi meenutama, kuidas eesti keeles veel tänada saab. “Aitäh”, “suur tänu” ja “tänan teid” ma kuulasin ära. Kui ma uksest välja astusin, siis olid nad jõudnud juba sõnani “lugupidamisega”. Kõik see käis suure naeru ja lusti saatel. Tädid olid sellised viiekümnesed.

Kogu aeg on pime. Ja külm. Ja uni.

Panin fotokasse mustvalge filmi. Nagunii ei ole mingeid värve enam olemas kusagil.

Ma lähen nüüd paariks päevaks Kohtla-Järvele. Palun tehke nii, et kui ma tagasi tulen, oleks päike. Või lumi. Soovitavalt mõlemad.

Kõik kindlasti lugesid seda juba Ekspressist ka, aga ikkagi. Uut Wallace&Gromiti täispikka multikat hakati tegema! Valmis saab… saja aasta pärast. Pooleteise tegelikult.

The movie sees the studio’s popular characters Wallace and Gromit hunt down the mysterious beast which has been rampaging their village’s prize marrows and potatoes just days before the giant vegetable growing contest.

Tööle sõites mõtlesin ma taas kord loodus- ja kokkuhoiust, seekord siis sellise nurga alt:

Postkastis oli järjekordne kriitpaberil kilesse mässitud üllitis ühelt firmalt, kellega mul on üsna meeldiv kliendisuhe. Jah, ma vist isegi tahan teada, mis neil mulle oma toodete, teenuste ja allahindluste kohta uut on öelda. Konks on selles, et ma tean nagunii, sest ka mu abikaasal on nendega sama meeldiv suhe. See teeb neid üllitisi kaks. Ja peaaegu iga sellist asja laekub lõpuks kaks tükki, sest meil lihtsalt on enamvähem ühesugused kliendikaardid ja asjad.

See teeb kaks korda rohkem kilet ja kriitpaberit minema visata. Ja keegi ei võida midagi.

Ma vist ei hakka helistama Kaubamajja, Stockmanni, Radiolinjasse, Estravelisse jne. ja kõigilt ükshaaval küsima, et palun, kas oleks võimalik saada neid asju leibkonna peale üksainus. Niipalju, kui ma nende kliendiinfosüsteeme ette kujutan, ei ole. Teine variant oleks neilt igaühelt paluda, et ärge mulle lihtsalt enam saatke – huvitav, kas see töötaks?

Sellega meenub see ka, et ma ükspäev ütlesin Radiolinjale “jah, palun e-arvet”. Konkreetselt selleks, et mitte saada neilt järjekordset ümbrikku iga kuu. Tulemus – ma saan ümbriku ikka, sest nad ju saadavad mulle kliendiinfolehte. Hmh.

Ja muide, mis sai kilekotiveebist, mis ju pidi tulema?

Kelleks te tahtsite suureks saades saada, kui te veel väiksed olite?

Mina tahtsin päris väiksena lasteaiakasvatajaks. Praegu üldse ei tahaks enam, aga see pole oluline. Oluline on, et ma mäletan, et ma tahtsin. Ma arvan, et vanu unistusi mäletada on oluline.

Ja ma arvan, et pärast seda ma polegi eriti tahtnud kellekski saada. Järgmine mälestus on alles paari aasta tagusest ajast, kui keegi mult küsis, mida ma TEGELIKULT teha tahaksin, ja mina ütlesin, et raamatuid kirjutada. Ise olin ka üllatunud.

Ühtegi raamatut pole ma siiamaani veel kirjutanud. Asjade väljamõtlemine ei tule mul välja. Ma kirjutan raamatu siis, kui minuga on tegelikult juhtunud midagi, mis on raamatut väärt. Tegelikult ilmselt ei kirjuta siis ka. Siis kirjutan ma blogi. Nagu alati:)

Aga jah, vanadest unistustest – enamust ikka ei mäleta. Osad on täitunud ja seega päevakorrast kadunud ja meelest läinud; teised tunduvad tagantjärele mõeldes nii piinlikud, et ongi nagu parem mitte mäletada. Igatahes on mul meeles, kes oli esimene poiss, kellega ma abielluda kavatsesin!

Seoses sellega, et Teller küsis nõmedaima kommentaari pakkumisi, et siis mingi vastav auhind välja anda, meenus mulle jälle, et mul on ka juba ammu üks auhind plaanis.

Ma tahaks anda auhinna inimesele, kes mu elukohast esimest korda kuuldes suudab hoiduda Mõigu KEKi mainimast või teeb seda vähemalt mingil natukegi vaimukal moel;) Jah, eks see vaimukuse hindamine on subjektiivne, aga teate. Kui oled juba paar aastat Mõigus elanud, siis “Mõigu KEK jääb vastuse võlgu” ei tundugi enam eriti originaalne ega äge :P

Mnjaa. Mõigu mainekujundus on muidugi kohutaval kombel hooletusse jäetud. Ma ei saa kedagi eriti süüdistada selles, et nad ei tea, mis ja kus see koht on ja mis seal peale aastatetaguse mälumängutiimi veel head võib olla. Seega järgneb lühikirjand “Minu kodupaik”, mille idee on anda uusi ideid.

Mõigu on umbes samamoodi koht nagu Kalamaja – ta ei ole linnaosa, aga on üsna selgelt defineeritud osa linnast. Linnaosa mõttes on Mõigu Kesklinnas. Kes seda ei usu, vaatab ise Tallinna kaarti. Väga head kaardid linnaosade piiridega on bussipeatustes üleval olevad transpordikaardid. Vaadata tuleks lennujaamast natuke allapoole ja Tartu maanteest natuke paremale.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole Mõigu kesklinnast (väikese tähega seekord) kaugel. Mõiku saab sõita Kunstiakadeemia juurest bussiga nr. 2 ja sõit võtab aega enamvähem täpselt 20 minutit; sisaldab ekskursiooni lennujaama. Autoga saab kohale 7 minutiga, seda juhul, kui viadukti juures ummikut ei ole. Enamasti on. Jääme huviga ootama Ülemiste keskuse valmimist.

Kesklinnas olemine ei takista Mõigut veel linna piiril olemast, sest Tallinn lihtsalt on sellise jabura kujuga linn. Aegna saar on ka Kesklinnas, muide:)

Tallinna piir läheb tegelikult läbi Mõigu. Ühele poole piiri ehk linna sisse jääb see osa Mõigust, kus on eramajad ja kuhu Tallinn pole veel jõudnud kanalisatsiooni ega veetorusid ehitada. Jah, meil on seal kogumispaagid ja puurkaevud… ja palju parem vesi kui see, mis Ülemistest tuleb;) Teisele poole piiri ehk Rae valda jäävad suured paneelmajad ja ridaelamud. Mõigu KEK tegi ikka muud ka peale mälumängu, näiteks suutsid nad sellesse Mõigu ossa vajalikud kommunikatsioonid rajada.

Omaette teema on Mõigu tänavanimed. Mulle tulevad praegu meelde need: Juhtme, Kaabli, Korgi, Kuusekese, Lambi, Lüli, Oomi, Vati. Don’t ask!

Jah, Mõigust võiks veel palju rääkida. Aga mingi ruum peab ju fantaasiale ka jääma:)

The Two Towers’is käitus Aragorni hobune täpselt nii, nagu minu kassid. Ausalt. See on see, kui tahad olla pikali ja magada või olla surnud ja siis tuleb üks loom… kõigepealt tonksab sind jalaga, siis nügib mõnda aega ninaga, siis keerab end su kõvale pikali ja hakkab nurru lööma. Okei, hobune ei löönud nurru. Ja kass ei tiri sind endale selga ja ei tassi kuhugi minema, aga muidu ei olnud küll mingit vahet.