Rubriik: whatever

Raamatusoovitus: Oxfordi kraadiga lambakasvataja igapäevaelu

And then we do it all again, just as our forefathers did before us. It is a farming pattern, fundamentally unchanged from many centuries ago. It has changed in scale (as farms have amalgamated to survive, so there are fewer of us) but not in its basic content. You could bring a Viking man to stand on our fell with me and he would understand what we were doing and the basic pattern of our farming year. The timing of each task varies depending on the different valleys and farms. Things are driven by the seasons and necessity, but not our will.
― James Rebanks, The Shepherd’s Life: A People’s History of the Lake District

 

Talvise pööripäeva puhul ja et internetist kassipildid otsa ei saaks: nii elatakse neil päevil Reykjavikis.

Kuigi ma olen pärast detsembriolude ülekontrollimist täiesti kindel, et Island on elamiseks liiga pime koht, peab siiski ütlema, et… valgus on seal päris äge :)

ma pole olnud suurem asi kodu-jõuluks-kaunistaja pärast algklassideaegset paberist lumehelveste lõikumist, aga hiljuti tabas mind ootamatult inspiratsioon… ma olen üsna kindel, et ma tõesti täitsa ise mõtlesin selle välja:

Ostsin Ikeast portsu patareidega LED-tulukesi, otsisin majapidamisest välja kenamad klaasanumad ja ainsad jõulukaunistused, mis mul olemas olid (nende puna-hõbedaste kuulikeedega ehtisime oma esimesel Londoni-aastal potipalmi) ja keerutasin kõiki koostisosi omavahel nii kaua, kuni nad pöördumatult sõlme läksid. Mumst sai väga kena!

(Et miks mul on kuldkalaakvaarium? Pikem lugu, aga põmtselt ma üritasin selle sees kunagi vihmausse pidada. Kõik põgenesid ära.)

Briti kultuuriruumis ongi kaunistatud kamin kuusest asjakohasem vist, jõuluvana peaks nagunii sealtkaudu tulema?

Pühapäeval panin kummikud jalga ja läksin loomaaeda jaaguari talitama. (Ja siis ma ütlen, et ma ei teegi nagu eriti midagi?)

Ma sain “big cat keeper experience’i” sünnipäevakingiks ja olin sellest ausalt öeldes täitsa elevil. Loomi ma ei karda (v.a. lehmad) ja kuigi isegi linnalapsena oskasin aimata, et eks see töö põhiliselt kasimist tähendab, ei karda ma kassipissi haisu ka eriti. Eks see üks esimese maailma meelelahutus ole, maksta ohtralt peale selle eest, et ühe lihttöölise eest tema töö ära teha. Samas, üks kord elus tahaks ju näha lõvi, tiigrit, jaaguari ja gepardit nii lähedalt, kui üldse veel saab, mis lõpuks ikkagi tähendab, et talitaja positsioonilt.

(Voucher lubas ilvest ka, aga selleks ajaks, kui mina loomaaeda jõudsin, oli ilves ära surnud ja uut polnud veel tulnud.)

Dartmoori loomaaed on… Dartmoori lähedal, ehk siis kohutavalt kaugel (Londonist. aga kõigest muust ka. Mul on kodus küll kogu aeg Suurbritannia kaart silma all ja kogemust saare eri servadesse reisimisega võiks juba piisavalt olla, aga ikkagi mind üllatab endiselt, KUI kaua on võimalik autoga sõita ja ikka veel põhimõtteliselt Londonis olla.) Tuntud on see loomaaed kui üldse millegi poolest, siis filmist “We Bought a Zoo”, mida ma ise pole näinud, aga mis põhineb tõestisündinud lool perekonnast, kes tõepoolest Dartmoori loomaaia poolkogemata ostis.

Selles mõttes läks päev ootuspäraselt, et kõik lubatud loomad nägin väga lähedalt ära (katsuda ei saanud. isegi talitajad, kes on nendega 5+ aastat töötanud, pole suuri kasse katsunud, sest need lihtsalt ei ole mingid näppimise kiisud). Jaaguari ja tiigrit sain toita ja nende puure puhastada. Boonusena sai toita ka rebast, saarmaid ja karusid. Erilise boonusena pääsesin karu sisepuuri koristamisest – see haisevat kõige hullemini, aga kuna üks karudest keeldus õue minemast (“halloo? ma olen KARU! ma magan! tulge märtsis tagasi!”), siis jäi see talitajale teiseks korraks.

Kaslased söövad vähemalt selles loomaaias põhiliselt hobuseid, sest hobuseid jääb kohalikel farmeritel kõige rohkem üle. Saarmad söövad tibusid, rebane sööb kanakoibi ja karud söövad talvel ainult puuvilju (suvel saavad liha ja kala ka).

Jaaguar oli mu lemmik. Ta oli kõige ilusam ja ma oleks nii väga tahtnud talle pai teha, et kaalusin natuke aega loomaarstiks õppimist (lootuses kohtuda karjääri käigus üldnarkoosis jaaguariga). Samas tundub selle projekti ROI ikkagi madalavõitu ja samuti oleks oht kohtuda täiesti uimastamata lehmadega (minu põhilised teadmised loomaarsti argielust on pärist James Herrioti raamatutest ja võibolla veidi vananenud, aga samas tundus novembrikuine Dartmoor küll täpselt sama kõle ja hüljatud kui Herrioti Yorkshire, nii et ma ei tea, kas uuemad veterinaariatrendid nagu näiteks, ee, väiksemate loomade pidamine, on sinna jõudnud).

Paitamise asemel rõõmustasin jaaguari hoopis sellega, et peitsin ta toidu – kolme kilo jagu hobuselihatükke, sõna otseses mõttes koos naha ja karvadega, ja sealkandi hobused on päris karvased! – tema väliterritooriumile ära, et ta saaks seda otsides veidi vaeva näha ja ei muutuks laisaks. Selle kohta öeldi scatterfeed ja seda tehakse teiste loomadega ka, näiteks karude puuviljad loopisime samuti mööda nende hoovi laiali, ainult et karu toitu ei tohtinud puu otsa panna, aga jaaguari oma küll.

(Jaaguar on ainus suurtest kassidest, kes ronib puu otsa. Täiskasvanud karu ka ei roni. Ja seda, et tiigrid ei armasta ronida, ujuda, tõrusid, mett ega ohakaid, teame me juba lapsest saadik; jaaguar aga armastab ujuda ja sööb peaaegu kõike. Selline loom!)

Veel üks erialatermin, mille selgeks sain, oli enrichment. Kui näete loomaaias mõnes puuris vettinud pappkasti, üksikut kummikut või mingit muud pahna, siis see ei ole mitte tegemata koristustöö, vaid sinna spetsiaalselt pandud, et loomal oleks millegi üle hämmelduda. Papi ribadeksrebimine olevat paljude hobi neist. Saarmatele viisime ühe põhuga täidetud traatpuuri, millesse nad said käpa sisse ajada ja sinna peidetud viinamarju ja porgandiviile taga otsida. Ja mõnikord lõhnastatakse mõni kivi või känd lihtsalt suvalise parfüümiga ära, lõvil jälle mitu päeva peamurdmist, et mis jama see siis nüüd on ja kas see ohustab teda kuidagi.

Ma kahtlustan, et päristalitajad salaja naeravad nende linnavurlede üle, kes tulevad valgete sokkidega kohale ja õhinal tiigripuuri ronivad, aga nagu nad ise ütlesid – hea viis loomaaiale raha teenida. Soovitan sellist elamust loomasõbrale küll.

Juhtus nii, et kontoris jäi vabaks üks neist laudadest, mille taga töötatakse seistes (selle kohta ei ole eesti keeles ju mingit viisakat sõna? standing desk) ja ma uudishimust kolisin selle taha ümber. Mõtlesin, et vaatan, kaua vastu pean, ja arvasin, et eks see aeg pigem tundides kui päevades saab olema – olen alati pooldanud Churchilli seisukohta, et kui saab istuda, ei tasu seista, ja kui on võimalus lamada, peaks seda kasutama. Pealegi oli mul vanast ajast meeles, et mu selg ei kannata pikemat seismist ja hakkab valutama.

Kuskil kuu on nüüd eksperimendi algusest möödas ja mu peen kontoritool ikka veel ootab laua kõrval, et millal ta jälle tegudele saab asuda. Eks ma ikka istun ka iga päev… koosolekutel ja lõunasöögi ajal ja oma Alphabeari-pausidel, mille tarbeks on mul siin nurga taga üks tugitool varuks. Aga omaenda laua ja arvuti taga tundub seismine lihtsalt loomulikum ja loogilisem – ja seda ma tõesti ei oodanud. Lösutada on veidi raskem kui tooli peal (aga mitte võimatu… mul on siin oma nõks, kuidas põlv laua peale upitada ja niiviisi veidi puhata), aga niheleda see-eest palju lihtsam. Kui kõrvaklappidest muusika tuleb, teen vahel paar tantsusammu; mõnikord harjutan salamisi demi-pointe’i või demi-plie’d; tähtsatel ja tõsistel hetkedel saab ekraanist kaks sammu eemale astuda ja seda mõtlikult silmi vidutades vaadata, et kõik saaksid aru, KUI tõsine mu töö tegelikult on.

Kui selg ära väsib, siis kükitan veidi aega. Imelik näeb välja, aga kükitamise harjutamine on mu treeningkava oluline osa nii ehk nii ja seljale on see väga mõnus. (Minu meelest hakkasid kükid palju paremini välja tulema, kui ma istumise seismisega asendasin. Puusapainutajad võiks siin võtmesõnaks olla mu kasinate anatoomiateadmiste kohaselt.)

Veel üks asi, millele see seismine ootamatult hästi on mõjunud, on mu sotsiaalne elu kontoris – sellelt kõrguselt siin on möödaminejatega (või neil minuga) palju lihtsam juttu alustada ja see on viinud väga põnevate vestlusteni. No ja nii tähtsaid asju mul siin teha ei ole, mis väikse klatši jagu kannatada ei võiks:P (näiteks seesama postitus siin kannatas just veerand tundi ja midagi hullu ei juhtunud.)

Angry Birdsi mäletate veel? Candy Crushi? 2048-t? Ma põdesin need kõik omal ajal väga raskekujuliselt läbi ja õppisin sellest et mängutootjatele olen ma kerge saak ja parem on mitte alustadagi, sest lõpetada on raske. Kahest viimasest mängust sain ma üle üsna loomulikul moel – kommide rittaajamisel jäin mingile väga raskele tasemele kuuks ajaks lõksu ja numbrite puhul kadus pärast 4096-ni jõudmist huvi. Linde aga lennutaksin sigade pihta ilmselt siiamaani, kui see iOS peal tasuta oleks (kui nüüd ongi, siis palun ärge mulle seda öelge). Muide, ma olen võibolla ka ainus inimene maailmas, kes suutis Angry Birdsi mängides vigastuse saada. Lihtsalt… käsi läks mõne tunni järel nii krampi, et valutas pärast mitu päeva. See pisiasi mind küll ei heidutanud.

Anyway, ma võibolla tean, mis on järgmine suur asi, mis meid kõiki tabab, sest olen selle küüsis olnud juba üle kuu. Alphabear!

Seda on mängida oluliselt lihtsam kui seletada, nii et ma ei hakka seletama, aga tuntud mängudest sarnaneb ta kõige rohkem Scrabble’ile – tuleb teha sõnu ja nende eest saab punkte, ainult et tähed lähevad iga käiguga odavamaks ja mängulaud tuleb tühjaks saada ja siis on veel karud ja mesi ja… las ta jääb.

Kõige toredam on selle mängu juures see, et kuigi sohki teha saab (sohiks nimetan ma seda, kui katsetad suvalisi tähekombinatsioone, kuni masin midagi neist sõnaks tunnistab. ja Alphabeari sõnastik tunnistab väga palju imelikke sõnu!), ei ole see üldse huvitav, sest iga mängu lõpus kasutab karu mõnda su äsjakoostatud sõna lauses, ja mida normaalsemad sõnad, seda paremad laused välja tulevad:

Õnneks on Alphabear nii tehtud, et päris kogu aeg ei saa teda mängida – alailma on kas mesi otsas või paremad karud magavad või pole münte (need probleemid muidugi oleksid lahendatavad, aga selle üle olen küll uhke, et raha eest/peale ma ei mängi:)) ja saab vahepeal midagi asjalikku ka elus ära teha.

Mul on värviraamat. Aastal 2015 pole selles muidugi midagi erilist, kellel ei oleks… aga kui kellelgi siiski veel juhtub, et ei ole, siis praegu on sobiv aeg jõuluvanale kirjutada ses asjas.

Mul on alles ka värvipliiatsid ajast, mil mul viimati värviraamat oli (see ei olnud muide mitte sügavatel 80ndatel, vaid millalgi keskkooli ajal. jaa, ma olin hipster enne, kui see lahe oli!), aga ostsin ühed uued juurde ja guess what, selgub, et 21. sajandil tehakse palju paremaid pliiatseid kui 20ndal. Vildikatest ma ei räägigi. Need tänapäeva omad tulevad kätelt lihtsalt seebiga pestes maha ja järgmisel päeval saab tööl jätta mulje, et sa ei värvinudki õhtu otsa, keeleots suust väljas, mandalaid.

Nagu minu puhul juba teada, mindfulnessi ega meditatsiooni see kõik kaasa ei too. Värvimise ajal saab inimestega juttu ajada, midagi asjalikku kuulata või poole silmaga telekat vaadata.

Teil on värviraamatud või? Näidake pilte!

Käisin teatris, õigemini seekord teater käis meil – Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid Londoni Eesti Majas  “Mikiveri tagi”, sain sellest umbes üleeile teada, läksin täna kohale ja tundsin end maailma kõige impulsiivsema inimesena, sest tavaliselt ostan ma teatripileteid pool kuni poolteist aastat ette. (Ilma naljata. Praegu on mul varutud pileteid jaanuari, märtsi, aprilli, maisse ja juunisse 2016 ja… jaanuari 2017. Ma isegi ei tea, kus riigis ma jaanuaris 2017 elan! Aga piletitest oleks napilt ilma jäänud.)

Mulle Sauter täitsa istub, aga seda etendust poleks ma Eestis elades küll vaatamiseks valinud (ja kas ma peaksin teadma, kes on Ülo Vihma?) Nüüd, kus valida nii väga ei antagi, võtan kättetoodava eesti kultuuri küll igasuguste pretensioonideta vastu, olgu siis Uus Teater või Ewert&draakonid või Liisi Koikson. Kevadel, kui P-l Brüsselis külas käisin, kasutasime juhust vaadata Jan Uuspõllu monotükki. Ma arvasin enne, et mulle Uuspõld ei meeldi, aga selgus, et eksisin, väga lahe oli. See tänane Mikiveri-asi oli ka lahe. Ja alati tundub kuidagi eriti südamlik ja armas, et need inimesed viitsivad siia kohale lennata ja pigem väiksele publikule esineda. Eksklusiivne ja intiimne.

Eesti naiste rahvatantsurühmaga liitusin ka hiljaaegu. Suvel ootab mind Jõgeval mu elu esimene tantsupidu ja ma olen sellest üpris ärevil, sest ma ei tea, kas ma oskan tantsida – pole kunagi proovinud. (Samas, kui selgub, et ei oska, jõuab vast õppida.) See pidu (ja ka rühm) on naiste oma ja millegipärast ma alati arvasin, et naisrühmad on üks igav targarehealuse koogutamine… aga juhtusin hiljuti nägema Luksemburgi eesti naiste tantsurühma esinemist ja sain aru, et eesti mehe kõrvalejätmine tantsupõrandalt mitte ei vähenda, vaid suurendab kogu projekti, ee, dünaamilisust:)

Luksemburgi omakorda sattusin sellistel asjaoludel, et seal toimus Euroopa Eestlaste Koori (jessas, kas kõik need eestlusega seotud asjade ja kohtade nimed tõesti tuleb läbiva suurtähega kirjutada? tundub ülearu paatoslik) laululaager ja ma otsustasin, et praeguses eluetapis sobib mulle just sellises formaadis kooris laulda – proovid 2-3 korda aastas ja võimalusel mõni laulupidu juurde. Kuna rebasel paluti oma esimesest kogemusest koori veebilehe jaoks artikkel kirjutada, siis keda detailid huvitavad, lugege siit edasi.