kui tuleme kokku kui leiame mahti

Käisin teatris, õigemini seekord teater käis meil – Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid Londoni Eesti Majas  “Mikiveri tagi”, sain sellest umbes üleeile teada, läksin täna kohale ja tundsin end maailma kõige impulsiivsema inimesena, sest tavaliselt ostan ma teatripileteid pool kuni poolteist aastat ette. (Ilma naljata. Praegu on mul varutud pileteid jaanuari, märtsi, aprilli, maisse ja juunisse 2016 ja… jaanuari 2017. Ma isegi ei tea, kus riigis ma jaanuaris 2017 elan! Aga piletitest oleks napilt ilma jäänud.)

Mulle Sauter täitsa istub, aga seda etendust poleks ma Eestis elades küll vaatamiseks valinud (ja kas ma peaksin teadma, kes on Ülo Vihma?) Nüüd, kus valida nii väga ei antagi, võtan kättetoodava eesti kultuuri küll igasuguste pretensioonideta vastu, olgu siis Uus Teater või Ewert&draakonid või Liisi Koikson. Kevadel, kui P-l Brüsselis külas käisin, kasutasime juhust vaadata Jan Uuspõllu monotükki. Ma arvasin enne, et mulle Uuspõld ei meeldi, aga selgus, et eksisin, väga lahe oli. See tänane Mikiveri-asi oli ka lahe. Ja alati tundub kuidagi eriti südamlik ja armas, et need inimesed viitsivad siia kohale lennata ja pigem väiksele publikule esineda. Eksklusiivne ja intiimne.

Eesti naiste rahvatantsurühmaga liitusin ka hiljaaegu. Suvel ootab mind Jõgeval mu elu esimene tantsupidu ja ma olen sellest üpris ärevil, sest ma ei tea, kas ma oskan tantsida – pole kunagi proovinud. (Samas, kui selgub, et ei oska, jõuab vast õppida.) See pidu (ja ka rühm) on naiste oma ja millegipärast ma alati arvasin, et naisrühmad on üks igav targarehealuse koogutamine… aga juhtusin hiljuti nägema Luksemburgi eesti naiste tantsurühma esinemist ja sain aru, et eesti mehe kõrvalejätmine tantsupõrandalt mitte ei vähenda, vaid suurendab kogu projekti, ee, dünaamilisust:)

Luksemburgi omakorda sattusin sellistel asjaoludel, et seal toimus Euroopa Eestlaste Koori (jessas, kas kõik need eestlusega seotud asjade ja kohtade nimed tõesti tuleb läbiva suurtähega kirjutada? tundub ülearu paatoslik) laululaager ja ma otsustasin, et praeguses eluetapis sobib mulle just sellises formaadis kooris laulda – proovid 2-3 korda aastas ja võimalusel mõni laulupidu juurde. Kuna rebasel paluti oma esimesest kogemusest koori veebilehe jaoks artikkel kirjutada, siis keda detailid huvitavad, lugege siit edasi.

Advertisements

4 kommentaari to “kui tuleme kokku kui leiame mahti”

  1. Masa Says:

    Ei tule läbiva suurtähega kirjutada v.a kui see asutus sulle mingi aukirja annab ja selle ise kujundanud on. Ma kirjutaks Euroopa eesti koor, sest Euroopa on kohanimi, aga eesti märgib siin eestlasi. 5. klassi materjal, nagu just 5. klassi õpetades teada sain 😎

  2. kitty Says:

    aukirja pole just veel antud, aga ma vaatasin vastavalt eesti maja ja koori kodulehtedelt järele ja nad ise kirjutavad nii, kõik algustähed suured:(

  3. Riina Says:

    Mis tore üllatus -blogi, sina ja uudis, et üle aastate on võimalus kohtuda järgmise reedel Jõgeva lähistel :) Riina EÜList

    • kitty Says:

      oi, Riina:) me peame vist mingi märgi kokku leppima, kuidas me seal Jõgeva lähistel teineteist üles leiame ja ära tunneme. tagurpidi ajaleht kätte ja kimp karikakraid hambusse?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: