maailm kuhugi ei kao

Jah, mul OLI Slovakkias tore. Järele mõeldes mul ei olegi elus kunagi enne nii toredat puhkust olnud.

Lund oli, kuigi üsna napilt saime jaole, põmtselt võiks öelda, et tundide mäng:) Viimasel päeval olid järsud nõlvad juba täitsa porised, aga siis ma võtsin laua ja lustisin sellega laugemate kohtade peal. Ma oskan nüüd mõlemat kanti sõita, peaaegu nagu päris! Ainult sirgest seljast ja efektist jääb puudu. Ma arvan, ma ostan endale laua, kui ma aega saan.

Me käisime kolmel mäel, paremusjärjestus oleks selline:
1. Jasna (siin ja edaspidi ma ei viitsi neid slovaki ja poola tähti leiutada, andke andeks, kui võite) – kõige suurem, mituteist nõlva ja mitu tõstukit. Liiga palju eestlasi samas, umbes nagu laulupeol:) Aga seal oli kõvasti ruumi poolalgaja lumelauduri jaoks.
2. Štrbske Pleso – teised kiitsid seda kõvasti, aga mulle tuiskas kõrgel lumi näkku ja ma ei saanud seal sõita ja sõitsin ainult madalal ja siis nii äge ei olnud, aga paha ka polnud.
3. Tatranska Lomnica – see oli hullult kõrge küll, aga ainult üks nõlv oli lahti ja see oli liiga lühike ja lauge ja jääs. Siis me sõitsime seda nõlva mööda, mis oli kinni, ehk siis pooleteise meetri sügavuses lumes:P Järgmine kord ma võtan sinna bernhardiini kaasa, kes mind välja kaevab, siis võib isegi lõbus olla. Tegelikult siiski mitte, sest selle lume sees oli palju kive ootamatutes kohtades.

Põhiliselt olid ikkagi inimesed. Ma olen otsinud ja otsinud juba aastaid, aga ei ole olemas teisi selliseid kui minu klassivennad. Seda ei saa isegi seletada kuidagi. We go a long way back ja see tähendab palju.

Mis ei tähenda, et ma iga päev neid uutmoodi ei näeks. Kui palju õieti võib ühes inimeses peidus olla?

Ja muusika. Mul oli meelest ära läinud, mis tunne on sõita kell neli hommikul kallite sõpradega koos läbi võõra linna, autoraadio põhjas, ja üürata kaasa We are the Championsi. Või Smilersit või Terminaatorit (ähh, ja ma ei õppinud kuni lõpuni neil vahet tegema:P noh, välja arvatud igivanad lood, neid ma lihtsalt tean). Kuigi aastad on läinud, sind armastan ma, kuid ei ulatu sinuni…

Poola on kuidagi väiksemaks jäänud, kui ta oli. Või olen ma ise kasvanud? Ring ümber Varssavi (üle Ostrow Mazowiecki ja Grojeci) tuleb järgmine kord ilmselt juba une pealt ja teeäärse söögikoha menüüst suutsin bussikaaslaste rõõmuks kaks kolmandikku ära tõlkida. Sos grzybowy. Jajecnica. Flaki. Bogracz. Ja muidugi surematud pierogi so miesem:P Ise võtsin frytki ja herbata, vanade aegade mälestuseks. Hea siiski, et enam hääletama ei pea. Aga ausõna, ma õpin kord poola keele päriselt selgeks. Kui ma selleks ka Poola elama pean minema.

Tagasiteel ei tahtnud lätlased meid oma riiki sisse lasta. Hiljem Mäos lugesin lehest, et neil olevat olnud valitsuskriis ja et kahtlustatakse mingeid konstruktsioonivigu riigi alustalades. Loodetavasti need kolm templit, mis me roosa paberi peale kogusime, aitavad neil üles ehitada uue, parema Läti.

Hommikud olid mu lemmikud. Ma tahaks kõiki oma päevi alustada nii, et kui ma kell pool kaheksa tõusen, paistab päike aknast sisse ja peeglisse vaadates saab mõelda, et täna mul veab. Et päeva esimene lugu automakist määraks päeva meeleolu (aga siis ma ei alustaks kojusõitu “Keelatud maaga” – hmm, äkki asi ikkagi ei olnud Läti valitsuskriisis?) ja et kõigil inimestel ümberringi oleks ka ärkamisest peale hea päev.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s