and we were never holding back

Noh, ja üldse. Ma lugesin läbi kõik eelmise nädala Postimehed ja kustutasin maha vahepeal saabunud spämmi ja pakkisin lahti kõik asjad ja puhastasin ära triikraua ja pesin-triikisin ära kõik pesu ja pesin puhtaks kõik nõud ja tegin endale kogumishoiuse ja viskasin ära ribadeks kulunud lemmiksärgi (kust ma küll uue nii hea saan?) ja panin homseks juuksuriaja ja suhtlesin Stockmanni klienditeenindusega (ma olen mingi anomaalia, sest ma saan neilt järjekindlalt posti aadressil, mida nende andmebaasis minu nime taga juba pool aastat ei ole) ja vaatasin laulukarusselli-sabrinatteismelistnõida-allymcbeali-seksijalinna ja siis see kampsunikaelus ja… midagi oli nagu veel. Selline pühapäev siis. Nüüd on hea tunne – nagu oleks midagi ära teinud:)

Lund sadas. Käisin möödaminnes keldris oma jalgratast silitamas. Ma arvan, ta tahab õue. On olemas mingi raamat pealkirjaga “Jalgrataste talveuni”, eksju?

Ma tahaks, et oleks aprillikuu ja väljas kuiv ja et ma saaks sõita rulluiskudega, et PSB mängiks kõrvaklappides ja et dressipluusi väel oleks täpselt paras olla, ei külm ega palav. Et linnud laulaksid (kuigi seda ma kuuleks ainult kahe laulu vahel) ja tuul oleks õige lõhnaga. Õhtul koju minnes oleks juba külm. Aga tennistega saaks minna.

Advertisements

One thought on “and we were never holding back

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s