i love you you pay my rent

Ma söön praetud maksa sibulaga ja see meenutab mulle Viplala raamatut. Seal olid need vanapreilid, kes ei julenud enam kunagi süüa praetud maksa sibulaga, kuna arst väitis, et nad just selle pärast näevad pisikesi mehikesi. Ja seal oli koeraksmuudetud ülemuse proua, kes sõi alati kana ja vaatas televiisorit, kui mees komandeeringus oli. Vat mina peaaegu alati söön praetud maksa sibulaga, kui mees komandeeringus on:)

Rubriigist “mida teha, kui koosolekul on igav” – oskad sa joonistada oma kodumaja? Tead, mitu akent ja mitu ust, kuidas nad omavahel proportsioonis ja paigutatud on? Kui terav on katuseviil ja kas korsten paistab igast küljest? Minul on väga keeruline maja. Lõpuks ma sain kõik neli külge kahemõõtmelisena paberile (ruumilisust ärge minult oodake never ever), aga kahtlused jäid. Kas eesukse ülemine serv on kõrgemal või madalamal kui elutoa suure akna ülemine serv? Kas köögis on üks suur aken või kolm väiksemat? Kui suur osa terrassist jääb tänava poolt vaadates varju? Ma arvasin, et ma tean! Aga näe.

Mulle ikkagi meeldis väga see Doris Lessingi raamat “Mara and Dann”, kus lapsi õpetati mängu abil. “What did you see?” Laps rääkis, mida ta teinud ja näinud oli ja vanemad või õpetaja küsisid küsimusi. Kui küsimusele vastuse leidsid, olid juba midagi õppinud. Pisemate lastega räägiti sellest, mida nad nägid, suurematega ka sellest, mida nad seejuures mõtlesid, miks nad nii mõtlesid, kas nad on kindlad, et nii on õige. Koolis mängiti terve klassiga korraga ja mõeldi selle üle, miks üks laps näeb asju teisiti kui teine. Nii nad õppisidki. Võluv. Mulle on räägitud, et waldorfpedagoogika sel põhimõttel töötabki. Mis seletab, miks waldorfpedagoogika ei tööta:P noh, küllap ta töötab kuhugimaale ilusti, aga katsuge nüüd ise ette kujutada Ivar Tammeraidu kahesajasele audikale sel meetodil matemaatilist analüüsi õpetamas;)

Aga jah, mulle meeldis hoopis see, kuidas selle mängu mängimine pani inimese asju tähele panema. Mida iganes sa nägid, sa jätsid selle meelde, sest alati võidi selle kohta hiljem küsida. Detailid olid olulised. “Ma nägin lindu.” – “Milline see lind oli?” – “Must-valge ja kollase nokaga.” – “Mis kujuga see nokk oli? Mis sa arvad, miks sellel linnul sellise kujuga nokk on?” Pärast märkasid need inimesed asju ilma sellele mõtlemata. Nemad suudaksid küll minu maja üles joonistada. Tulevikuinimesed. Järgmise (või ka kaugema) jääaja järgsest ajast.

Tammeraiu juurde tagasi tulles, ega ma poleks analüüsi loengus eriti viitsinud tähele panna, kui ma poleks teadnud, et ta võib iga hetk mul käskida oma lause lõpetada:P Waldorfpedagoog ikkagi?

Advertisements

One thought on “i love you you pay my rent

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s