Ma olen vahel näinud selliseid unenägusid, kus mul on auto ja ma ei mäleta, kuhu ma selle parkinud olen ja otsin seda siis mööda linna taga. Öö otsa. Aga eile oli selline autounenägu, mida võib vist luupainajaks nimetada. Oli nii, et mu emal oli auto ja ta ei tahtnud seda ise juhtida ja siis mina pidin seda tegema ja asusin õhinal asja kallale, sest ma ju oskan autot juhtida:) Aga kõik asjad olid valesti. Juhiiste oli liiga kaugel taga ja ei käinud ettepoole ja ma ei ulatunud pedaalideni. Üldse oli parempoolse rooliga auto:) Peeglid näitasid kuhugi metsa ja reguleerida ei andnud. Ühtegi liiklusmärki ei olnud. Kogu aeg tulid teised autod keset teed vastu ja ma sain aru, et ma sõidan ühesuunalise liiklusega tänavatel vastassuunas. Jube hirm oli ja ma muudkui mõtlesin, et millal ma ometi kohale jõuan (ma muide ei teadnud, kuhu ma sõitma pean, ja mingi täiesti võõras linn oli), aga ikka ei jõudnud ja pidi edasi sõitma. Ja nii terve öö:(
Öelge veel, et see sõiduõppimine on mu närvikava terveks jätnud:P
(muidu mul läheb nii, et ma olin sunnitud sõiduõpetajat vahetama ja uus ei lase mind enne eksamile, kui ma hakkan käiku vahetama nii, et kuulda ei ole, ja harjun vajutama pidurit enne kui sidurit. mis tähendab ilmselt, et mitte kunagi.)