my head speaks a language i don’t understand

Ma olen vahel näinud selliseid unenägusid, kus mul on auto ja ma ei mäleta, kuhu ma selle parkinud olen ja otsin seda siis mööda linna taga. Öö otsa. Aga eile oli selline autounenägu, mida võib vist luupainajaks nimetada. Oli nii, et mu emal oli auto ja ta ei tahtnud seda ise juhtida ja siis mina … Loe edasi “my head speaks a language i don’t understand”

Ma olen vahel näinud selliseid unenägusid, kus mul on auto ja ma ei mäleta, kuhu ma selle parkinud olen ja otsin seda siis mööda linna taga. Öö otsa. Aga eile oli selline autounenägu, mida võib vist luupainajaks nimetada. Oli nii, et mu emal oli auto ja ta ei tahtnud seda ise juhtida ja siis mina pidin seda tegema ja asusin õhinal asja kallale, sest ma ju oskan autot juhtida:) Aga kõik asjad olid valesti. Juhiiste oli liiga kaugel taga ja ei käinud ettepoole ja ma ei ulatunud pedaalideni. Üldse oli parempoolse rooliga auto:) Peeglid näitasid kuhugi metsa ja reguleerida ei andnud. Ühtegi liiklusmärki ei olnud. Kogu aeg tulid teised autod keset teed vastu ja ma sain aru, et ma sõidan ühesuunalise liiklusega tänavatel vastassuunas. Jube hirm oli ja ma muudkui mõtlesin, et millal ma ometi kohale jõuan (ma muide ei teadnud, kuhu ma sõitma pean, ja mingi täiesti võõras linn oli), aga ikka ei jõudnud ja pidi edasi sõitma. Ja nii terve öö:(

Öelge veel, et see sõiduõppimine on mu närvikava terveks jätnud:P

(muidu mul läheb nii, et ma olin sunnitud sõiduõpetajat vahetama ja uus ei lase mind enne eksamile, kui ma hakkan käiku vahetama nii, et kuulda ei ole, ja harjun vajutama pidurit enne kui sidurit. mis tähendab ilmselt, et mitte kunagi.)

see kõik mis ei tapa tuult mu purjedele annab

On olemas see uute teksaste tunne – kui saad kanda pükse, mis pole veel kordagi pesus käinud, täiesti teistmoodi on need ju jalas. (Kuigi teksatootjad soovitavad esimese asjana pesta, et siis pidid püksid paremini vastu pidama, aga ma olen nõus uute teksaste tunde nimel ohverdama kuni 6 kuud oma pükste elueast). Ja siis on olemas … Loe edasi “see kõik mis ei tapa tuult mu purjedele annab”

On olemas see uute teksaste tunne – kui saad kanda pükse, mis pole veel kordagi pesus käinud, täiesti teistmoodi on need ju jalas. (Kuigi teksatootjad soovitavad esimese asjana pesta, et siis pidid püksid paremini vastu pidama, aga ma olen nõus uute teksaste tunde nimel ohverdama kuni 6 kuud oma pükste elueast).

Ja siis on olemas uue plaadi tunne. Kui ostad plaadi, sest sulle meeldib see esitaja või sulle meeldib mõni konkreetne lugu sealt albumilt – noh, kõiki lugusid enamasti ju ei tea ette. Ja siis hakkad kuulama. Esimesel korral panedki tähele ainult neid lugusid, mille pärast plaadi ostsid. Võibolla teisi isegi ei kuula alguses, vajutad muudkui forward nuppu. Siis lased juba teisi lugusid ka, aga need tunduvad kõik nats ühesugused ja mitte nii head, kui need, mida enne teadsid. Aga pikapeale tuleb see hetk, kus kõik lood on juba tuttavad ja saad aru, millised sulle tegelikult kõige rohkem meeldivad. Jõuad teksti kuulata ja mõnele ümised kaasa.

Pool aastat hiljem sama plaati riiulist võttes võib olla väga hea, aga seda uue plaadi tunnet ei saa enam kunagi tagasi.