Ma ei kirjuta midagi, sest ma olen haige ja mossis ja tahaks kõige kallal ainult iriseda.
Ainult üks näide. Installisin endale eile paljuhaibitud skaibi, mis teatas mulle reipalt, et ma võin seal kuskil midagi või kedagi “ülesse” leida. Ülesse?! Ma kujutan elavalt ette, kuidas kõik skaibi Tallinna kontori töötajad saavad alailma umbes selliseid iimeile, et “homme tuleb jälle üks ajakirjanik meid vaatama, pange puhtad pluused selga ja ärge pesemata taldrekuid pliita kõrvale vedelema jätke.”
Ja pärast seda laulab reibas lauljatar mulle raadios veel sellest, kuidas asjad pole alati must-valged, mõnikord olevat ühtmoodi, aga vahest jälle teistmoodi. Vahest tõesti. Aga mina tahaks vahel, et ma võiks elada keelekeskkonnas, kus kõigil ei ole nii kuradi pohhui, mida nad räägivad või kirja panevad.
whatever 
näed siis, ma ei peagi nüüd sellest enam ise kirjutama, kuigi just plaanisin. aitäh! :)
Valikutest, ka keelelistest, on kirjutanud tänases Päevalehes Aleksandr Astrov. Loe http://www.epl.ee/artikkel_303336.html On asjakohane, eriti viimane peatükk sellest.
päikest!
Kristel
Ma kujutan selle peale omakorda elavalt ette, kuidas Skype’i kontor on nagu Mõhu ja Tölpa pesa, kus räpased taldrekud vedelevad pilla-palla laiali. Ning kuidas Teller röhitseb, sügab läbi võidund pluuse kõhtu ja läheb toob kuuri alt puid, et oleks mida pliita alla panna :)
Eelkirutaja eeskujul: “Päikest!”
Sest kui ma kirjutan alla “päikest”, siis on kohe näha milline kuradi variserlik rõõmsameelne lillelapsest oinapea ma olen.