ma tean et on otsimistel tipud

Esmamulje eilsest Jää-äärest oli ehmatav. Vähe sellest, et mängiti ainult eelmisest sajandist pärit lugusid… ka publik oleks nagu otse viieteist aasta tagusest Tartust kaasa toodud. Ja ma ei saanud järsku enam aru, kuidas ma kõige selle keskel üles kasvades iseendaks sain saada.

Pärast vaheaega läks kõik tasapisi paika – bänd mängis järjest uuemaid (ja halvemaid) lugusid ja ma kohtasin mitut inimest, kellele sai tere öelda.

Selle bändi kontsertidel olen ma elus ilmselt kõige rohkem käinud. Sõbra majas ja EPA klubis ja Zavoodis ja Illusioonis ja ülikooli klubis ja üldse kõigis kohtades, kus Tartu linnas annab kontserte teha (pluss nendes, kus ei anna – vt. Zavood). Mul on olemas olnud kõik nende kassetid ja plaadid ja ma tean laulusõnu peast paremini kui Boil.

Ikkagi oli viimaseks lisalooks tehtud “Laualinad”… ah, ei midagi.

Advertisements

One thought on “ma tean et on otsimistel tipud

  1. ma ei ole enam aastaid julgenud nende kontserdile minna. ülikooliajal saadud muljed ja tunded on nii tugevad, et kardan need ära rikkuda ja lahjendada.. kardan, et SEE poleks enam SEE..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s