hey god do you ever think about me

Ma pean end üldiselt õppimisvõimeliseks inimeseks, aga on paar asja, mis mulle iial meelde ei jää. Esiteks Tallinna trammide numbrid. Bussi- ja trolliliinidega on selge, mis kust kuhu sõidab (välja arvatud Lasnamäe bussid, mille kohta ma lihtsalt tean, et need lähevad kuhugi Lasnamäele). Aga trammiliine on ainult neli tükki nelja otspunkti vahel ja ainus, mida … Loe edasi “hey god do you ever think about me”

Ma pean end üldiselt õppimisvõimeliseks inimeseks, aga on paar asja, mis mulle iial meelde ei jää.

Esiteks Tallinna trammide numbrid. Bussi- ja trolliliinidega on selge, mis kust kuhu sõidab (välja arvatud Lasnamäe bussid, mille kohta ma lihtsalt tean, et need lähevad kuhugi Lasnamäele). Aga trammiliine on ainult neli tükki nelja otspunkti vahel ja ainus, mida ma neist pärast üheksat siinelatud aastat tean, on see, et number 1 sõidab Kopli vahet. Kopli ja mille vahet? Paraku ei tea.

Ja kui ka teaks, poleks sellest midagi kasu – teine asi, mida ma kunagi ei suuda selgeks saada, on see, et enne trammi astumist oleks kasulik vaadata, mis liini tramm see on. Lisame sellele mu meeldiva harjumuse ühistranspordis aknast välja vahtimise asemel süvenenult raamatut lugeda ja tulemus on ootuspärane – jälle avastan ma end Vabaduse väljaku asemel Linnahalli juurest ja mõtlen, noh, mida sellises olukorras ikka mõeldakse. Umbes et “fakk raisk. jälle.”

Ilmselt on tegu õpitud abitusega, sest see Tallinna trammisüsteem on kuidagi nii osavalt korraldatud, et isegi minu lähenemise juures on tõenäosus ikkagi õigesse sihtpunkti sattuda ebanormaalselt suur:)

Muudest ühistranspordiuudistest niipalju, et täna flirtis minuga trollis üks ilus tüdruk.