kannan sind praegugi kaasas veel vapilinnuna kilbil

Kuna Keskraamatukogu on oma ilge kassinäoga turvamehe kas lahti (oleks ju tore) või puhkusele (tõenäolisem, kuigi mitte nii tore) lasknud ja asemele mingi tuima tädi pannud, katkestasin vähemalt ajutiselt oma boikoti nimetatud asutusele ja tegin teoks ammuse plaani – laenutasin põhikooli ajalooõpiku “Keskaeg” ja lugesin selle läbi. See avardas mu maailmavaadet oluliselt. Ajalooga on umbes … Loe edasi “kannan sind praegugi kaasas veel vapilinnuna kilbil”

Kuna Keskraamatukogu on oma ilge kassinäoga turvamehe kas lahti (oleks ju tore) või puhkusele (tõenäolisem, kuigi mitte nii tore) lasknud ja asemele mingi tuima tädi pannud, katkestasin vähemalt ajutiselt oma boikoti nimetatud asutusele ja tegin teoks ammuse plaani – laenutasin põhikooli ajalooõpiku “Keskaeg” ja lugesin selle läbi. See avardas mu maailmavaadet oluliselt.

Ajalooga on umbes seesama asi, mis käsitööga – kuna see aine mulle kooli ajal ei meeldinud, siis vedasin end sellest läbi alatu pettuse, bluffimise ja lühiajalise mälu osava rakendamise abil. Alles nüüd, vanas eas, tunnen, et tegelikult võiks neid asju ju teada. Nii et… vahetult enne keskajaga alustamist õmblesin valmis oma elu esimese seeliku; järgmiseks tulevad uusaeg ja heegeldatud bikiinid. Või no eks näeb, kuidas sellega läheb.