ja leidmata neid kogu ilm süüdi mõista

Lugesin Jan Kausi uut paljukiidetud romaani “Tema”. See, et raamat mulle _üldse_ ei meeldinud (ausalt öeldes ma isegi ei viitsinud päris lõpuni lugeda), on muidugi minu probleem. Aga see, et Kirjanike Liidu esimees ei oska käänata sõna “õlu”… see on küll juba kogu eesti rahva probleem, eks?

Lugesin Jan Kausi uut paljukiidetud romaani “Tema”. See, et raamat mulle _üldse_ ei meeldinud (ausalt öeldes ma isegi ei viitsinud päris lõpuni lugeda), on muidugi minu probleem. Aga see, et Kirjanike Liidu esimees ei oska käänata sõna “õlu”… see on küll juba kogu eesti rahva probleem, eks?

as if nothing really matters

Oma järjest harvemaks jäävaid sõnavõtte siin üle lugedes tahaksin kinnitada, et seda “nagu mismõttes”-parasiitväljendit ma suulises kõnes tegelikult juba ammu enam ei kasuta, ainult kirjalikus suhtluses lipsab sisse. Eks ta natuke ebaeakohane ole küll.

Oma järjest harvemaks jäävaid sõnavõtte siin üle lugedes tahaksin kinnitada, et seda “nagu mismõttes”-parasiitväljendit ma suulises kõnes tegelikult juba ammu enam ei kasuta, ainult kirjalikus suhtluses lipsab sisse. Eks ta natuke ebaeakohane ole küll.

meil siin sajab meil siin valmivad õunad

Üks suveks seatud eesmärk on igatahes täidetud ja projekt “õpetame kassi õues käima” edukalt läbi viidud. Sügisene projekt on ilmselt “õpetame kassi kella tundma”. Nagu, mismõttes on vaja igal hommikul kell SEITSE hakata õue nõudma? Kaheksa, palun väga. Aga mitte seitse!

Üks suveks seatud eesmärk on igatahes täidetud ja projekt “õpetame kassi õues käima” edukalt läbi viidud. Sügisene projekt on ilmselt “õpetame kassi kella tundma”. Nagu, mismõttes on vaja igal hommikul kell SEITSE hakata õue nõudma? Kaheksa, palun väga. Aga mitte seitse!

i wanna fly but not alone

Lihtsalt et oleks ära öeldud: mina ei mäleta sellest krdi taasiseseivumisest MITTE MIDAGI. Ma olin maal vanaema juures. Kogu aeg. Augustiputši ajal ja laulva revolutsiooni ajal ja Balti keti ajal ja üldse alati, kui midagi juhtus, olin ikka mina maal vanaema juures. Vanaema rääkis meie Moskva suvitajatega päevad otsa vene keeles ärevalt juttu ja aegajalt … Loe edasi “i wanna fly but not alone”

Lihtsalt et oleks ära öeldud:

mina ei mäleta sellest krdi taasiseseivumisest MITTE MIDAGI.

Ma olin maal vanaema juures. Kogu aeg. Augustiputši ajal ja laulva revolutsiooni ajal ja Balti keti ajal ja üldse alati, kui midagi juhtus, olin ikka mina maal vanaema juures. Vanaema rääkis meie Moskva suvitajatega päevad otsa vene keeles ärevalt juttu ja aegajalt riidles minuga, et ma ei tea, mis toimub. Mismõttes nagu? Keegi ei rääkinud mulle midagi ju.

Tegelikult tundub mulle nüüd tagantjärele mõeldes, et ma olin üldse kogu lapsepõlve maal vanaema juures. Ja ma vihkasin seda täiega ja seega pole midagi imestada, et mul oma lapsepõlvest eriti mingeid positiivseid mälestusi ei ole.

Tankid olevat mööda Piibe maanteed sõitnud ja mul on silme ees see pilt, kuidas nad sõitsid, aga ma absoluutselt ei tea, kas ma tõesti nägin neid vanaema majast mööda sõitmas (sest Piibe maantee on seal küll) või nägin ma neid telekast või kujutasin ma seda lihtsalt ette, kuidas see oleks, kui tankid sõidaksid vanaema majast mööda Nikerjärve poole.

Ma ei olnud tol ajal enam üldse väike ja mul on paha meel selle pärast, et mind oleks nagu kõigest olulisest ja huvitavast ilma jäetud.

õhtul on mahedad varjud pehmed ta silmad ja hääl

Muidu läheb nii: * pärast esimeste bikiinide valmisheegeldamist tean juba päris hästi, kuidas EI ole mõtet teha; varsti saab valmis ver. 2, mida ehk kannatab isegi märjana kanda; * uusaeg oli talumatult igav, umbes kaheksanda inglise filosoofi juures loobusin. Selle asemel hankisin üldajaloo (1938-1991) õpiku, mille kaanepilt mu enda keskkooliajast tuttav ette tuli. Väga põnev … Loe edasi “õhtul on mahedad varjud pehmed ta silmad ja hääl”

Muidu läheb nii:

* pärast esimeste bikiinide valmisheegeldamist tean juba päris hästi, kuidas EI ole mõtet teha; varsti saab valmis ver. 2, mida ehk kannatab isegi märjana kanda;
* uusaeg oli talumatult igav, umbes kaheksanda inglise filosoofi juures loobusin. Selle asemel hankisin üldajaloo (1938-1991) õpiku, mille kaanepilt mu enda keskkooliajast tuttav ette tuli. Väga põnev raamat, täitsa kahju, et ma omal ajal ainult sisukorda viitsisin lugeda (no et teaks, kust leheküljelt seekord maha kirjutada);
* samas, kui ma oleks kõik ajalooõpikud juba lapsena läbi lugenud, siis oleks nüüd lugemisvaraga ilmselt kitsas käes – kogu eesti keeles ilmunud Rosamunde Pilcheri looming on mul ka hoolikalt läbi töötatud. Vastukaaluks veidi Hesset ja Tolstoid ka, aga need pakkusid, tunnistan ausalt, oluliselt vähem rõõmu ja naudingut.

muud uudist polegi, aga selline diskleimer ka veel siia otsa, et kui te näete linna peal plakateid, kus on väikeses kirjas ühe ametlikult minu liikmelisust nautiva muusikakollektiivi nimi ja väga suures kirjas ühe minu poolt äärmiselt taunitava muusikakollektiivi nimi ja tillukeses kirjas viimatimainitud (tegelt meelega mainimata jäetud, eks ole) kollektiivi lahkumistuuri kuupäevad, siis ärge MIND selle projektiga seostage, sest ma boikoteerin seda – ilma ühegi muu vabanduseta kui “no aga see on ju nõme”. Mitte areenilt lahkumine ise muidugi, aga tuur ja sellel osalemine.

ja kõik läheb mööda ka see mis hiljem tundub tähtsana

Kass on kodust ära – no sõna otseses mõttes, kosutab maal närve – ja minu harvad kojusattumishetked on kujunenud tõeliseks hiirte peoks. Ei mäletagi, millal ma viimati sain endale lubada kapiuste ja sahtlite irvakilejätmist. Või üldse seda, et kõiki asju ei pea enne kodust lahkumist korralikult ÄRA panema ja nad on tagasituleku ajaks ikka veel sama koha peal ja pole tükkideks rebitud, ümber lükatud, üles harutatud, ära söödud või mida iganes veel tavaliste tarbeesemetega teha annab.

Ja ma sain soolise võrdõiguslikkuse volinikult kirja ja mul on tunne, et see riik natuke ikka toimib ka. Kuigi aeglaselt.