and if it’s too far to walk we just hitch a ride

Mio on tagasi kodus.

Sellest, kuidas ma teda naabermaja pööningult päästmas käisin, oleks saanud hea vene filmi, kui kõik tegelased eestlased poleks olnud – kivikeste loopimine teise korruse aknasse (olgu neetud need tänapäeva majad, kuhu ei saa sisse, kui sa mõne elaniku telefoninumbrit ei tea! pealegi olen ma väga vilets sihtija), pidžaamades majarahvas (sellest ma ei saa aru, kell 21.30 ei ole täiskasvanutel veel otseselt uneaeg ju?), telefonikõned majaomanikule ja kehtiva pööninguvõtme otsimine kõigist korteritest (nagu oleks seda ust viimati avatud aastal 1986).

Mõistatuseks jääb siiski, kus veetis kass terve selle nädala – seal pööningul oli ta alles tänasest ja sedagi ilmselt mitte liiga kaua. Tema kräunumine oli nii kõrvulukustav, et kui ma poleks seda tänavale kuulnud, oleks vaesed naabrid ilmselt olnud sunnitud oma võtmeotsimisaktsiooni südaöö paiku siiski alustama, et mingitki unerahu saada.

Aga miks ma kell 21.30 tänavale läksin? Jah, ma OLIN nii meeleheitel, et trükkisin pildiga kassiotsimiskuulutused ja läksin ööpimeduse varjus neid laternapostidele kleepima.

Pool tundi pärast kojutoomist hakkas see tänamatu elajas uuesti õue küsima! Ma veel ei lasknud, aga need üleskleepimata kuulutused hoian järgmiseks korraks igal juhul alles…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: