Kuu: detsember 2007

et see aasta või?

käisin elbrusel ja alpides; londonis ja brüsselis; rumeenias ja ruhnus. šveitsi oleks peaaegu läinud ja horvaatiast poleks peaaegu tagasi tulnud.
lendasin lennukiga rohkem, kui tahtnud oleks.
sõitsin lumelaua, rulluiskude ja mootorrattaga rohkem kui iial varem, aga ikka vähem, kui tahtnud oleks.
läksin peaaegu kõigi inimestega tülli. mõnega mitu korda.
leppisin oma kitarriga ära. võibolla saame veel sõpradekski.
võitsin vist lõpuks ometi oma kassi südame.
rääkisin vähe, kirjutasin rohkem, lõpuks jätsin suurema osa asju üldse enda teada.
lugesin ja kuulasin, mis teistel öelda on. kõigest ei saanud aru, kõigega ei olnud nõus. huvitav oli ikka kõik.
sain laulupeo ja rabarocki jaoks liiga suureks.
kuulasin peaaegu ainult eesti muusikat.
lugesin peaaegu ainult inglise ja vene keeles.
nutsin palju. sellest oli üllatavalt tihti abi.
kahetsen kogu sellest aastast ainult üht – et ei läinud tšetšeeniasse bowlingut mängima, kuigi võimalus oli. kui oleks läinud, siis poleks muid kommentaare kogu aastale üldse vaja olnud äkki:)

mu kass pole jõulureede õhtust saadik koju nägu näidanud. mis süvendab mu kahtlust, et tal on kuskil üks teine kodu ja mingid teised inimesed, kes teda oma kassiks peavad ja aegajalt imestavad, et kus ta nii pikalt – terveks päevaks või isegi paariks – ära käib. selline topeltelu.

kas ma näen õigesti, et väljas sajab VIHMA?

tänase päeva veedan otsustavalt pidžaamas ja voodis, koos mr lawrence’i, pratchetti ja muude kvaliteetmeestega.

Tuletagem ka meelde, et DiSC-profiili kohaselt olen ma dominantne värdjas. Ja mu sünnikuupäev viitavat sellele, et ma olen oma eesmärkide saavutamise nimel võimeline läbi halli kivi minema (seda ei öelnud küll käitumisprofiili test, vaid mingi horoskoobiraamat, mida ma täna kuskil aja parajaks tegemiseks lappasin).

Oleks mul siis mõni eesmärk, mille nimel inimesi terroriseerida. Praegu läheb kogu talent puha raisku.

“elu nagu eurovisioon, pooled punktid annab balkan,” olin sunnitud nentima, kui statistika tarbeks kokku lugesin, mitmes maailmajaos (1) ja mitmes riigis (27) ma olen käinud.

täiesti laskumata sellesse, misasi on podcast ja kas seda peaks eesti keeles taskuhäälinguks kutsuma, panen siinkohal kirja podcastid, mida mina kuulan. lihtsalt sellepärast, et kui sa pole just tohutu tehnoloogiafänn ja ei taha iga päev teada saada, millise uue gadgeti keegi kuskil on välja mõelnud ja kas web 2.0 on surnud või ei ole, siis tekib esmase kättesaadava info põhjal tunne, et podcastid kui niisugused pole sinu jaoks. aga tegelikult on maailm huvitavaid asju täis.

ilmselgetest alustades, “Rahva Oma kaitset” ja “Olukorrast riigis” saab nüüd podcastidena kuulata ja see on oluliselt mugavam kui üritada meeles pidada, millal nad raadiost tulevad, ja/või püüda igal nädalal käsitsi mp3 alla laadida. seda viimast nüüd enam vist ei saa kah. need saated on head sellepärast, et esimene teeb kokkuvõtte eesti seltskonnaajakirjandusest ja televisiooni meelelahutussaadetest ja teine katab kõik ülejäänu, mida eestis juhtuvast veel on vaja teada:P analüüsi saab pealekauba.

raadio ööülikool on veel üks ilmselge asi, mida me kõik podcastina tahaksime saada. aga nad ei ole kevadest saadik ühtegi saadet sellisel kujul välja andnud. muidugi ma tean, et nende veebis on kõik saated mp3 kujul üleval, aga niipalju mugav olen ma küll, et ma ei taha neid oma muusika hulka panna. (kuigi ükskord ma käisin kogu selle kataloogi seal läbi ja konvertisin põnevamad asjad endale audioraamatuteks, aga see on üks eraldi teema.*) igatahes on võimalik see podcast endale tellida ja suur hulk vanu saateid lihtsa vaevaga kätte saada… ja võib ju loota, et kunagi keegi ärkab ja saadab meile midagi uuemat ka.

* – ma ei taha siinkohal laskuda sellesse, mis vahe on tehniliselt tavalisel mp3-l, podcastil ja audioraamatul – põhiliselt sellepärast, et ma ei tea seda eriti täpselt. aga ma tean, et mu ipod käsitleb neid kolme asja erinevalt, ja ma ei viitsi vales formaadis asjadega sebida.

Mugglecast – harry potteri teemaline podcast. kui kellelgi tekib küsimus, miks niisugust asja on vaja kuulata, siis ta ilmselgelt ei ole sihtgrupp:) skoobis on nii hp raamatud kui filmid ja ei, teemad ei ole sellepärast veel otsas, et viimane raamat ilmunud on (suurepärane näide on umbes kuu aja tagune episode 117, kus põhiteemaks on uudis, et dumbledore oli gei) . seda saadet teeb kamp usa tudengeid, kellel vahepeal läheb jutt mölaks kätte ära, aga lõbus on igatahes. üks osa võib kesta tund kuni poolteist kuni isegi peaaegu kaks.

Grammar Girl – lühikesed, umbkaudu viieminutilised saated inglise keele grammatikast. iga kord käsitletakse üht konkreetset teemat, näiteks “who vs whom” või “i.e. vs e.g.” kui on olemas podcasti, mis peaks kõigile inglise keele kasutajatele kohustuslik olema, siis just see. küsimused on täpselt need, mis meid eluaeg vaevanud on; seletused on selged ja meeldejäävad

(Grammar Girli kaudu leidsin Quick and Dirty Tips veebilehe, kus on veel sarnaseid podcaste – lühikesed kavalad nõuanded erinevatelt elualadelt. Legal Lad ja Money Girl paistavad olevat liiga USA-kesksed ja lastekasvatamisest (Mighty Mommy) ega Second Life’ist (Traveling Avatar) pole ma huvitatud, aga Get-It-Done Guy on paljutõotav.)

A Way With Words – samuti inglise keelest, aga keskendub vähem igapäevagrammatikale ja rohkem huvitavatele detailidele – uuritakse sõnade ja väljendite päritolu näiteks. grammar girliga võrreldes on seal vähem asjalikkust ja rohkem mängulisust, ja saatejuhid on sellised muhedad keskealised raadiohääled (see tädi seal meenutab mulle Helgi Erilaidu miskipärast). umbes tunniajased saated.

Best of YouTube – see aitas mul aru saada, miks üldse videopodcaste vaja on. kuna ma ise ei viitsi eriti youtube’is surfata, siis on väga tervitatav, kui keegi mulle mingeid lahedamaid klippe ette söödab. ja selline keskmiselt minutine video on maksimum, mida ma oma ipod nano ekraanilt vaadata viitsin, tervet filmi ega seriaaliosa küll välja ei kannataks. eriti meeldib mulle, et mu läbi aegade lemmikklipp, Wake Up Cat, on mul nüüd kogu aeg taskus kaasas ja ma saan kõiki tuttavaid sundida seda vaatama;)

veel üks podcast, mida mulle soovitatud on ja mis pole iseenesest üldse paha, on Код доступа – “Olukorrast riigis” vene analoog, võib ehk öelda (riik on siis ka vastavalt ikka venemaa). teemad on huvitavad ja enda üllatuseks saan ma isegi keele osas päris hästi aru, aga mulle lihtsalt ei istu selle tütarlapse närviline kõnemaneer, nii et tegelikult ma ei kuula seda enam. pealegi pean tunnistama, et mul ei ole eriti selget pilti sellest, kelle/mille kontrolli all see ehho moskvõ praegusel ajal on. kui te teate, öelge mulle.

ja kui te nüüd tahate teada, kus ma kõige selle kuulamiseks/vaatamiseks aega leian, siis on mul kaks vastust:
* ma kasutan iga päev ühistransporti
* ma teen palju käsitööd
rohkem vist polegi vaja kommenteerida?

ei no ausalt. miks ma peaksin lapsi tahtma, kui mul on olemas kass, kes üksi koju jäädes oma jõulukalendris ülehomse luugi lahti kisub ja ära sööb? (jah, ta sõi luugi ära, neid komme ta endiselt ei taha)

mingi nipiga pean hakkama sundima end õhtuti varem magama minema, et taastada möödunudtalvine varahommikuti trennis käimise rutiin. pärast tööpäeva lõppu on spordiklubides siuke krdi loomaaed, et mati kaal oleks kade, kui näeks. (mati kaal ilmselt ongi veel ainus inimene siin linnas, kes kell kuus õhtul trenni ei torma, kõik ülejäänud trügivad sel ajal riietusruumides ja tallavad aeroobikasaalides üksteise varvastel.)

õhtust telekavaatamist ma ei saa lõpetada umbes samadel põhjustel kui hommikust konjakijoomist. ilmselt pean endale arvutikeelu kehtestama.