Kui see poleks nii kohutavalt bad pun (mis oleks muidugi väga britilik ja sobiks seega teemasse), siis väidaksin, et luikedega on mul kana kitkuda. Ütleme siis, et territooriumikonfliktid. Üks minu lemmikjooksuradu on samal ajal ka üks nende lemmikhängimiskohti… ja sellepärast ma tean, et luik on lähedalt vaadates suur, lihaseline, hirmuäratav olevus. Ja sisiseb. Ja päris kindlasti ei seostu luiged mul varvaskingade, tutude ja tiaaradega!
Kui ma oleks omal ajal “Billy Ellioti” filmi hoolikamalt vaadanud, siis poleks mulle ehk hiljaaegu üllatusena tulnud, et “Luikede järvest” on olemas maailmakuulus versioon, kus luikede rolle tantsivad mehed. Mõned teised inimesed, selgub, teadsid seda kogu aeg ja on kogu aeg tahtnud Matthew Bourne’i lavastust näha. Aga need inimesed ei ela Londonis ja mina elan ja nagu me teame – there is all in London that life can afford. (Või siis vähemalt peaaegu kõik – lihtne oli leida balletipiletid, raske oli metroostreigi tingimustes õhtul teisest linnaservast teatrist koju jõuda…)
Ma võiks juba olla harjunud, et kvaliteetballett võib sõnatuks võtta, käisin ju eelmisel suvel Bolshoid vaatamas. Aga… ah, ei, ma ei oskagi midagi öelda. Matthew Bourne on mu lemmikkoreograaf nüüd!
Huumorisõbrale sobib stiilinäiteks väikeste luikede tants:
Romantikule pas de deux:
Musta luige etteaste las jääb maiuspalaks neile, kes ise kohale lähevad? Tuur veel kestab:)
whatever 