#88 Aedniku aasta, vol 2

lumikelluke

Väike samm inimkonna, aga suur hüpe minu jaoks: panin sügisel igale poole, kuhu labidas vähemalt poole terani sisse läks, lillesibulaid maha… ja kevadel* hakkasid nende kohtade peal iseenesest kasvama lilled. Täitsa nõiakunst, ma ütlen!

Räägitakse, et ka seemneid maha külvates saab lilli esile manada. Eelmisel aastal ma tegelikult proovisin seda, aga nii osavaks aiandusmaagiks ma ikkagi ei osutunud – ainus taim, mis kogu “aasalillede segust” tärkas, oli ristikhein, ja isegi see ei suvatsenud õitseda. Aga kui nüüd neile lumikellukestele lisaks ka mõni nartsiss, krookus või maikelluke peaks näole andma, siis võib juhtuda, et proovin ka moonide ja karikakardega uuesti.

* esimesed 8 lumikellukest oma põhja-Londoni aias avastasin 29. jaanuaril, mis ei ole tegelikult kevad mitte ühegi ajaarvamise järgi peale selle üldtuntud asjaolu, et kui lumikellukesed õitsevad, siis on kevad.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: