a kingdom of isolation and it looks like i’m the queen

ma pole tükil ajal teinud juttu oma imelisest igapäevaelust, sest… ta ei ole tundunud nii imeline vahepeal. täna tuli õige tunne järsku tagasi.

viisin hommikul tsikli hooldusesse. boonusena avastasin dokumentides sobrades (no lihtsalt, et vaataks järele, millal tal viimati õli vahetati ja nii), et ülevaatus aegus ka juba paari nädala eest. teadmiseks siis eestlastele, et see, et ARK ei pane ülevaatuse aegumise kuupäeva sellesse SMSi, mis ta teile kuu aega varem saadab, on veits nagu #firstworldproblem:)

mitu aastat juba mõtlen igal hommikul, kui rattaga ühest mototöökojast mööda sõidan, et küll sinna oleks mugav tsiklit hooldusse/ülevaatusse viia, nii täpselt tee peal ja bussipeatuse kõrval. mõeldud-tehtud!

see poiss, kes ratta mult vastu võttis, oli minust umbes 20 aastat noorem. ja ma ei liialda praktiliselt üldse. paar aastat siia-sinna. aga ta ütles, et tal on endal täpselt samasugune hornet, sama värvi isegi. ja et hoolduse käigus ülevaatus ära teha polevat mingi probleem. (“sure, i’ll MOT it for you”  palun, selles keeles saab igast sõnast verbi teha. ja ka mittesõnast.)

kuna vahepeal oli hakanud üsna tihedat vihma tulema, tundsin edasi kontori poole jalutades suurt rõõmu oma sõidujopest ja -saabastest. see vist oli tänase päeva parim hetk. ma olin veekindlalt riides, mul polnud mitte kuhugi kiiret (kell oli vähem kui pool üheksa) ja õhk lõhnas kevade järgi.

ostsin endale ökopoest kookosrasvaga kohvi kaasa.

bussi peale ma ei läinud, sest 1) vt üle-eelmist lõiku, 2) kui asi puutub käiguvahetusse, tahavad mu uued tsiklisaapad veel harjumist, aga kõndimiseks on nad üle mõistuse mugavad. ja ilusad!

kell üheksa polnud ma veel tööle jõudnud, aga ikka ei tundunud kuhugi kiiret olevat. astusin sisse ühte pudipadidisainipoodi ja ostsin endale veekindla märkmiku. mul lihtsalt on tunne, et mul hakkab elus varsti tarvis minema veekindlat märkmikku. lõõpisime müüjaga, et kotti pole vaja, sest halloo, see märkmik on veekindel! vihm, mis vahepeal oli järele jäänud, oli sobivalt uuesti sadama hakanud.

iga tee peale jääva kohviku hommikusöögimenüüd uurisin, aga alles umbes kümnendast leidsin selle, mida tahtsin – praemuna. võtsin kaks ja tegin nende kõrvale päevanormi duolingo hispaania keele harjutusi ära.

siis järsku (sõna otseses mõttes. täiesti ootamatult andis telefon meeldetuletuse.) selgus, et ma olin kunagi mingis meeltesegaduses võtnud vastu kutse 9.30 algavale koosolekule. jõudsin sinna täpselt kohale, aga sellega sai päeva parem osa paraku läbi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: