kaien tagasi kost mii’ olõmõ tulnu

Sel hommikul, kui kõik andsid uusaastalubadusi, polnud mul plaanis ühtegi anda. Lesisin öösärgis diivanil, kuulasin Viini filharmoonikuid, lugesin päeva teist muumitrolliraamatut ja olin oma aastaalgusega täiesti rahul niisamagi.

Siis said raamat ja kontsert läbi ja mulle tuli pähe, et just nüüd oleks sobiv hetk hakata jälle lugemispäevikut pidama. Ühel aastal ma nii tegin ja sellest oli aasta lõpus rõõmu küll ja ma olen vahel mõelnud, et peaks kogu aeg, ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna.

Ja kui ma siis mõtlesin sellele, kui palju vaeva ma viimasel nädalal olen näinud sellega, et meenutada, mida ma tegin aastal 2016 – vanainimese mälu EI ole enam see, ma ütlen! – hakkas tunduma, et kirja panna tuleks muidki asju, mida edaspidi elus mäletada tahaks.

Ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna. Eriti kuna ma juba nägin ära selle vaeva ja põhiliselt aasta jooksul tehtud fotode, aga ka viimastel päevadel pere ja sõpradega peetud vestluste abil (taas)avastasin, et see tunne, et “ma ei teinudki eelmisel aastal mitte midagi” oli veidi petlik.

Raamatute osas oli 2016 pildiraamatute aasta. Koju ostsin endale eranditult ainult kõvakaanelisi ilusate illustratsioonidega teoseid: Mademoiselle Oiseau raamatud, Chris Riddelli Goth Girli sari, Jim Kay piltidega Harry Potteri esimesed kaks osa… Ja mis peamine, laenasin ühe vihiku Neil Gaimani Sandmani ja õppisin selle toel koomikseid lugema ja hindama! Õnneks olid ülejäänud kaheksa osa kohalikus raamatukogus saadaval. Parajasti samal ajal hakkasin kuulama Popkulturistide podcasti, mille ühes esimestest osadest öeldi, et kui loed ainult üht koomiksit elus, võiks selleks olla Saga. Hankisin selle ka (jälle raamatukogust! no ei ole minu elus ruumi selleks, et kõik ilusad asjad endale koju osta) ja see oli äge küll, aga mulle ikkagi meeldib Gaiman rohkem.

Tantsuaastat 2016 raamis juhuslikult, aga efektselt mu lemmikkoreograaf Matthew Bourne (nii meinstriim olengi) – jaanuaris käisin sõbrataride seltsis vaatamas tema “Uinuvat kaunitari” ja detsembris täitsa üksi “Punaseid kingi”. Mõlemad meeldisid mulle hirmsasti, aga aasta elamus saalist vaatamise kategoorias oli hoopis Tamara Rojo nägemine Frida Kahlo rollis Broken Wings nimelises teoses. Ja et namedroppimisega kiiresti ühele poole saada, siis – nägin tantsimas ka Natalia Osipovat ja Sergei Poluninit.

Ise tantsisin sel aastal kindlasti rohkem ja mitmekesisemalt, kui kunagi enne elus – osalesin mõne kuu trennide ja ühe tantsupeo jagu naisrahvatantsurühmas, käisin keskeltläbi regulaarselt balletitundides ja endalegi üllatuseks lausa kolmes balletilaagris (Käsmus, Leedsis ja Londonis). Aurora ega Giselle’i rolli maailmalavadel mulle ilmselt niipea ei pakuta (kuigi mul on vähemalt osa repertuaari nüüd selge!), aga nii Northern Ballet’ ja Ramberti stuudiotes harjutamine kui Age Oksa läbiviidud tunnis osalemine olid amatööri jaoks ikka päris võimsad elamused.

Muusikaelamus 2016 oli raudkindlalt Uma Pido, parim laulupidu, millel ma elus olen osalenud – ei peetud mitte ühtegi isamaalist (või muud) kõnet, ainult lauldi ja kõik oli nii üle mõistuse kodune, armas, eesti- ja võrumaine. Seejuures ma isegi ei oska võru keelt! Oktoobris käisime Euroopa Eestlaste Kooriga Hispaanias koorifestivalil. Nii laulupeole kui festivalile eelnes ikka päev-paar proove ka… ja millalgi suvel käisin Bradfordis ka laululaagris eesti muusikat harjutamas-esitamas… ühesõnaga, tuleb välja, et peaaegu kogu aasta jooksul kuuldud muusika tegin ise. Käisin täpselt ühel kontserdil (Metsatöll, sest nad esinesid 24. veebruaril Londonis enamvähem mu koduõues, st poole tunni bussisõidu kaugusel) ja kuulasin üht plaati (sünnipäevaks saadud Jää-ääre lood vene keeles Stasi esituses – väga hea!).

Jooksin palju vähem, kui plaanis oli. Noh, mitte et mul mingit plaani olnukski, aga aega ja võimalusi jooksmiseks tegelikult oli, viitsimist paraku vähem. Osalesin ühel võistlusel (Hackney poolmaraton, sest see toimub mul ka koduõues), tulemust ei mäleta, sest ei taha mäletada:P Aasta jooksul läbitud kilometraažiks ütleb Endomondo 549 km, mis, nii konteksti mõttes, on hästi ümmarguselt kolm korda vähem kui 2014. aastal ja kaks korda vähem kui 2013. ja 2015. aastal. Vabandusi on mul palju, häid vabandusi on kaks: Pokemon Go ja matkamine.

Pokemon Go jaoks omakorda on mul ainult üks hea vabandus: päeval, mil see mäng UK-s välja tuli, andsin pärast 6 aastat ja 11 kuud Skype’is/Microsoftis lahkumisavalduse ja sellest hetkest peale on mul päris normaalselt aega olnud. Põhjalikuma tibude loendamise võtan ehk ette, kui ümmargune pool aastat mängitud saab, aga kiire praal asjassepühendatute suunal: olen 32. tasemel, mul on pokedexis 146 elajat ja kõndinud olen 1405 km.

Tegin siiski ka teadlikke pingutusi selle nimel, et nina telefoniekraanilt üles tõsta. Matkakilomeetreid olen 2016. aastasse dokumenteerinud nii 400 jagu. Kevadel alustasin ühepäevastest jalutuskäikudest Thamesi ääres ja Sussexi rannakaljudel; siis tegin varustuse testimiseks kahe telgiööbimisega matka Dartmooril (sellest oleks ma peaaegu bloginud ja kahju, et seda ei teinud, sest vajakajäämisi leidus nii varustuse kui kaardilugemisoskuse osas ja teatavasti annab sedasorti äpardustejadad vormistada üsna meeleolukateks reisikirjadeks; vt ka: ajakiri Trail). Siis ostsin varustust juurde, vahepeal ronisin paari mäe otsa ja kõndisin ümber paari järve (st jälle ühepäevased matkad, aga mõnikord mitmel järjestikusel päeval) ja augustis võtsin lõpuks ette pikalt plaanitud ja igatsetud Dales Way – 135-kilomeetrise matkaraja Põhja-Inglismaal, mis läbib kaks rahvusparki (Yorkshire Dales ja Lake District). Kõiki neid asju tegin üksi, sest kõik teised olid tööl. See, muide, ongi töötuelu üks väheseid miinuseid! Lõpuks õnnestus mul siiski oma peika mingi kurja scrummasteri küüsist paariks nädalaks kätte saada ja me käisime Šotimaal ja ronisime seal ka mäe otsa ja jalutasime muidu ringi ja see kõik oli äärmiselt kaunis.

Ahjaa, mäed. Aastal 2016 vallutasin sellised olulised tipud:

• Signal de Botrange, kõrgeim tipp Belgias (694m, aga nad olid sinna ühe kuuemeetrise torni ka otsa ladunud)
• Snowdon, kõrgeim tipp Walesis (1085m)
• Scafell Pike, kõrgeim tipp Inglismaal (978m)
• Ben Nevis, kõrgeim tipp Šotimaal, Suurbritannias ja Ühendkuningriigis (1345m, ühtlasi on see minu esimene Munro)

Kui välja arvata Signal de Botrange (kust paistis ainult raba), siis selgus igaühe käigus neist vallutusretkedest, et mägedest paremad on ainult mäed, kus sa pole veel käinud, nii et kuigi uusaastalubadusi ma ikka veel ei anna, siis nii mõnedki tipud ja matkarajad on mul kindlalt soovinimekirjas.

Lisaks Belgiale, Šotimaale ja Walesile õnnestus mul 2016. aastal külastada veel päris mitut välismaad: Türgit (ainult korraks, aga loeb, sest läksime lennujaamast välja ja käisime söömas ja hammamis), Maldiive (sukeldusin. nägin hästi palju mantasid), Rootsit (Malmös Pillel külas), Hispaaniat ja Andorrat (suusatamas), Luksemburgi (tööasjus), Itaaliat (Eleni ja Jutaga Milanos lihtsalt niisama), Eestit (eraldi teema), veel kord Hispaaniat (Calellas koorifestivalil, aga sõitsime sinna tsiklitega Santanderist läbi Tarragona), Norrat (Oslos Elenil külas). Ei saa kindel olla, et nüüd on kõik, sest iga natukese aja tagant tuleb mul veel mõni minireis meelde. Vot selgub, et kui elad Londonis, siis saab nii teha.

Kui elad Londonis, ei pea õnneks olema ka üksildane – 2016. aasta jooksul õnnestus mul võõrustada peaaegu kõiki oma pereliikmeid ja paljusid häid sõpru. Ma ei taha sentimentaalseks muutuda, aga kallid, see tähendab mulle hästi palju, kui te võtate vaevaks nii kaugele külla tulla! Kavatsen uskuda, et te teete seda mitte ainult sellepärast, et juhtun elama transiitlendude sõlmpunktis ja kultuurisündmuste tulipunktis, vaid ikka selleks, et minuga koos aega veeta.

Mootorrattaga sõitsin ainult nii palju, kui oli vaja, et jõuda Snowdoni ja Scafell Pike’i jalamitele, Leedsi balletilaagrisse ja Hispaania koorifestivalile. Siin on küll uueks aastaks arenguruumi, sest ega see mul mingi tarbeese ei ole. Jõuluvana tõigi sobivalt pileti kallutamiskoolitusele ringrajal!

Eestis veetsin 2016. aastal rohkem aega kui eelmise kolme aasta jooksul kokku ja veendusin jälle, et niiviisi ilma r-täheta kuudesse kontsentreerituna see maa mulle väga meeldib. Käisin Jõgeval naiste tantsupeol ja Intsikurmus Uma Pidol ja Abrukal, mis oleks mu lemmikkoht Eestis, kui ma peaks üheainsa valima, ja Saaremaal saunas ja Vainupeal jaaniusse otsimas ja Emajõel isa paadiga sõitmas ja Jõhvis Vestal külas ja Aegviidus lapsepõlve meenutamas ja nii edasi.

Rohkem kategooriaid, milles oma aasta kokku võtta, mulle praegu pähe ei tule, aga selle meenutusteralli peale julgen öelda, et ma tegin ikkagi päris palju asju. Mida ma eriti palju EI teinud: tööd (siinkohal vist on sobilik üles tunnistada, et enne juulis töölt lahkumist võtsin 12 nädalat palgata puhkust, ja kui arvestada juurde jaanuarist märtsini tehtud reisid, tundub, et kontorisse jõudsin võibolla kaheks kuuks). Kõrvaltvaatajaid ajab selline asi veidi ärevaks, aga mulle endale paistab küll, et olen saavutanud ideaalse work-life balance’i ja ainus oluline väljakutse edaspidiseks on selle hoidmine:)