mulle tundub, et iga natukese aja tagant annan endale ja teistele uusaasta- ja muidu lubadusi, et püüan edaspidi vähem lugeda ja rohkem kirjutada, aga välja tuleb ikka vastupidi.
kui ma aasta lugemiseesmärgiks 365 raamatut seadsin, ei olnud mul sellega mingit erilist tagamõtet. tahtsin lihtsalt selles goodreadsi väljakutses osaleda ja sinna tuli mingi number panna ja ma tõesti ei teadnud, kui palju raamatuid ma tavaliselt aasta jooksul loen, aga raamat päevas tundus üsna… realistlik. ja lõpuks ta enamvähem nii oligi, kuigi jah, pean tunnistama, et eile varajasel pärastlõunal lugesin ühes poes püstijalu raamatut “Be a Unicorn & live life on the bright side” mitte niivõrd suurest ükssarvikuihalusest kui selle tõttu, et oli vana-aastaõhtu, aasta raamatuskoor oli alles 363 peal ja ma pidin sel päeval veel teatrisse jõudma, nii et kahtlustasin, et ühtegi seitsmest parasjagu pooleliolevast raamatust lõpetada ei jõua. (ega jõudnudki.)
aga ma ausalt lugesin selle aasta jooksul läbi päris mitu väga head raamatut ja pole kade jagama, millised kõige rohkem meeldisid.
Üldiselt oli selline… omaeluloolisuse aasta. Lugesin ja nautisin hästi palju päeviku-, kirja- ja eluloovormis raamatuid, pärisinimeste päriselusid ja pärismõtteid pärisasjade kohta. Meelde jäid Astrid Lindgreni II maailmasõja aegsed päevikud (“A World Gone Mad”) – vaade sõjale neutraalsest riigist, minu jaoks midagi täiesti uut. Lois Pryce’i “Revolutionary Road” – briti naine, kes reisis mootorrattaga Iraanis ja seda aastal 2011, mitte mingitel liberaalsetel kuuekümnendatel. Marju Lauristini “Marjustini sajand”. Diana Athilli “Alive, Alive, Oh!” – kui terane võib üks peaaegu saja-aastane inimene olla! Ja siis muidugi Mart Kase “Metsik päevaraamat” – kui ma peaks nimetama, mis raamat oli kogu aasta kõige parem (ja tundub, et peab – kõik küsivad:)), siis see oligi. See räägib kanadest ja kitsedest ja koertest, aga põhiliselt ikkagi inimestest, ja see oli kirjutatud nii hästi ja sellise emotsiooniga, et olin valmis ise maale kolima ja kitsed võtma. eestis. novembrikuus. Vot SEDA mõtles Goethe, kui ta ütles, et raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks! Ma arvan.
Eesti (ilu)kirjandust lugesin logistilistel põhjustel pigem vähe, aga üht-teist ikka õnnestus, tippelamused: Kai Aareleiu “Linnade põletamine” (see oli vist 2016. aasta üks kiidetumaid raamatuid, ma jõudsin 2017 alguses jaole. väga Tartu. ja väga mõjus lugu.); Madli Lippuri “June|Julien” (ettevaatust, tabuteema. aga täitsa nagu välismaa raamat!); Tanel Saimre “Minu Norra” (üldse üks kogu Minu-sarja säravamaid tähti mu jaoks; Norrast oli ka tore lugeda, aga kui nii hästi kirjutada, siis võiks kirjutada ükskõik millest ja ma ikka naudiksin); Tõnu Õnnepalu “Klaasveranda”.
Muidu ilukirjanduse osas peab tunnistama, et mul on ikka täitsa mainstream maitse ja mu viietärnilemmikute nimekiri näeb välja nagu Bookeri longlist:
Sarah Winman, Kui jumal oli jänes
Tan Twan Eng, Garden of the Evening Mists
Naomi Alderman, The Power
Fredrik Backman, My Grandmother Sends Her Regards And Apologises
Michel Faber, The Book of Strange New Things
Elizabeth Gilbert, The Signature of All Things
Claire North, Harry Augusti esimesed viisteist elu
John Boyne, The Heart’s Invisible Furies
Ulme ja fantasy osas oli mu aastal tugev slaavi teema – jaanuari alguspäevil lõpetasin 2016. aastal alustatud Sergei Lukjanenko “Puhtandi”, millel oli ka eelmine osa “Mustand”. Hoopis teine lugu kui Vahtkondade-sari, aga ikkagi Lukjanenko (kes pidi olema inimesena paras värdjas, aga kõik tema kirjutatu on mulle alati väga meeldinud ja loomulikult lugesin aasta jooksul üle nii mõnedki vahtkonnaraamatud). Pooleldi lasteraamat-muinasjutt (kust see piir muinasjutu ja fantasy vahel üldse läheb?) on Katherine Ardeni “The Bear and the Nightingale” ja selle järgmine osa, äsjailmunud “The Girl in the Tower” – autor on ameeriklane, aga lugu toimub keskaegsel Venemaal, mis on täis igasuguseid vetevanasid, kolde- ja saunavaime, kuni surematu Kaštšeini välja. Sergei ja Marina Dyachenko (vist ukrainlased?) “Vita Nostra” lugesin uuesti läbi ja olen veendumusel, et see on üleüldse üks parimaid fantaasiaraamatuid. Ja nagu kõik teised, lugesin Ernest Cline’i “Ready Player One’i” ja ka see meenutas mulle kõige rohkem hoopis Lukjanenkot, täpsemalt “Peegelduste labürinti”. Noh, ja 2017. aasta alla see päris ausalt ei lähe, aga hetkel on mul pooleli Naomi Noviki “Uprooted”, tegevusega nõidade ja võlurite Poolas.
Ilmselt otseses seoses lugemisväljakutsega õppisin sel aastal hindama pildiraamatuid:) Ei teinud sohki ega lugenud neid kümnete kaupa lihtsalt selleks, et numbreid kirja saada, aga hakkasin raamatuarvustustes ka seda rubriiki tähele panema ja nägin natuke vaevagi, et parimad hitid endale kodusesse raamaturiiulisse hankida. Selle kategooria võitja on raudselt Carson Ellise “Du Iz Tak?”, väljamõeldud keeles raamat, kus tegelasteks on putukad, aga selgub, et seal putukate tasandil on näha ja uurida väga palju. Ainus pettumus selle raamatuga seoses oli mul see, et elus kuueaastane, kelle peal seda testisin, ehk siis tegelik sihtgrupp, ei olnud pooltki nii vaimustuses kui ma ise. Huumori mõttes vbla ka pigem täiskasvanutele oli Elys Dorani “Mr Bunny’s Chocolate Factory”. Õnnestus kohtuda ka Justin Richardsoni legendaarse geipingviinilooga “And Tango Makes Three”. oh, ja siis eelnimetatud kuueaastase raamaturiiulist leidsin Kätlin Vainola “Kelli hakkab piraadiks” – lõpuks ometi üks eesti lasteraamat, mis on roosa-printsessi-stereotüübi murdmise ette võtnud!
Teismelisteraamatuid olen ka eluaeg väga armastanud ja lugesin neid sel aastal nii palju, et lõpuks sulasid nad kõik kuidagi ühte, aga tase oli pigem ühtlaselt kõrge. Nii et kui aasta lõpuks paljuhaibitud John Greeni “Turtles All The Way Down”-ini jõudsin, siis andsin sellele resigneerunult neli tärni viiest, kuigi tegelt oli see ka ikka täiesti hea raamat. Aga viis tärni said näiteks:
Emma Donoghue, The Lotterys Plus One (täiesti üle võlli perekond ja aspergerist peategelane. vbla see loeb isegi päris lasteraamatuna)
Ann Brashares, The Whole thing together (kah üsna üle võlli kärgpere)
Clare Furniss, How not to disappear (teismelised ja vanainimesed ja perekonnasaladused)
Julie Buxbaum, Ütle mulle kolme asja (no need ameerika keskkoolilood sobivad mulle)
Rainbow Rowell, Eleanor & Park (ditto)
Siis on mul veel üks täiesti isiklik raamatukategooria: raamatud, mis aitavad mul neid inimesi, kelle keskel ma elan (ehk siis britte) mõista. Ilukirjanduslikust otsast läheb siia alla kogu Nancy Mitfordi looming, mida lugesin sel aastal hästi palju, kõigepealt vanu hitte üle ja siis riburadapidi vähemtuntuid järele, nüüdseks olen juba jõudnud sellisteni, mis vist objektiivselt polegi väga head. Kõige rohkem meeldis mulle “Don’t Tell Alfred”, mida oli täiega raske hankida, aga mis oli väga meeleolukas, või no ütleme otse, ajas mind korduvalt kõva häälega naerma. (Oma)eluloolise poole pealt meeldisid mulle Noel Streatfieldi (of Ballet Shoes fame) “Tea By the Nursery Fire”, mis rääkis 19. sajandi lõpu inglise lapsehoidja elust, ja kaks Amanda Oweni raamatut, “The Yorkshire Shepherdess” ja “A Year in the Life of a Yorkshire Shepherdess”, kus proua räägib lamba- ja lastekasvatamisest (kaheksa tükki! ja lambad siis veel sinna lisaks) karmides looduslikes tingimustes.
Lugesin ka üsna mitut internaatkooliraamatut, mille hulgast jäi meelde Antonia Foresti “Autumn Term” – erinevalt Enid Blytoni mammutloomingust tegutsesid selles loos enamvähem pärisinimesed, kes ei olnud kõik veatud (või ei arenenud selliseks hiljemalt raamatu lõpuks) ja see kõik oli kuidagi veidi täiskasvanulikum ja realistlikum kui nad tavaliselt. Mitte et ma internaatkooliraamatutes otseselt realismi taga igatseksingi, eriti kuna üks huvitavamaid raamatuid kogu sel aastal oli Ysenda Maxton Grahami “Terms and Conditions: Life in Girls’ Boarding-Schools, 1939–1979” ja, noh… ei olnud need tingimused seal suuremad asjad tegelikult. Juhtus nii, et meie kohalikus raamatupoes korraldati selle raamatu esitlus, koos autoripoolse ettelugemise ja hilisema aruteluga; ma aimasin, et see võib tulla põnev, ja hiilisin kohale. Ei pidanud pettuma, enamus publikust olid internaatkoolikogemusega vanaprouad ja rääkisid lugusid juurdegi. Enid Blytonit ma endise pilguga lugeda enam igatahes ei suuda.
Britiraamatute hulka liigitan ka suurepärase paroodia kõigile hygge- ja lagom-raamatutele: Emlyn Rees, “Shabby: The Jolly Good British Guide to Stress-free Living”. Alguses naersin, siis muutusin murelikuks ja koristasin ja remontisin majapidamises nii mõnedki asjad ära, et oleks veidi vähem… shabby.
Aimekirjanduse tippelamuseks oli sel aastal see, kuidas mulle enamvähem korraga sattusid lugemislauale Angela Duckworthi “Grit” ja Amanda Ripley “The Smartest Kids in the World: And How They Got That Way”. Need täiendasid teineteist nii hästi, et ma ei tea nüüd enam üldse, mida ma kummast lugesin, aga muuhulgas veensid nad mind matemaatika õppimise vajalikkuses (see on pikem lugu. mulle on matemaatika ja selle õppimine endale alati väga meeldinud, aga ma olin arvanud, et sellega võiks koolides vabalt ka vähem tegelda. enam ei arva, õppige edasi!) ja üldse oli see teema hästi huvitav, et mismoodi kasvab inimesest selline inimene, kes asjadega hakkama saab. Aga mulle pakkusid suurt rõõmu ka David Hockney “Secret Knowledge” (maalikunstist), Sali Hughesi “Pretty Honest” (kosmeetikast), Jake Knappi “Sprint” (tootearendusest) ja Giulia Endersi “Võluv soolestik” (duh).
Loomulikult lugesin ma üle vanu lemmikuid, sest kuskil polnud öeldud, et tuleb lugeda 365 uut raamatut. Ei lähe mu elus ükski aasta mööda muumitrollide, puhhide ja suurmõmmikuteta – ennem surm! Ajaga ainult paremaks on läinud Kalev Kesküla “Elu sumedusest”, Viivi Luige “Varjuteater” ja Philippe Delermi “Väikesed naudingud”.
Aaa, ja aasta viimase nädala suurim lugemiselamus oli lugeda blogidest ja #bookstagramist teiste inimeste lugemisaasta kokkuvõtteid :) nii hoida!
whatever 