Rubriik: ilublogi

ilublogi vol15: matkabuduaar, detailid

teate, mis on üks ootamatu boonus vanemaks saamise juures. see, et mu alati pigem rasused juuksed ja näonahk on viimaste aastatega muutunud märgatavalt kuivemaks (nb! “kuiv” ilublogija keeles ei tähenda mitte vee, vaid rasu vähesust nahas) ja seega olen peapesu osas muutunud palju vähem pirtsakaks. selleni välja, et saan nüüd kasutada tahkeid šampoone ja palsameid. nende idee on mulle ammu meeldinud, sest palju vähem vett tuleb mööda maailma ringi vedada ja ka vähem ühekordseid plastpakendeid peab ära viskama; aga pesemis- ja silendamisomaduste suhtes on nad kuidagi… suvalised. mu juuksed jäid nendega vanasti alati rasvased. nüüd järsku kõlbavad kasutada küll.

teine variant muidugi on, et mul on küpsemas eas lihtsalt rohkem ükskõik, millised mu juuksed välja näevad ja tunduvad:P

igatahes sellest saadik, kui ma ühel hetkel end kokku võtsin ja mõned sobivas suuruses alumiiniumtopsikesed hankisin (etsyst ostsin ja ei olnud väga lihtne leida), olen ostnud suht suvalisi tahkeid šampoone ja palsameid, vahel supermarketist ja vahel ökopoest ja vahel internetist. no tegelt igast kohast umbes korra, sest tõesti jube kaua kestab üks selline klots ja lisaks madalale massile ja keskkonnakoormusele on ka rahakulu väga madal. ainus jama, et kui tahket šampooni on väga lihtne vahule ajada ja juustesse määrida, siis palsamiga on igavene võimlemine – ta ei vahuta üldse, käte külge teda suurt ei jää, aga otse juustesse hõõrudes lupsab va libedik väga lihtsalt minema ja teda tuleb kuskilt nurgast taga otsida, mis igasugustes avalikes duširuumides (ujulas, kämpingus jne) on üsna ebameeldiv elamus. proovisin mingit kaks-ühes toodet ka, aga NII ükskõik mul oma juustest ka veel ei ole, et selle sobivaks oleksin tunnistanud.

kuna neid topsikuid oli etsy-müüja komplektis kolm, siis ühte kasutan näopesupalsami kaasaskandmiseks. suht praktiline, sest mitmed mu lemmikpalsamid (Inkey List Oat Cleansing Balm, Beauty Pie Japanfusion) tulevad suurtes tuubides, mida tervenisti kaasas ei viitsiks vedada ja mis tuleb ammu enne tühjakssaamist nagunii pooleks lõigata, et sealt hea kraam kõik kätte saada. see ongi sobiv hetk endale ports matkatopsi villida.

kui mul oleks veel üks selline tops, siis paneksin sinna oma näokoorimispadjakesed, aga kuna nende jaoks on mul täiesti töötav plastkarp olemas, siis lihtsalt ilu pärast ei hakka uut ostma. sinna karbile on peale kirjutatud, nagu oleks need Sephorast ostetud ja glükoolhappega immutatud. kunagi üks ports oligi (sealt see karp), aga mulle ei meeldinud nende patjade lõhn ja tahtsin nagunii midagi glamuursemat kui ainult glükoolhape. nii et nüüd olen ostnud mitu ringi Beauty Pie Dr Glycolic Multi-Acid Peeling Pads nimelist toodet ja nendega olen tõesti rahul. ainus asi, mis ärritab, on (nagu BP puhul tihti) liigne pakendatus – kui ma nad nagunii kohe oma kergemasse topsi ümber kolin, tuleb iga kord terve (algusest peale nende 50 vatipadja kohta liiga suur ja lisaks pappkarpi pakitud) originaalpurk minema visata. nii et praegu on mul plaan, et kui karp tühjaks saab, täidan selle tavaliste vatipatjadega ja valan kodus parajasti pooleliolevast pudelist happetoonikut peale – peaks ju sama välja tegema? annan (võibolla) teada, kuidas sellega läheb.

kui mul korralikuks näopesuks sooja vett või viitsimist pole, siis need happepadjad ongi mu õhtune ja hommikune näopuhastus, tõmban näo ja kaela mõlema poolega üle ja vaatan hämmastusega, KUI palju mustust ikkagi näkku koguneb. kui näopesu toimub, siis teen pärast täpselt sama, aga pole nii huvitav vaadata.

puhastuse järel tuleb seerum. olen suur seerumite sõber ja huviline ja kodus on mul neid kasutuses erinevaid ja põnevaid, tavaliselt paarikaupa rotatsioonis. reisitingimustes kasutan Beauty Pie seerumikapsleid. mu lemmik neist läbi aegade on olnud Essential Ceramides, aga praegu on pooleli ka purk C- ja E-vitamiini omi. need villin ümber ühte (ilmselt Mujist ostetud) plastkarpi ja kasutan siis, kuidas tuju tuleb, ühed aitavad rohkem nahka niisutada ja teised… on muidu mõnusad. kuna kummaski purgis on 60 kapslit ja kodus neid ei kulu, siis ei tule väga tihti juurde tellida (hea, sest jällegi, miks nad peavad sellistes rasketes klaaspurkides olema?). et oleks selge, neid ikka kasutatakse välispidiselt, mitte ei võeta sisse – keerad kapsli otsa küljest ära, pigistad seerumi peopessa ja määrid näkku, tühi kapsel läheb prügikotti (ta on küll vetikatest tehtud ja biolagunev, aga ma muidugi ei jäta teda kuhugi loodusesse biolagunema).

näokreemiga on natuke sama lugu, mis šampooniga – ajapikku vähemrasuseks muutunud nahk tolereerib nüüd laiemat spektrit kreeme kui vanasti ja seega saan matkaversiooni valida pigem selle järgi, mis mugavas ja väikses pakendis on. viimasel ajal nt olen kasutanud ühte odavalt leitud muidu kalli brändi (Alpha-H) oma, mis on juhtumisi ka glükoolhappesisaldusega ja ei lõhna seetõttu eriti hästi. see on õnneks otsakorral ja juurde ma teda kindlasti ei osta, vaatan mõne uue testrisuuruses tuubi ehk. kahjuks mu päris lemmikud näokreemid kipuvad kõik olema klaaspurkides ja vot mingi ümbervillimisega ma küll tegelda ei viitsi (tuubist purki ju veel võiks, aga vastupidi, ei, aitäh).

päiksekreemid: üks näole mõeldu on alati kodus ja üks (matka)kotis kaasas ja aegajalt ma kaalun neid mõlemaid käes ja kui kodune on tühjemaks ja kergemaks muutunud (ta pikapeale ikka muutub, sest saab rohkem kasutust), siis vahetan ära. sama teen muide deodorandiga – kodus on üks täiem ja kaasas täpselt samasugune, aga tühjem pudel, ja kui viimane päris tühjaks saab, siis ostan koju uue ja hakkan vana poolikut kaasas kandma, kokkuhoid mitukümmend grammi. lifehack missugune.

säästuilublogi parimas vaimus on üks mu praegustest päiksekreemidest väga mõistliku hinnaga, aga väga hea Garnier Ambre Solaire Anti-Dryness SPF 50+. teine on Supergoop Play, ka SPF 50, see nii odav ei ole, aga pole ka nii kallis, et ei raatsiks teda matkal ka kehale panna. mõlemad nad sobivad minu nahale suurepäraselt – silmi kipitama ei pane, nägu rasvaseks ei jäta, poore ei ummista. kuna see Supergoop on ameerika oma, siis seal on vähem ja kehvemaid päiksekaitsekemikaale sees, nii et ma ilmselt seda juurde ei osta, kui ta otsa saab. (lingin siia igaks juhuks ilublogi päiksekaitseteema osa 1 ja osa 2 neile, kes tahavad mälu värskendada selle osas, miks ja kuidas see kõik töötab.)

noh, ja see enamvähem ongi. seepi ma eraldi kaasas ei kanna, see tahke šampoon ajab asja kenasti ära. hambapasta osas on veel arenguruumi, sest kuigi vahel võtan kodust lõpukorral suure tuubi kaasa, ostan ka neid pisikesi reisituube aegajalt peoga varuks ja süda nutab sees nii hinna kui pakendi pärast. kas keegi teab soovitada mingeid mitte-liiga-ökosid (tähendab – mitte fluorivabasid) tablette või muud selja- ja rahakotisõbralikku hambapesuvahendit?

ilublogi vol14 : matkabuduaar

enne, kui saab kaks aastat täis lubadusest, et matkahügieenist tuleb (võibolla) ilublogi sissekanne… võtan selle teema ette, sest lõpuks ometi oli mul matkal meeles teha pilt sellest, mis mul pesuasjade kotis kaasas on. palun, täiesti tsenseerimata:

alustama peaks vist sellest, et pooled neist asjadest on mul lihtsalt üldse kogu aeg kaasas. minu igapäevases kosmeetikakotis, mis elab minu igapäevases seljakotis (sest mu elustiil praegusel ajal ei toeta käekotte), on alati:

– küüneviil
– pintsetid
– taskupeegel
– hügieeniline huulepulk
– hambaniit
– migreenirohi
– beebipillid
– mõni juuksekumm
– üks tampoon ja üks plaaster
– punniplaastrid

noh, ja mõned asjad on selles igapäevakotis veel, aga nt ripsmetuši tõesti tõstsin matkalemineku ajaks välja. kõiki neid asju läheb päriselt enamvähem igapäevaselt vaja ka, v.a. tampooni ja plaastrit, mis on kaasas igaks juhuks, ja hügieenilist huulepulka, mida ma vist tõesti lihtsalt spst seal kotis hoian, et… see on ta koht.

veel on siin pildil juuksehari, millest ma iialgi ei eemaldu kaugemale kui vbla 10 meetrit, ja siis näomask ja pakk salfakaid, mis samamoodi on kuskil kotis ikka kaasas lihtsalt igaks juhuks. (meil küll on maskikohustus igal pool lõppenud, aga nt eelmisel nädalavahetusel sattusin Prantsusmaale, kus see ühistranspordis veel viimast päeva kehtis, ja sellises olukorras on ju hea, kui kotipõhjas üks mugav mask varuks on ja ei pea ühekordset ostma.)

ja ülejäänud ports… kuulge, see läheb juba tobedaks, aga nüüd olen sunnitud tunnistama, et praktiliselt iga päev kannan kaasas ka neid asju:

– deodorant
– tahke šampoon ja palsam (need on need ümmargused alumiiniumtopsid pildil)
– happetoonikuga immutatud näopuhastuspadjad
– näoseerumikapslid
– näokreem
– päiksekreem

sest noh, ma käin jalgrattaga tööl ja tee peal tihti ujumas ja selle komplekti abil saan ma end suvalisel hetkel enamvähem esinduslikuks kasida. ja selle pesuasjade koti põhjas reeglina vedeleb ka juuksekumm või paar, plaaster või paar, leht või paar valuvaigisteid (pildil: ibukas ja parakas, vanad sõbrad. mittemigreeniliste peavalude puhul võtan neid kaht koos ja enamasti aitab.)

spetsiaalselt matka tarbeks said kotti… hambahari ja -pasta. paneme tähele, et hambaharja vart ma lühemaks saaginud ei ole, tassin kaasas kogu seda meeletut massi :)

täpselt seesama komplekt läheb kohvrisse ka siis, kui mõne pikema reisi kodust eemale ette võtan. kui on teada, et on korralik sooja veega näopesemisvõimalus olemas (sh matkal, kui pole plaanis metsik telkimine, vaid kämping või lausa mingi tubane ööbimine), siis lisan puhastuspalsami ja ehk ka selle rätiku, millega nägu pesta (reisioludesse on pisike mikrofiiberrätt täitsa sobiv, ei pea froteed kaasas kandma). aga elu on õpetanud, et kuskil mägijärve ääres ma sellega mässata ei viitsi ja tõmban näo niisama vatipadjaga üle.

klge, aga ma vaatan, et siit venitab veel ühe osa välja – sellest, mis konkreetseid pesu- ja näohooldusvahendeid ma siis kaasas kannan ja miks just neid, räägin mõni teine päev (nt siis, kui mõne pildi veel juurde taipan teha) :)

ilublogi vol 13: retinoolitellimus

kuna meil on siin pigem selline… säästuilublogi, siis ma ei ole retinooli tihanud väga teemaks võttagi, sest hästi lühidalt öeldes odav (loe: The Ordinary) retinool on üpris lahja ja mõttetu kraam; kallimate brändide oma aga nii kallis, et isegi kui ma oleks raatsinud seda osta ja proovida, siis ma ei julgeks seda siin avalikult öelda:)

aga musta reede pakkumisi nähes tuli meelde, et alustasin omaenda retinoolitellimusega täpselt aasta tagasi; vaatasin seepeale järele, et kulu on olnud kokku 170 naela, mis 13 kuu peale ära jagades… läheb täitsa säästukategooriasse*. nii et teeme ära.

retinool (tehniliselt on õigem öelda A-vitamiin, see termin katab kõik retinoidid, millest retinool on ainult üks. aga tavakasutuses öeldakse ikka pigem retinool kõige kohta, ma kipun ka ütlema) on enamvähem ainus toimeaine kogu pealemääritavas kosmeetikas, mille kohta saab teaduslikult tõestatuna väita, et see ennetab ja kaotab naha vananemise tundemärke (kortsud, nahalõtvus, pigmendilaigud jne). laiemalt tuntud on ta pigem akneravimina ja aknet mul ei ole, aga värskema väljanägemise peal olen küll väljas.

tellimus mite sellepärast, et ma ei viitsiks ise poes kreemi ostmas käia, aga lihtsalt vaatasin, et tretinoiin, mida saab ainult retseptiravimina, annab justkui kõige rohkem bang for the bucki. ses mõttes, et üks 20 ml tuub hea nahahooldusbrändi tõhusat A-vitamiini kreemi maksab poes… noh, näiteks 50 või 80 naela. see on kolmandik kuni pool mu retseptika aastamaksumusest.

kuna eeldatavasti perearstid ei viitsiks väga tegelda probleemiga “palun väljastage mulle vananemisvastase ravimi retsept”, siis on olemas sellised firmad, kes pakuvad online-dermatoloogiteenust – saada meile oma fotod, paneme diagnoosi, määrame ravi, küsime krediitkaardiandmed ja saadame rohu postiga koju. tundub, et see kõik on täiesti legaalne, vähemalt siin UK-s :)

mina tellin oma retinooli Dermaticast, mis teenindab ka USA ja valitud Lääne-Euroopa riikide elanikke; konkureeriv firma, mida ka kiidetakse, on Skin+Me, kes saadab ainult UK piires. USAs ja Austraalias on mingid omad firmad olemas, mida ma väga uurinud ei ole, ja seda, mis variante või kas üldse idaeurooplastele pakutakse, ma ka ausalt öeldes ei tea.

see retseptiasi pole neil päris ilmaasjata, sest tegu on ikkagi päris kange tootega, mille puhul olevat täiesti normaalne, et nahk alguses koorub ja kestendab jne. mul seda küll pole juhtunud (minu retsepti kangus on esialgse 0.015% tretinoiini pealt liikunud 0.05% peale, lisaks 4% niatsinamiidi, mis on ka päris mõnus toimeaine), aga ettevaatlik alustamine ja kasutusjuhendi lugemine tuleb kasuks. juhend meenutab ka seda, et panna tuleks seda kuivale nahale ja et vältida tasub silmade ja ninasõõrmete ümbrust ja suunurki – võin kinnitada, et need kohad olen küll hooletu kasutamisega veidi kärna saanud endal mõned korrad.

NB! – ilma seda infot edastamata ja mitu korda üle küsimata keegi küll vast retseptiretinoide ei müü kellelegi – raseduse ajal kasutamiseks see ei sobi. ja loomulikult tuleb päiksekreemi nagunii kogu aeg kasutada, aga retinoolikuuri ajal kohe päris kindlasti, sest see teeb naha UV-kiirgusele palju tundlikumaks.

okei, ma saan kogu seda juttu üle lugedes ise ka aru, et ma oleks nagu mingi kahtlase sekti liige, kloorijoomisest mitte väga kaugel. aga küsige teistelt ilublogijatelt, see on kõik täitsa legit! jumala eest mitte kohustuslik ega hädavajalik kellelegi, aga lihtsalt et te teate – on olemas.

• – minu hinnaarvestus sisaldab musta reede sooduspakkumist, mis eelmisel aastal oli, et esimene doos ainult postikulu eest ja järgmine poole hinnaga. pluss kuigi eeldus on, et maksad ja kasutad kuukaupa, siis jagub sellest 15 ml portsust tegelikult julgelt kauemaks, nii et mõnikord lükkan uue saatmise edasi – nii saab – ja olen aasta jooksul maksnud 9, mitte 12 portsu eest, ja 13nda kuu jagu on veel pudelis varuks. küll ma olen leidlik matemaatik, kui mul on vaja iseendale tõestada, et olen hea diili saanud!

ilublogi vol11: päiksekaitse, keemia ja bioloogia eri

kuna mõlemad lugejad arvasid, et võiks, siis ma lasen siit hooga edasi.

järgmine küsimusepüstitus: kas päiksekreem on ohtlik 1) inimese tervisele, 2) maailmameredele? sest kui ma eelmise sissekande jaoks asju uurisin, siis need väited muudkui hüppasid üles ühest ja teisest suunast. ja mul oli vahepeal juba tõesti tunne, et võita pole võimalik ja et valida on ainult nahavähi, kahjustatud hormoontasakaalu, surnud kalade ja pleekinud korallide vahel.

siiski, ma lugesin kogu interneti läbi, et teie ei peaks, ja asi pole nii hull.

kiired vastused (TL;DR):

• uuringutes ei ole seni tuvastatud, et päiksekreemi koostisosad sellises kontsentratsioonis, nagu neid päiksekreemi kasutamisel verre satub, oleksid ühelgi moel tervistkahjustavad.
• keskkonnateadlased ja mereeksperdid ei loe päiksekreemi suurimate ohtude hulka, mis kalu või korallrahusid ohustavad. siiski on teada mõned toimeained, mida ei tasu neile (kaladele ja korallidele siis. ekspertidele võib ja peabki) otseselt peale määrida.

täpsemalt on lood nii, et on ammu teada, et enamus päiksekreemide mittemineraalseid (ehk orgaanilisi, aga tavaliselt öeldakse “keemilisi”) koostisosi imendub kasutamisel läbi naha kasutaja verre ja on seal tuvastatavad. edasine, nagu iga aine puhul, sõltub kontsentratsioonist. näiteks – ja see on ainult üks näide – USA ravimiamet on viimase aasta jooksul teinud paar uuringut [1, 2], mille tulemusena nad on otsustanud, et mõnesid konkreetseid (hetkel USAs lubatud ja müügilolevate) päiksekreemide koostisosi imendub piisavalt palju, et neid ei saa lihtsalt ohutuks tunnistada, vaid tuleb edasi uurida, kuidas täpselt niisugused kogused neid kemikaale inimese tervisele mõjuvad. mõlema uuringu kokkuvõttes rõhutatakse, et selline tulemus ei ole põhjuseks nende kreemide kasutamisest loobuda. lihtsalt et – me ei saa veel pooleli jätta, peame edasi uurima, anname teada, kui midagi täpsemat selgub.

katseklaasi- ja loomkatsete abil on testitud seda, et põhimõtteliselt need konkreetsed kemikaalid võivad mõjutada hormoone – näiteks juhul, kui neid katseloomale sisse sööta. aga seda, kas nad sedasama ka inimese vereringes teevad, või kui palju neid selleks vaja on (ja vastavalt, kui palju päiksekreemi selleks vaja läheb – loomkatsetes seni kasutatud kogused on olnud sellised, et me peaks vähemalt 37 aastat järjest päiksekreemis kümblema, et sama doos saada), ei ole teada.

kui nüüd selle peale on tunne, et tahaks ikkagi täiesti kindel olla, et midagi verre ei jõua, sest kindlalt ju ikkagi ei tea, mis ta seal teeb, siis hea uudis on see, et mineraalsete, tavakeeles “füüsiliste” koostisosade – tsinkoksiid ja titaaniumdioksiid – puhul ei ole seda imendumist tuvastatud. neid ei soovitata küll sisse hingata (spreikujul) või süüa, aga muidu selles mõttes täiesti turvaline, määrid naha peale ja sinna ta jääb, kuni maha kulub.

mina isiklikult võtan pigem “keemiliste” koostisosadega seotud riski, sest

1. eelkõige ma ei leia, et see risk oleks teadaoleva info põhjal kuigi suur. YMMV.
2. minu näonahk hakkab kuivama ja poorid ummistuma juba siis, kui ma poes sellesse vahekäiku astun, kus mineraalkreemid riiulil on. okei, hüperbool. ma olen neid ikka mitmeid ostnud ja proovinud, aga tulemus alati sama. minu nahale ei sobi;
3. enamus mineraalseid päiksekreeme jätab nahale valge kihi (kui ei jäta, siis on suur võimalus, et oled lihtsalt liiga vähe pannud, kontrolli need teelusikatäied üle:)) ja kuigi ma täitsa usun, et see pole probleem kuskil matkal või suusamäel või põllutöödel, siis tavaelus mulle ikkagi ei sobi. (põllutöödel tegelt ka ei sobi, sest jääb kleepima ja siis kleebib muld sinna külge. yuck.)

aga ma kujutan ette, et kui nahk ei kurda ja välimus pole oluline, siis miks mitte, vabalt võib end valge kihiga kokku määrida. lisaboonus on, et on kohe näha, kui hakkab maha kuluma ja peaks juurde panema.

nii on siis lood verega, aga kuidas merega? teate, enamvähem sama teema. ühest küljest on uuritud, mis juhtub, kui laboritingimustes koralle erinevates päiksekaitseks kasutatavates kemikaalides leotada (noh, vett oli ikka ka, aga suht suures kontsentratsioonis kemikaale on pandud). teisest küljest on uuritud, et neidsamu kemikaale ikka satub maailmamerre – mitte ainult otse sukeldujate ja snorgeldajate ihu pealt, vaid nad lipsavad veepuhastussüsteemidest ka läbi. (Hiinas leiti isegi kraaniveest.) aga kui nüüd võrdlema hakata, mis kontsentratsioon koralli tapab ja mis kontsentratsioon tegelikult meres on, siis on vahed enamasti… väga suured, pluss ei ole uuritud konkreetselt seda, et kas päiksekreem meres tapab koralli samas kohas meres. lihtsalt et… nad on mõlemad seal ja teoreetiliselt võiks tappa.

muidugi põhimõtteliselt on võimalik, et kontsentratsioon meres suureneb, kui me kõik hakkame hästi korralikult kreemitama ja/või väga palju inimesi samas kohas ujub ja/või hoovused kõik kreemi ühte kohta kokku uhuvad ja/või kemikaalid aastatega ladestuvad.

kaladega tehti (jälle Hiinas) selline katse, et söödeti neile sisse mingit… saaklooma, mis oli omakorda söögiks päiksekreemi koostisosi saanud. täiskasvanud kaladel oli ükskõik, aga kalapoegadel (on selline sõna või?) tekkisid küll mingid tervise- ja arenguprobleemid. vabandust, see on minu tasemel teaduslik kokkuvõte, panen bioloogidele siia lugemiseks uuringu enda lingi: [3]. ühesõnaga, sellest kalade asjast ma ei oska midagi arvata, ärge toitke kalu päiksekreemiga?

aga mis puutub korallidesse, siis lõppeks kui küsida inimestelt, kes on oma elu ja karjääri pühendanud korallide uurimisele, siis nemad ütlevad, et igasuguse päiksekreemi mõju reaalsetele korallrahudele on kaduvväike võrreldes kliimamuutuste mõjuga – põhiliselt tekib korallide pleekimine ikkagi sellest, et merevesi on liiga soe. ja kui me räägime reostusest, siis intensiivpõllumajandus suudab seda tekitada tohutult palju rohkem kui suplejad.

ühesõnaga, mis me saame rahude päästmiseks teha, on eelkõige MITTE lennata lennukiga ühegi rahu juurde sukelduma-snorgeldama, sest kui me seda juba teinud oleme, siis on see päiksekreemi pärast muretsemine veidi nagu Titanicu tekil toolide ümbertõstmine – tunne on tähtis, mõju väike.

aga kui ma puhtteoreetiliselt kujutan ette, et ma hakkan siit Põhja-Euroopast näiteks jalutama ja jõuangi ükskord korallideni välja, siis…

1. tasub googeldada, kas mõni päiksekreemi koostisosa on seal, kuhu ma jõudsin, ära keelatud – Hawaiil näiteks mõned on. teadust vaadates küll ehk mõnevõrra suvalised, aga when in Rome.
2. samuti tasub googeldada, milliseid koostisosi on selleks ajaks testida jõutud ja mis tulemused on – mõned laialt kasutatud päiksekaitsekemikaalid on osutunud korallidele täitsa ohutuks; aga mõned on seni veel lihtsalt testimata ka (vt nimekirja allpool) ja loodetavasti nad testivad neid edasi.
3. ei tasu eeldada, et siin ka mineraalne kreem päästab. tsinkoksiid on täitsa mustas nimekirjas. ja üldisemalt nanoosakesed, millest nüüdisaegsed mineraalkreemid kipuvad koosnema, ka.
4. kindlasti ei tasu pimesi usaldada mingeid “reef-safe” kirju kreemipudelitel, sest see on reguleerimata ja tähenduseta turundusfraas. väikest kirja tuleb lugeda.

ühesõnaga, kui ma ikkagi peaksin koralliga (või kalaga, for that matter) kohtuma, siis ma ikkagi teeks selle jõupingutuse, et uuriks, mida kaasaegne teadus neile paremaks peab, ja siis leiaks sobiva kreemi. hetkeseisuga nt nii:

allikaviidete alal olen ma kehv ja meil on siin üldsegi ilu- mitte teadusblogi, aga ma mõned siiski poetasin jutu sisse ja lisan siia kasvõi endale lihtsamaks ülesleidmiseks paar head linki:

Lab Muffin, mu uus suur lemmik – keemia doktorikraadiga ilublogija, kes oli mulle tõesti suureks abiks kogu sellest keerulisest teemast läbinärimisel. korallilingi juba panin pildiallkirja ja siin seletab ta lahti neid FDA uuringuid päiksekreemi imendumise kohta. tohutus koguses teadusuuringute linke, aga väga loetavad selgitused!

üks hästi organiseeritud nimekiri levinumatest päiksekaitsekoostisosadest, mis ütleb igaühe kohta ära, kus see on lubatud, kus keelatud ja kuidas mõjub koralrahule. lõpus seletatakse boonusena ära, mis värk on sellega, et USAs ei ole lubatud enamus koostisosi, mis Euroopas, Austraalias ja Aasias ammu kasutusel on.

incidecoder – väga mugav sait, kuhu sisestad ainult toote nime ja kõik koostisosad loetakse ette ja seletatakse üksipulgi lahti. näiteks sain siit teada, et mu Body Shopi päiksekaitsega niisutavas kreemis on kaheksa erinevat päiksekaitsekemikaali sees, päris muljetavaldav. karbilt ma, lihtinimene, seda välja ei lugenudki, sest kust pidin mina teadma, et Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol [Nano]/​Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol on sama mis Tinosorb M?

klge, mul võttis kogu see päiksekaitseteema uurimine ja läbimõtlemine ja kirjapanemine konkreetselt nädal aega. nagu täiskohaga töö. kas te teadsite kõiki neid asju ise ka juba ja ma olin lihtsalt ainus, kes ei olnud veel viitsinud endale selgeks teha? sest niiviisi tagantjärele ei tundu, et ma midagi väga revolutsioonilist oleks avastanud.

ilublogi vol10: päiksekaitse, füüsika ja matemaatika eri

selgub, et sellest on juba pea kaks aastat, kui selle ilublogi suurem hoog maha käis, viimaste varjusurmaeelsete ähvarduste hulgas “oodake, kuni me päiksekaitsekreemideni jõuame” – ja näete, juba olengi researchiga nii kaugele jõudnud, et julgen sel teemal ka midagi öelda.

kõik algas mu jaoks lihtsast küsimusest: miks öeldakse alailma, et päiksekaitsega päevakreemist ei piisa ja et tuleb kasutada eraldi päiksekaitsekreemi? vastusteni jõuame, aga kõigepealt teooria.

päikeselt jõuab meieni kaht sorti ultraviolettkiirgust, UVA ja UVB. UVA lainepikkus on suurem, ta pääseb läbi osoonikihi ja atmosfääri ja pilvede ja aknaklaasi ja naha pealmise kihi (epidermise). UVB on lühema lainepikkusega, neeldub osaliselt osoonikihis, atmosfääris jne ja nahas epidermisest sügavamale ei jõua. 95% päikese UV-kiirgusest, mis meid tabab, on UVA.

UVA-kiirgus lõhub naha alumistes kihtides (dermises) kollageeni ja elastiini (ilublogija keeles: tekitab kortse) ja trigerdab melaniinitootmist (ilublogija keeles: teeb pruuniks). UVB-kiirgus tekitab epidermises päikesepõletust ja käivitab D-vitamiini sünteesimise (seda muide tehakse naharakkudes leiduvast kolesteroolist, kes oleks arvanud).

keelteoskaja võib selle kõige lühidaks meeldejätmiseks kasutada mnemotehnilist fraasi “A for aging, B for burning”.

nahavähki tekitab pigem UVB, aga UVA panustab ka, eriti, arvatakse, raskeima vormi (melanoom) puhul. mulle tuli üllatusena, et selles viimases pole tegelikult keegi veel eriti kindel. üldse avastati UVA kahjulikud mõjud võrreldes UVB-ga alles võrdlemisi hiljuti, mis vast seletab ka järgnevat:

päiksekreemide (ja vahel muude kosmeetikatoodete, nt päeva- või jumestuskreem) peal suurelt kirjas olev SPF näitab, kui suurel määral see toode õige kasutuse puhul kaitseb UVB-kiirguse vastu. näiteks SPF 30 tähendab, et kreem laseb läbi 1/30 UVB-kiirgusest. tegin matemaatika te eest ära, see on sama mis 3.3%, ehk siis kaitset on 96.7% ulatuses. SPF 50, mis kõlab nagu palju võimsam kaitse, annab 98%. minu meelest teeb see enamvähem sama välja. (sellepärast ei minda nende numbritega 50-st edasi ka enam, vahe on marginaalne ja hirmsasti kardetakse, et suuremad numbrid tekitavad kasutajas võltsturvatunnet.)

selliste numbrite saavutamiseks tuleb kreemi panna 2 milligrammi naha ruutsentimeetri kohta ja iga kahe tunni tagant uuesti. väidetavalt kulub täiskasvanud inimese üle kere korralikult katmiseks 6 teelusikatäit, nii et päev rannas tähendab umbes… pudelit? samas jälle – kui oled valmis riideid seljas hoidma – näo ja kaela peale peaks piisama poolest kuni ühest teelusikatäiest korraga.

ja see on ka põhjus nr 1, miks öeldakse, et tuleb kasutada päevituskreemi, mitte päiksekaitsega päevakreemi või dekoratiivkosmeetikat. “sa ei pane päevakreemi nii palju/hoolikalt, kui vaja oleks!” – ee, te ei ole näinud, millises koguses minu nahk niisutavat kreemi endale sisse luristab. teelusikatäis korraga pole mingi probleem. jumestuskreem pole jätkuvalt minu forte, aga näen alailma inimesi, kes pole kogustega kokku hoidnud endale seda näkku määrides, nii et nende pärast ma ka ei muretseks. nii et – öelge meile, kui palju on vaja panna, ja me siis paneme nii palju?

nii, aga UVA? erinevalt SPF-ist, mis on enamvähem rahvusvaheliselt ühtlane süsteem, on UVA-kaitse märgistamiseks igal pool omad (ja üsna segased) reeglid.

siia vist kulub illustratsioon ära.

vasakult:
– Nivea suur pudel – briti UVA-reiting, kolm tärni viiest võimalikust. neid tärne loetakse kuidagi võrdluses SPF-iga – et kui suur on UVA-kaitse võrreldes UVB-kaitsega. viietärnisel SPF 15-l võib olla halvem UVA-kaitse kui kolmetärnisel SPF 50-l näiteks.
– Nivea väike pudel – EU standardi kohane UVA ringi sees. näitab, et UVA kaitse on vähemalt kolmandik SPFiga märgistatud UVB-kaitsest, mida iganes see ka ei tähendaks.
– The Body Shop Skin Defence – kasutab jaapani süsteemi, kus on neli taset ja PA++++ on maksimum
– Supergoop – USAst ostetud, kirjas nii “broad spectrum” (USA süsteem, väljendab seda, et UVA-kaitse on UVB-kaitsega “proportsionaalne”. mida iganes see ka ei tähendaks.) kui PA++++
– Beauty Pie – mitte ühtegi neist tähistustest, millest kahtlustan, et UVA-kaitse ei ole piisav ei EU ega USA jaoks. BP USA saidil muide müüaksegi sellest hoopis SPF30 broad spectrum versiooni.

rohkem UVA tähistusi minu teada olemas pole, väidetavalt ainult UK, Saksamaa, Jaanan, USA ja Austraalia ainult testivadki neid asju. austraallased kasutavad ka “broad spectrum” tähistust, aga kuidas nad seda defineerivad, ma ei tea.

igatahes koorub siit teine põhjus, miks eraldi päevituskreemi paremaks peetakse kui muud SPF-sisaldusega kosmeetikat – aga UVA-kaitse? ja no tõesti, siin on point, aga näiteks see pildilolev Body Shopi kreem on just niisutav päevakreem ja päiksekreemidest mitte väiksema kaitsega. mul on siin ka paar BB- ja CC-kreemi varuks (seletan teine kord), neid tõesti UVA osas ei usaldaks. ehk siis – loetagu silte.

muidugi see iga kahe tunni tagant lisamise küsimus on, aga pole ju vahet, on mul selleks päiksekreem või päevakreem? iga KAHE tunni tagant pole ma end küll vist elus kreemitanud, isegi rannas mitte, aga eks nüüdseks on juba hakanud meelde jääma, et päev otsa õues olles, nt matkal, tuleb aegajalt ikka juurde määrida. (õpetlik lugu muidugi, et UVA kaitset oleks ikkagi vaja kogu aeg, ka pilvise ilmaga, toas akna all jne.) ja meigitud näole pidevat päiksekreemi lisamist ma ka kuigi hästi ette ei kujuta, on ta siis spetsiaalne päiksetoode või mitte. selleks muidu on olemas küll mingid spreid ja isegi puudrid.

aa ja siis kolmanda põhjenduse, miks peaks kasutama eraldi niisutavat kreemi ja päiksekreemi, leidsin Caroline Hironsi värskest raamatust. nimelt ütleb ta, et päiksekaitseks kasutatavad kemikaalid on nii domineerivad, et su kreemi teised kasulikud koostisosad (nt vananemisvastased) ei pääse mõjule. ja seega ei ole mõtet osta kallist ja glamuurset kreemi SPF-iga, see on lihtsalt (liiga) kallis SPF. fair enough, aga mina isiklikult olengi väljas odavate ja lihtsate päevakreemide peal, mis ei pea tegema muud, kui niisutama; glamuuri lisan sinna alla vajadusel seerumitega.

kokkuvõttes. kui 1) kasutada SPF-iga niisutavat kreemi nagu päiksekreemi (koguse, pealemäärimise hoolikuse ja sageduse mõttes); 2) olla kindel, et kreemil on ka UVA-kaitse; 3) mitte esitada ülemäära palju nõudeid selle kreemi ülejäänud funktsionaalsusele – siis võib vabalt kasutada päiksekaitsega päevakreemi, selle asemel, et kasutada kõigepealt päevakreemi ja siis päiksekaitset.

jaa, ma ütlesin üle-eelmises lõigus “kemikaal”. ilublogi keemia- ja (mere)bioloogia eri (kas päiksekreem on tervistkahjustav, mis värk on mineraalsete kreemidega ja kuidas on lood kalade ja korallriifiga?) tuleb mõni teine päev. kui keegi lugeda viitsib, muidugi. andke siis teada, kas viitsiksite.

 

ilublogi, vol9: Sephora haul

kui ma seda lugu teile ära ei räägi, siis mis ilublogist me üldse räägime.

käisin ükspäev New Yorkis (as one does) ja sattusin täiesti juhuslikult Times Square’il uue Sephora poe avamisele. no ikka nii juhuslikult, et olin just parasjagu tuvastanud vajaduse päiksekreemi järele, vaatasin ringi, nägin Sephora silti, astusin lähemale ja leidsin end otse avamistseremoonialt, trummitüdrukute ja lindilõikamise ja mille kõigega.

tormasin siis muu tirtsuparve seltsis uhiuude poodi sisse ja leidsin Urban Decay meigiletist… Game of Thronesi teemalise kollektsiooni.

selleks hetkeks, mil mina sinna jõudsin (sõna otseses mõttes 2 minutit pärast poe avamist), oli enamus tooteid juba otsas ja müüja teadis öelda, et ega juurde ka tulemas pole. niisiis, kuigi olin arvanud, et ma saan küsimusele “kas mul on elus vaja veel üht lauvärvipintslit ja kui, siis millist?” vastamist rahulikult veel mõned aastad edasi lükata, siis… tuli tegutseda kohe. daamid ja härrad, lubage esitleda: Arya Stark’s Needle!

see pintsel oli poe viimane ja võimalik, et ka maailma viimane, sest praegu ei suuda ma seda toodet kuskilt veebist leida isegi kategooriatest “sold out” ega “gone for good”.

laineri valisin ka rohkem nime – Lannister Gold – kui millegi muu põhjal. ja ta oli eelviimane. ühesõnaga, DEFITSIIT! kui keegi oskab nüüd öelda, mida sellega teha peale sotsiaalmeedias praalimise, andke palun teada. ses mõttes, et… ma tegelt ka ei saa aru, kuidas hele silmalainer üldse nagu töötama peaks, milliste lauvärvidega teda kombineerida jne. (aga pintsel on mul olemas!)

ja need Drunk Elephanti asjad seal taustal? ma kõik aeg räägin, et nahahooldus peab olema eelkõige taskukohane, aga ma tahtsin B-Hydra ja C-firma ikkagi ära proovida ja selles minisuuruses (8 ml, I kid you not) on hind talutav (kui just liitrihinnaks ümber ei arvuta:)). ja ma ei teagi, kas sellepärast, et oli avamispäev, või sellepärast, et suutsin 100 dollari eest kraami kokku rabada (ma ju ikkagi ostsin selle päiksekreemi ka, mida otsima läksin, ja nipet-näpet vajalikku veel)… anti mulle Beste No 9 näopuhastusželee ja Protini niisutav kreem kauba peale, muidugi ka minisuuruses, aga… OMG TASUTA DRUNK ELEPHANT. et kuidas on? ma ei tea, ma pole veel proovida raatsinud :D

peab nentima, et kogu see juhtum (vast siiski koostöös sarjalõpu ja muu üldise mölluga) pani mind kaaluma GoT raamatute lõpunilugemist. ilu ikkagi päästab maailma.

ilublogi vol 7: vatipadjad

nagu juttu oli, vähendasin korraliku näopesuharjumuse tekitamisega vajadust vatipatjade järele, aga päris ilma ka nagu elatud ei saa. seega veetsin ühe vihmase õhtutunni Etsys ja tellisin endale korduvkasutatavad froteepadjakesed.

tund aega võttis see sellepärast, et ma tahtsin midagi, mis ei oleks standardsetest vatipatjadest suurem – nägin ülemöödunud talvel hoolega vaeva, et lõpuni põletada üks lõhnaküünal, sest kõik ilublogijad hoiavad vatipatju vanas lõhnaküünlatopsis. põhiliselt vist küll parema instagrammitavuse huvides, aga see on tegelt päris mugav ka. no ja see tops oleks mul puha üle jäänud ja mingi teistsugune tops teisest otsast puudu, kui ma oleks suuremad padjakesed valinud; aga enamus, mida pakuti, olid 8 või 12 cm läbimõõduga. minu omad on 6 cm.

muidugi oleks suht lihtne niisuguseid riidetükke ise lõikuda ja ääristada, aga esiteks ma veetsin just 20 min kaht nööpi ette õmmeldes – st ma ei ole eriline õmblusguru – ja teiseks, kust mul need kangaülejäägid? nii et tore, et keegi põhja-Inglise maaproua oma muude meisterduste kõrvalt ka selliseid teha on viitsinud. kohale tulid nad kiiresti ja mõistlikult pakendatuna (paberkotid pappkarbis).

tavalisest vatipadjast on need karedamad ja parema imavusega – natuke on tunne, et toodet läheb rohkem, aga samas, vatipatju ma kippusin liigselt läbi leotama, siit ei tilgu midagi vähemalt maha. mõlemad pooled on kasutatavad.

kuna õrna pesu pesemiseks mõeldud tüllkotte on mul kodus mitu tükki, siis seda ma juurde ei tellinud. riputasin koti pesuresti külge ja kasutatud padjakesed lähevad sinna ootele – kuivavad seal vaikselt ära ja kopitama ei lähe. pessu panin mõni päev hiljem, 40 kraadiga, koos värviliste puuvillaste riietega.

vähemalt esimese pesu järel näevad nad endiselt välja nagu uued. ma pole neid küll veel mingi meigieemalduse või muu läbusemaga proovile pannud… ja näiteks küünelakki kavatsen endiselt ühekordsete vatipatjadega maha võtta, ma ei usu, et see pesus maha tuleks.

aga nii üldiselt, täiesti toimiv lahendus, julgen soovitada. ega see vist otseselt maailmamerd ei päästa (need plastvarrega vatitikud on palju suurem probleem), aga ikkagi mõni asi vähem ära visata iga päev.

ilublogi vol 6: hüaluroonhape

kõige jubedam asi hüaluroonhappe juures on tema nimi. “hape” kõlab nagu midagi söövitavat ja “hüaluroon” ei kõla üldse kuidagi, sest kes suudab sellise sõna välja öelda? mina annan poole ü pealt alla enamasti. ja meenutan hea sõnaga roo-loorkulli.

tegelikult on HH (inglise keeles lühendatakse HA) täiega ohutu. see on üks aine, mida inimese keha ise toodab ja mis hoiab nahas niiskust kinni (ühe HH molekuli kohta tuhat veemolekuli või midagi sellist). vanemas eas (khm) ei tooda keha seda enam nii palju kui enne. ehk siis – kui niisutada nahka sama palju kui nooremana (näiteks üldse mitte nagu me kõik teismeeas. või natuke kreemi pärast näopesu nagu paljud meist kahekümnendates), on ta vähem niisutatud.

vähemniisutatud nahk näeb välja veidi lõdvem, veidi kortsulisem, veidi tuhmim kui niisutatud nahk. lisaks võib ka lihtsalt tunda olla, et… näonahk nagu kisuks ja hirmsasti tahaks midagi leevenduseks peale määrida sinna.

variante selle olukorra haldamiseks on tohutult: võib ignoreerida, võib mingit meiki peale panna, võib lihtsalt rohkem kreemitada. kuna mina olen üks neist, kellel niiskuspuudus päriselt ka tunda annab, siis ma ignoreerida ei saa; meikida ei oska; ja rohkemkreemitamiseks olen liiga laisk. siis tulebki mängu hüaluroonhape seerumi kujul või kreemi sees.

glamuursest nimest hoolimata ei ole HH tegelt mingi eriti kallis koostisaine ja tänapäeval pannakse seda päris paljude normaalses hinnaklassis kreemide sisse. aga oma kreemiotsinguid ma siin ükspäev juba kirjeldasin… ühesõnaga, olen läinud seda teed, et kasutan HH-t pigem seerumi kujul.

(mõned teoreetikud ütlevad, et see on tõhusam ka. mõned ütlevad, et vahet pole.

seerum on selline vedelamapoolne asi, mida pannakse näkku enne kreemi ja mille osakesed peaksid olema väiksemad ja suutma seega sügavamale naha sisse välja jõuda. aga kas nad tegelt ka nii väiksed olla saavad, et naha pealiskihist, mis on ju inimest igasuguse jama sisselaskmise eest kaitsma mõeldud, läbi jõuavad… no mina ei tea.)

nii jõuamegi servapidi mu lemmikbrändini: The Ordinary. see meeldib mulle spst, et nad enamasti lihtsalt võtavad ühe või paar toimeainet, panevad need väiksesse pipetiga pudelisse ja kirjutavad sinna peale, millega tegu. ilusate nimede ja värviliste pakendite peale rõhku ei panda. niisiis näeb mu majapidamine välja nagu väiksem apteek (aga ei lõhna nii, sest paari märkimisväärse erandiga need tooted lihtsalt EI LÕHNA) ja kasutan vestluses vabalt sõnu nagu “hüaluroonhape” või “retinool”. ja et misse kõik maksab? suurt midagi ei maksa. oma HH-seerumit (Hyaluronic Acid 2% + B5) ostan tavaliselt kolm pudelit korraga ja ikka jääb tasuta shippingu piirist (25 naela) kõvasti puudu.

olen teisi sama hinnaklassi HH-seerumeid ka proovinud, aga pöördun alati selle ühe juurde tagasi. teiste brändide omad on kuidagi kleepuvad ja The Ordinary enda Marine Hyaluronics on üks neid väheseid erandeid kogu nende tootevalikust, millel on lõhn – vaevumäratav, aga ebameeldiv:( muidu see imendub veel paremini kui minu lemmik, ehk siis hetkega.

maitea, kas te märkasite, aga kogu selle niiskusejutu juures olen osavalt vältinud sõna “kuiv” kasutamist. kõlab veidi uskumatult, aga see on ilumaailmas nii kontroversiaalne teema, et ma lihtsalt ei julge seda veel rünnata. võibolla kunagi võtan ette.

aa, ja  – hüaluroonhape ei ole söövitav. söövitavate hapete juurde me mõni päev ka alles jõuame:)