et see kumin sinu tõttu ei kaoks

ilublogi vol11: päiksekaitse, keemia ja bioloogia eri

kuna mõlemad lugejad arvasid, et võiks, siis ma lasen siit hooga edasi.

järgmine küsimusepüstitus: kas päiksekreem on ohtlik 1) inimese tervisele, 2) maailmameredele? sest kui ma eelmise sissekande jaoks asju uurisin, siis need väited muudkui hüppasid üles ühest ja teisest suunast. ja mul oli vahepeal juba tõesti tunne, et võita pole võimalik ja et valida on ainult nahavähi, kahjustatud hormoontasakaalu, surnud kalade ja pleekinud korallide vahel.

siiski, ma lugesin kogu interneti läbi, et teie ei peaks, ja asi pole nii hull.

kiired vastused (TL;DR):

  • uuringutes ei ole seni tuvastatud, et päiksekreemi koostisosad sellises kontsentratsioonis, nagu neid päiksekreemi kasutamisel verre satub, oleksid ühelgi moel tervistkahjustavad.
  • keskkonnateadlased ja mereeksperdid ei loe päiksekreemi suurimate ohtude hulka, mis kalu või korallrahusid ohustavad. siiski on teada mõned toimeained, mida ei tasu neile (kaladele ja korallidele siis. ekspertidele võib ja peabki) otseselt peale määrida.

täpsemalt on lood nii, et on ammu teada, et enamus päiksekreemide mittemineraalseid (ehk orgaanilisi, aga tavaliselt öeldakse “keemilisi”) koostisosi imendub kasutamisel läbi naha kasutaja verre ja on seal tuvastatavad. edasine, nagu iga aine puhul, sõltub kontsentratsioonist. näiteks – ja see on ainult üks näide – USA ravimiamet on viimase aasta jooksul teinud paar uuringut [1, 2], mille tulemusena nad on otsustanud, et mõnesid konkreetseid (hetkel USAs lubatud ja müügilolevate) päiksekreemide koostisosi imendub piisavalt palju, et neid ei saa lihtsalt ohutuks tunnistada, vaid tuleb edasi uurida, kuidas täpselt niisugused kogused neid kemikaale inimese tervisele mõjuvad. mõlema uuringu kokkuvõttes rõhutatakse, et selline tulemus ei ole põhjuseks nende kreemide kasutamisest loobuda. lihtsalt et – me ei saa veel pooleli jätta, peame edasi uurima, anname teada, kui midagi täpsemat selgub.

katseklaasi- ja loomkatsete abil on testitud seda, et põhimõtteliselt need konkreetsed kemikaalid võivad mõjutada hormoone – näiteks juhul, kui neid katseloomale sisse sööta. aga seda, kas nad sedasama ka inimese vereringes teevad, või kui palju neid selleks vaja on (ja vastavalt, kui palju päiksekreemi selleks vaja läheb – loomkatsetes seni kasutatud kogused on olnud sellised, et me peaks vähemalt 37 aastat järjest päiksekreemis kümblema, et sama doos saada), ei ole teada.

kui nüüd selle peale on tunne, et tahaks ikkagi täiesti kindel olla, et midagi verre ei jõua, sest kindlalt ju ikkagi ei tea, mis ta seal teeb, siis hea uudis on see, et mineraalsete, tavakeeles “füüsiliste” koostisosade – tsinkoksiid ja titaaniumdioksiid – puhul ei ole seda imendumist tuvastatud. neid ei soovitata küll sisse hingata (spreikujul) või süüa, aga muidu selles mõttes täiesti turvaline, määrid naha peale ja sinna ta jääb, kuni maha kulub.

mina isiklikult võtan pigem “keemiliste” koostisosadega seotud riski, sest

  1. eelkõige ma ei leia, et see risk oleks teadaoleva info põhjal kuigi suur. YMMV.
  2. minu näonahk hakkab kuivama ja poorid ummistuma juba siis, kui ma poes sellesse vahekäiku astun, kus mineraalkreemid riiulil on. okei, hüperbool. ma olen neid ikka mitmeid ostnud ja proovinud, aga tulemus alati sama. minu nahale ei sobi;
  3. enamus mineraalseid päiksekreeme jätab nahale valge kihi (kui ei jäta, siis on suur võimalus, et oled lihtsalt liiga vähe pannud, kontrolli need teelusikatäied üle:)) ja kuigi ma täitsa usun, et see pole probleem kuskil matkal või suusamäel või põllutöödel, siis tavaelus mulle ikkagi ei sobi. (põllutöödel tegelt ka ei sobi, sest jääb kleepima ja siis kleebib muld sinna külge. yuck.)

aga ma kujutan ette, et kui nahk ei kurda ja välimus pole oluline, siis miks mitte, vabalt võib end valge kihiga kokku määrida. lisaboonus on, et on kohe näha, kui hakkab maha kuluma ja peaks juurde panema.

nii on siis lood verega, aga kuidas merega? teate, enamvähem sama teema. ühest küljest on uuritud, mis juhtub, kui laboritingimustes koralle erinevates päiksekaitseks kasutatavates kemikaalides leotada (noh, vett oli ikka ka, aga suht suures kontsentratsioonis kemikaale on pandud). teisest küljest on uuritud, et neidsamu kemikaale ikka satub maailmamerre – mitte ainult otse sukeldujate ja snorgeldajate ihu pealt, vaid nad lipsavad veepuhastussüsteemidest ka läbi. (Hiinas leiti isegi kraaniveest.) aga kui nüüd võrdlema hakata, mis kontsentratsioon koralli tapab ja mis kontsentratsioon tegelikult meres on, siis on vahed enamasti… väga suured, pluss ei ole uuritud konkreetselt seda, et kas päiksekreem meres tapab koralli samas kohas meres. lihtsalt et… nad on mõlemad seal ja teoreetiliselt võiks tappa.

muidugi põhimõtteliselt on võimalik, et kontsentratsioon meres suureneb, kui me kõik hakkame hästi korralikult kreemitama ja/või väga palju inimesi samas kohas ujub ja/või hoovused kõik kreemi ühte kohta kokku uhuvad ja/või kemikaalid aastatega ladestuvad.

kaladega tehti (jälle Hiinas) selline katse, et söödeti neile sisse mingit… saaklooma, mis oli omakorda söögiks päiksekreemi koostisosi saanud. täiskasvanud kaladel oli ükskõik, aga kalapoegadel (on selline sõna või?) tekkisid küll mingid tervise- ja arenguprobleemid. vabandust, see on minu tasemel teaduslik kokkuvõte, panen bioloogidele siia lugemiseks uuringu enda lingi: [3]. ühesõnaga, sellest kalade asjast ma ei oska midagi arvata, ärge toitke kalu päiksekreemiga?

aga mis puutub korallidesse, siis lõppeks kui küsida inimestelt, kes on oma elu ja karjääri pühendanud korallide uurimisele, siis nemad ütlevad, et igasuguse päiksekreemi mõju reaalsetele korallrahudele on kaduvväike võrreldes kliimamuutuste mõjuga – põhiliselt tekib korallide pleekimine ikkagi sellest, et merevesi on liiga soe. ja kui me räägime reostusest, siis intensiivpõllumajandus suudab seda tekitada tohutult palju rohkem kui suplejad.

ühesõnaga, mis me saame rahude päästmiseks teha, on eelkõige MITTE lennata lennukiga ühegi rahu juurde sukelduma-snorgeldama, sest kui me seda juba teinud oleme, siis on see päiksekreemi pärast muretsemine veidi nagu Titanicu tekil toolide ümbertõstmine – tunne on tähtis, mõju väike.

aga kui ma puhtteoreetiliselt kujutan ette, et ma hakkan siit Põhja-Euroopast näiteks jalutama ja jõuangi ükskord korallideni välja, siis…

  1. tasub googeldada, kas mõni päiksekreemi koostisosa on seal, kuhu ma jõudsin, ära keelatud – Hawaiil näiteks mõned on. teadust vaadates küll ehk mõnevõrra suvalised, aga when in Rome.
  2. samuti tasub googeldada, milliseid koostisosi on selleks ajaks testida jõutud ja mis tulemused on – mõned laialt kasutatud päiksekaitsekemikaalid on osutunud korallidele täitsa ohutuks; aga mõned on seni veel lihtsalt testimata ka (vt nimekirja allpool) ja loodetavasti nad testivad neid edasi.
  3. ei tasu eeldada, et siin ka mineraalne kreem päästab. tsinkoksiid on täitsa mustas nimekirjas. ja üldisemalt nanoosakesed, millest nüüdisaegsed mineraalkreemid kipuvad koosnema, ka.
  4. kindlasti ei tasu pimesi usaldada mingeid “reef-safe” kirju kreemipudelitel, sest see on reguleerimata ja tähenduseta turundusfraas. väikest kirja tuleb lugeda.

ühesõnaga, kui ma ikkagi peaksin koralliga (või kalaga, for that matter) kohtuma, siis ma ikkagi teeks selle jõupingutuse, et uuriks, mida kaasaegne teadus neile paremaks peab, ja siis leiaks sobiva kreemi. hetkeseisuga nt nii:

Screenshot 2020-07-03 at 19.00.16

allikas: https://labmuffin.com/is-your-sunscreen-killing-coral-the-science-with-video/ , mille leidsin üldse olevat kõige asjalikuma seletuse kõige korralikumate viidetega jne. ma ei tea, miks ma üldse ise vaeva näen, oleks lihtsalt võinud selle lingi panna ja kogu lugu.

allikaviidete alal olen ma kehv ja meil on siin üldsegi ilu- mitte teadusblogi, aga ma mõned siiski poetasin jutu sisse ja lisan siia kasvõi endale lihtsamaks ülesleidmiseks paar head linki:

Lab Muffin, mu uus suur lemmik – keemia doktorikraadiga ilublogija, kes oli mulle tõesti suureks abiks kogu sellest keerulisest teemast läbinärimisel. korallilingi juba panin pildiallkirja ja siin seletab ta lahti neid FDA uuringuid päiksekreemi imendumise kohta. tohutus koguses teadusuuringute linke, aga väga loetavad selgitused!

üks hästi organiseeritud nimekiri levinumatest päiksekaitsekoostisosadest, mis ütleb igaühe kohta ära, kus see on lubatud, kus keelatud ja kuidas mõjub koralrahule. lõpus seletatakse boonusena ära, mis värk on sellega, et USAs ei ole lubatud enamus koostisosi, mis Euroopas, Austraalias ja Aasias ammu kasutusel on.

incidecoder – väga mugav sait, kuhu sisestad ainult toote nime ja kõik koostisosad loetakse ette ja seletatakse üksipulgi lahti. näiteks sain siit teada, et mu Body Shopi päiksekaitsega niisutavas kreemis on kaheksa erinevat päiksekaitsekemikaali sees, päris muljetavaldav. karbilt ma, lihtinimene, seda välja ei lugenudki, sest kust pidin mina teadma, et Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol [Nano]/​Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol on sama mis Tinosorb M?

klge, mul võttis kogu see päiksekaitseteema uurimine ja läbimõtlemine ja kirjapanemine konkreetselt nädal aega. nagu täiskohaga töö. kas te teadsite kõiki neid asju ise ka juba ja ma olin lihtsalt ainus, kes ei olnud veel viitsinud endale selgeks teha? sest niiviisi tagantjärele ei tundu, et ma midagi väga revolutsioonilist oleks avastanud.

sa ju tunned siin tuikaval tähel

ilublogi vol10: päiksekaitse, füüsika ja matemaatika eri

selgub, et sellest on juba pea kaks aastat, kui selle ilublogi suurem hoog maha käis, viimaste varjusurmaeelsete ähvarduste hulgas “oodake, kuni me päiksekaitsekreemideni jõuame” – ja näete, juba olengi researchiga nii kaugele jõudnud, et julgen sel teemal ka midagi öelda.

kõik algas mu jaoks lihtsast küsimusest: miks öeldakse alailma, et päiksekaitsega päevakreemist ei piisa ja et tuleb kasutada eraldi päiksekaitsekreemi? vastusteni jõuame, aga kõigepealt teooria.

päikeselt jõuab meieni kaht sorti ultraviolettkiirgust, UVA ja UVB. UVA lainepikkus on suurem, ta pääseb läbi osoonikihi ja atmosfääri ja pilvede ja aknaklaasi ja naha pealmise kihi (epidermise). UVB on lühema lainepikkusega, neeldub osaliselt osoonikihis, atmosfääris jne ja nahas epidermisest sügavamale ei jõua. 95% päikese UV-kiirgusest, mis meid tabab, on UVA.

UVA-kiirgus lõhub naha alumistes kihtides (dermises) kollageeni ja elastiini (ilublogija keeles: tekitab kortse) ja trigerdab melaniinitootmist (ilublogija keeles: teeb pruuniks). UVB-kiirgus tekitab epidermises päikesepõletust ja käivitab D-vitamiini sünteesimise (seda muide tehakse naharakkudes leiduvast kolesteroolist, kes oleks arvanud).

keelteoskaja võib selle kõige lühidaks meeldejätmiseks kasutada mnemotehnilist fraasi “A for aging, B for burning”.

nahavähki tekitab pigem UVB, aga UVA panustab ka, eriti, arvatakse, raskeima vormi (melanoom) puhul. mulle tuli üllatusena, et selles viimases pole tegelikult keegi veel eriti kindel. üldse avastati UVA kahjulikud mõjud võrreldes UVB-ga alles võrdlemisi hiljuti, mis vast seletab ka järgnevat:

päiksekreemide (ja vahel muude kosmeetikatoodete, nt päeva- või jumestuskreem) peal suurelt kirjas olev SPF näitab, kui suurel määral see toode õige kasutuse puhul kaitseb UVB-kiirguse vastu. näiteks SPF 30 tähendab, et kreem laseb läbi 1/30 UVB-kiirgusest. tegin matemaatika te eest ära, see on sama mis 3.3%, ehk siis kaitset on 96.7% ulatuses. SPF 50, mis kõlab nagu palju võimsam kaitse, annab 98%. minu meelest teeb see enamvähem sama välja. (sellepärast ei minda nende numbritega 50-st edasi ka enam, vahe on marginaalne ja hirmsasti kardetakse, et suuremad numbrid tekitavad kasutajas võltsturvatunnet.)

selliste numbrite saavutamiseks tuleb kreemi panna 2 milligrammi naha ruutsentimeetri kohta ja iga kahe tunni tagant uuesti. väidetavalt kulub täiskasvanud inimese üle kere korralikult katmiseks 6 teelusikatäit, nii et päev rannas tähendab umbes… pudelit? samas jälle – kui oled valmis riideid seljas hoidma – näo ja kaela peale peaks piisama poolest kuni ühest teelusikatäiest korraga.

ja see on ka põhjus nr 1, miks öeldakse, et tuleb kasutada päevituskreemi, mitte päiksekaitsega päevakreemi või dekoratiivkosmeetikat. “sa ei pane päevakreemi nii palju/hoolikalt, kui vaja oleks!” – ee, te ei ole näinud, millises koguses minu nahk niisutavat kreemi endale sisse luristab. teelusikatäis korraga pole mingi probleem. jumestuskreem pole jätkuvalt minu forte, aga näen alailma inimesi, kes pole kogustega kokku hoidnud endale seda näkku määrides, nii et nende pärast ma ka ei muretseks. nii et – öelge meile, kui palju on vaja panna, ja me siis paneme nii palju?

nii, aga UVA? erinevalt SPF-ist, mis on enamvähem rahvusvaheliselt ühtlane süsteem, on UVA-kaitse märgistamiseks igal pool omad (ja üsna segased) reeglid.

siia vist kulub illustratsioon ära.

20200630_194151

kas ilublogija on see, kes iga aasta blogib, või see, kellel on viis päiksekreemi käepärast?

vasakult:
– Nivea suur pudel – briti UVA-reiting, kolm tärni viiest võimalikust. neid tärne loetakse kuidagi võrdluses SPF-iga – et kui suur on UVA-kaitse võrreldes UVB-kaitsega. viietärnisel SPF 15-l võib olla halvem UVA-kaitse kui kolmetärnisel SPF 50-l näiteks.
– Nivea väike pudel – EU standardi kohane UVA ringi sees. näitab, et UVA kaitse on vähemalt kolmandik SPFiga märgistatud UVB-kaitsest, mida iganes see ka ei tähendaks.
– The Body Shop Skin Defence – kasutab jaapani süsteemi, kus on neli taset ja PA++++ on maksimum
– Supergoop – USAst ostetud, kirjas nii “broad spectrum” (USA süsteem, väljendab seda, et UVA-kaitse on UVB-kaitsega “proportsionaalne”. mida iganes see ka ei tähendaks.) kui PA++++
– Beauty Pie – mitte ühtegi neist tähistustest, millest kahtlustan, et UVA-kaitse ei ole piisav ei EU ega USA jaoks. BP USA saidil muide müüaksegi sellest hoopis SPF30 broad spectrum versiooni.

rohkem UVA tähistusi minu teada olemas pole, väidetavalt ainult UK, Saksamaa, Jaanan, USA ja Austraalia ainult testivadki neid asju. austraallased kasutavad ka “broad spectrum” tähistust, aga kuidas nad seda defineerivad, ma ei tea.

igatahes koorub siit teine põhjus, miks eraldi päevituskreemi paremaks peetakse kui muud SPF-sisaldusega kosmeetikat – aga UVA-kaitse? ja no tõesti, siin on point, aga näiteks see pildilolev Body Shopi kreem on just niisutav päevakreem ja päiksekreemidest mitte väiksema kaitsega. mul on siin ka paar BB- ja CC-kreemi varuks (seletan teine kord), neid tõesti UVA osas ei usaldaks. ehk siis – loetagu silte.

muidugi see iga kahe tunni tagant lisamise küsimus on, aga pole ju vahet, on mul selleks päiksekreem või päevakreem? iga KAHE tunni tagant pole ma end küll vist elus kreemitanud, isegi rannas mitte, aga eks nüüdseks on juba hakanud meelde jääma, et päev otsa õues olles, nt matkal, tuleb aegajalt ikka juurde määrida. (õpetlik lugu muidugi, et UVA kaitset oleks ikkagi vaja kogu aeg, ka pilvise ilmaga, toas akna all jne.) ja meigitud näole pidevat päiksekreemi lisamist ma ka kuigi hästi ette ei kujuta, on ta siis spetsiaalne päiksetoode või mitte. selleks muidu on olemas küll mingid spreid ja isegi puudrid.

aa ja siis kolmanda põhjenduse, miks peaks kasutama eraldi niisutavat kreemi ja päiksekreemi, leidsin Caroline Hironsi värskest raamatust. nimelt ütleb ta, et päiksekaitseks kasutatavad kemikaalid on nii domineerivad, et su kreemi teised kasulikud koostisosad (nt vananemisvastased) ei pääse mõjule. ja seega ei ole mõtet osta kallist ja glamuurset kreemi SPF-iga, see on lihtsalt (liiga) kallis SPF. fair enough, aga mina isiklikult olengi väljas odavate ja lihtsate päevakreemide peal, mis ei pea tegema muud, kui niisutama; glamuuri lisan sinna alla vajadusel seerumitega.

kokkuvõttes. kui 1) kasutada SPF-iga niisutavat kreemi nagu päiksekreemi (koguse, pealemäärimise hoolikuse ja sageduse mõttes); 2) olla kindel, et kreemil on ka UVA-kaitse; 3) mitte esitada ülemäära palju nõudeid selle kreemi ülejäänud funktsionaalsusele – siis võib vabalt kasutada päiksekaitsega päevakreemi, selle asemel, et kasutada kõigepealt päevakreemi ja siis päiksekaitset.

jaa, ma ütlesin üle-eelmises lõigus “kemikaal”. ilublogi keemia- ja (mere)bioloogia eri (kas päiksekreem on tervistkahjustav, mis värk on mineraalsete kreemidega ja kuidas on lood kalade ja korallriifiga?) tuleb mõni teine päev. kui keegi lugeda viitsib, muidugi. andke siis teada, kas viitsiksite.

 

i’m breaking my silence ‘cause i’ve had a few

ilublogi, vol9: Sephora haul

kui ma seda lugu teile ära ei räägi, siis mis ilublogist me üldse räägime.

käisin ükspäev New Yorkis (as one does) ja sattusin täiesti juhuslikult Times Square’il uue Sephora poe avamisele. no ikka nii juhuslikult, et olin just parasjagu tuvastanud vajaduse päiksekreemi järele, vaatasin ringi, nägin Sephora silti, astusin lähemale ja leidsin end otse avamistseremoonialt, trummitüdrukute ja lindilõikamise ja mille kõigega.

tormasin siis muu tirtsuparve seltsis uhiuude poodi sisse ja leidsin Urban Decay meigiletist… Game of Thronesi teemalise kollektsiooni.

20190524_095651.jpg

ma ei vaata seda sarja ja raamatud jätsin pooleli, aga ikka saan viidetest aru

selleks hetkeks, mil mina sinna jõudsin (sõna otseses mõttes 2 minutit pärast poe avamist), oli enamus tooteid juba otsas ja müüja teadis öelda, et ega juurde ka tulemas pole. niisiis, kuigi olin arvanud, et ma saan küsimusele “kas mul on elus vaja veel üht lauvärvipintslit ja kui, siis millist?” vastamist rahulikult veel mõned aastad edasi lükata, siis… tuli tegutseda kohe. daamid ja härrad, lubage esitleda: Arya Stark’s Needle!

20190531_183519 (1).jpg

“cruelty-free”, päriselt ka?

see pintsel oli poe viimane ja võimalik, et ka maailma viimane, sest praegu ei suuda ma seda toodet kuskilt veebist leida isegi kategooriatest “sold out” ega “gone for good”.

laineri valisin ka rohkem nime – Lannister Gold – kui millegi muu põhjal. ja ta oli eelviimane. ühesõnaga, DEFITSIIT! kui keegi oskab nüüd öelda, mida sellega teha peale sotsiaalmeedias praalimise, andke palun teada. ses mõttes, et… ma tegelt ka ei saa aru, kuidas hele silmalainer üldse nagu töötama peaks, milliste lauvärvidega teda kombineerida jne. (aga pintsel on mul olemas!)

ja need Drunk Elephanti asjad seal taustal? ma kõik aeg räägin, et nahahooldus peab olema eelkõige taskukohane, aga ma tahtsin B-Hydra ja C-firma ikkagi ära proovida ja selles minisuuruses (8 ml, I kid you not) on hind talutav (kui just liitrihinnaks ümber ei arvuta:)). ja ma ei teagi, kas sellepärast, et oli avamispäev, või sellepärast, et suutsin 100 dollari eest kraami kokku rabada (ma ju ikkagi ostsin selle päiksekreemi ka, mida otsima läksin, ja nipet-näpet vajalikku veel)… anti mulle Beste No 9 näopuhastusželee ja Protini niisutav kreem kauba peale, muidugi ka minisuuruses, aga… OMG TASUTA DRUNK ELEPHANT. et kuidas on? ma ei tea, ma pole veel proovida raatsinud :D

peab nentima, et kogu see juhtum (vast siiski koostöös sarjalõpu ja muu üldise mölluga) pani mind kaaluma GoT raamatute lõpunilugemist. ilu ikkagi päästab maailma.

ei teagi täpselt kas on vesi või on taevas

ilublogi vol 8: kasutatud kirjandus

kui te nüüd kartsite, et ilublogi saab siinkohal allikate loeteluga oma lõpu, siis nii hull see asi vast ei ole, aga mul on üks jutt vaja kiiresti ära rääkida. nimelt kestab veel nädal aega Apollo soodusmüük, kust on võimalik aegade parimat iluteemalist raamatut soetada ainult 5.99 eest, ja ma mõtlesin, et ma ise ega teie ka ei annaks mulle andeks, kui ma vähemalt sellekohast vihjet välja ei jagaks.

20181022_214850

mul endal on Sali Hughesi “Pretty Honest” riiulis juba mõned aastad ja ausalt öeldes pärineb sealt suurem osa sellest, mida ma iluasjadest tean või arvan.

lisaks jälgin andunult ma Sali kolumne The Guardianis ja mõnevõrra vähemandunult videosid tema kodulehel. (video lihtsalt ei ole minu stiihia ja ma enamasti ei leia aega neid vaadata, aga kui mul on konkreetse teema kohta vaja teada, siis kannatan ettekande välja; ja parim meelelahutus feministi jaoks ever on vaadata ära mõlemad osad sellest, kuidas Sali Hughes ja Caitlin Moran viimase vanni(toa)s maailma asjadest vestlevad.)

mulle meeldib Sali eluterve lähenemine iluteemale – peaaegu miski pole keelatud ega kohustuslik; mõned asjad ei ole hea idee (ja ta seletab, miks); teadus võidab lõpuks alati. meeldib, et suure osa vigu on ta omal nahal läbi teinud ja oskab kogemust humoorikalt jagada; meeldib, et meigikunstnikuna on ta kogemus erinevate inimeste, nahatüüpide ja stiilide osas väga lai ja et iluajakirjanikuna on ta kokku puutunud tohutu hulga toodetega. eluterve skepsis on tal säilinud nii klantsajakirjanduse kui kogu ilutoodete tööstuse suhtes. (no ja muidugi olen ma otsinud ja leidnud võimaluse ka tema live-esinemist kuulamas käia ja ta on tõesti elusast peast ka sama sümpaatne kui oma tekstides.)

20181022_214829.jpg

nii et jah, kuigi ilublogjana tulistan ma siinkohal endale jalga, sest päris mitmel teemal ei oska ma iial midagi öelda rohkem ega paremini kui Sali Hughes seda juba öelnud on, siis ikkagi… selle raha eest see raamat lihtsalt tuleb hankida, te ei kahetse.

(aa, ja kui te küsite, et kas see eesti keeles tõesti lugeda sünnib, siis – ohverdasin end teie nimel, hankisin ja kontrollisin üle. jaa! tõlge on hea, toimetatud on korralikult, ühtegi tobedat viga pole silma jäänud ja mõned leitud eestikeelsed terminid kavatsen ise otsustavalt kasutusele võtta. pindkuivus, siit ma tulen!)

don’t be so hard on yourself

ilublogi vol 7: vatipadjad

nagu juttu oli, vähendasin korraliku näopesuharjumuse tekitamisega vajadust vatipatjade järele, aga päris ilma ka nagu elatud ei saa. seega veetsin ühe vihmase õhtutunni Etsys ja tellisin endale korduvkasutatavad froteepadjakesed.

tund aega võttis see sellepärast, et ma tahtsin midagi, mis ei oleks standardsetest vatipatjadest suurem – nägin ülemöödunud talvel hoolega vaeva, et lõpuni põletada üks lõhnaküünal, sest kõik ilublogijad hoiavad vatipatju vanas lõhnaküünlatopsis. põhiliselt vist küll parema instagrammitavuse huvides, aga see on tegelt päris mugav ka. no ja see tops oleks mul puha üle jäänud ja mingi teistsugune tops teisest otsast puudu, kui ma oleks suuremad padjakesed valinud; aga enamus, mida pakuti, olid 8 või 12 cm läbimõõduga. minu omad on 6 cm.

20180902_164010.jpg

muidugi oleks suht lihtne niisuguseid riidetükke ise lõikuda ja ääristada, aga esiteks ma veetsin just 20 min kaht nööpi ette õmmeldes – st ma ei ole eriline õmblusguru – ja teiseks, kust mul need kangaülejäägid? nii et tore, et keegi põhja-Inglise maaproua oma muude meisterduste kõrvalt ka selliseid teha on viitsinud. kohale tulid nad kiiresti ja mõistlikult pakendatuna (paberkotid pappkarbis).

tavalisest vatipadjast on need karedamad ja parema imavusega – natuke on tunne, et toodet läheb rohkem, aga samas, vatipatju ma kippusin liigselt läbi leotama, siit ei tilgu midagi vähemalt maha. mõlemad pooled on kasutatavad.

kuna õrna pesu pesemiseks mõeldud tüllkotte on mul kodus mitu tükki, siis seda ma juurde ei tellinud. riputasin koti pesuresti külge ja kasutatud padjakesed lähevad sinna ootele – kuivavad seal vaikselt ära ja kopitama ei lähe. pessu panin mõni päev hiljem, 40 kraadiga, koos värviliste puuvillaste riietega.

20180901_172906.jpg

kuidas neid vähem kui nädalaga juba nii palju kogunes? ilmselgelt alahindasin oma vatitarbimist.

vähemalt esimese pesu järel näevad nad endiselt välja nagu uued. ma pole neid küll veel mingi meigieemalduse või muu läbusemaga proovile pannud… ja näiteks küünelakki kavatsen endiselt ühekordsete vatipatjadega maha võtta, ma ei usu, et see pesus maha tuleks.

aga nii üldiselt, täiesti toimiv lahendus, julgen soovitada. ega see vist otseselt maailmamerd ei päästa (need plastvarrega vatitikud on palju suurem probleem), aga ikkagi mõni asi vähem ära visata iga päev.

when you get older plainer saner

ilublogi vol 6: hüaluroonhape

kõige jubedam asi hüaluroonhappe juures on tema nimi. “hape” kõlab nagu midagi söövitavat ja “hüaluroon” ei kõla üldse kuidagi, sest kes suudab sellise sõna välja öelda? mina annan poole ü pealt alla enamasti. ja meenutan hea sõnaga roo-loorkulli.

tegelikult on HH (inglise keeles lühendatakse HA) täiega ohutu. see on üks aine, mida inimese keha ise toodab ja mis hoiab nahas niiskust kinni (ühe HH molekuli kohta tuhat veemolekuli või midagi sellist). vanemas eas (khm) ei tooda keha seda enam nii palju kui enne. ehk siis – kui niisutada nahka sama palju kui nooremana (näiteks üldse mitte nagu me kõik teismeeas. või natuke kreemi pärast näopesu nagu paljud meist kahekümnendates), on ta vähem niisutatud.

vähemniisutatud nahk näeb välja veidi lõdvem, veidi kortsulisem, veidi tuhmim kui niisutatud nahk. lisaks võib ka lihtsalt tunda olla, et… näonahk nagu kisuks ja hirmsasti tahaks midagi leevenduseks peale määrida sinna.

variante selle olukorra haldamiseks on tohutult: võib ignoreerida, võib mingit meiki peale panna, võib lihtsalt rohkem kreemitada. kuna mina olen üks neist, kellel niiskuspuudus päriselt ka tunda annab, siis ma ignoreerida ei saa; meikida ei oska; ja rohkemkreemitamiseks olen liiga laisk. siis tulebki mängu hüaluroonhape seerumi kujul või kreemi sees.

glamuursest nimest hoolimata ei ole HH tegelt mingi eriti kallis koostisaine ja tänapäeval pannakse seda päris paljude normaalses hinnaklassis kreemide sisse. aga oma kreemiotsinguid ma siin ükspäev juba kirjeldasin… ühesõnaga, olen läinud seda teed, et kasutan HH-t pigem seerumi kujul.

(mõned teoreetikud ütlevad, et see on tõhusam ka. mõned ütlevad, et vahet pole.

seerum on selline vedelamapoolne asi, mida pannakse näkku enne kreemi ja mille osakesed peaksid olema väiksemad ja suutma seega sügavamale naha sisse välja jõuda. aga kas nad tegelt ka nii väiksed olla saavad, et naha pealiskihist, mis on ju inimest igasuguse jama sisselaskmise eest kaitsma mõeldud, läbi jõuavad… no mina ei tea.)

20180829_183829.jpg

does what it says on the bottle

nii jõuamegi servapidi mu lemmikbrändini: The Ordinary. see meeldib mulle spst, et nad enamasti lihtsalt võtavad ühe või paar toimeainet, panevad need väiksesse pipetiga pudelisse ja kirjutavad sinna peale, millega tegu. ilusate nimede ja värviliste pakendite peale rõhku ei panda. niisiis näeb mu majapidamine välja nagu väiksem apteek (aga ei lõhna nii, sest paari märkimisväärse erandiga need tooted lihtsalt EI LÕHNA) ja kasutan vestluses vabalt sõnu nagu “hüaluroonhape” või “retinool”. ja et misse kõik maksab? suurt midagi ei maksa. oma HH-seerumit (Hyaluronic Acid 2% + B5) ostan tavaliselt kolm pudelit korraga ja ikka jääb tasuta shippingu piirist (25 naela) kõvasti puudu.

20180829_182229.jpg

minu obsessiooni ulatus praegusel hetkel. vahel on hullem ka olnud.

olen teisi sama hinnaklassi HH-seerumeid ka proovinud, aga pöördun alati selle ühe juurde tagasi. teiste brändide omad on kuidagi kleepuvad ja The Ordinary enda Marine Hyaluronics on üks neid väheseid erandeid kogu nende tootevalikust, millel on lõhn – vaevumäratav, aga ebameeldiv:( muidu see imendub veel paremini kui minu lemmik, ehk siis hetkega.

maitea, kas te märkasite, aga kogu selle niiskusejutu juures olen osavalt vältinud sõna “kuiv” kasutamist. kõlab veidi uskumatult, aga see on ilumaailmas nii kontroversiaalne teema, et ma lihtsalt ei julge seda veel rünnata. võibolla kunagi võtan ette.

aa, ja  – hüaluroonhape ei ole söövitav. söövitavate hapete juurde me mõni päev ka alles jõuame:)

said no more counting dollars we’ll be counting stars

ilublogi vol 5: hakkab looma

suur oli mu üllatus, kui postiljon mulle täna hommikul kopsaka Ryori kirjadega paki ulatas. esiteks üllatas paki suurus ja teiseks kiirus, sest ma enda meelest tellisin üleeile ja üheainsa kreemi. mitte et ma poleks Amazoni ühepäevaste tellimustähtaegadega ära hellitatud siin, aga no niipalju ma ikka aru sain veebisaidist, et see konkreetne “maaletooja” on üks tšehhi päritolu proua, kes jooksutab äri oma elutoast ja peab paki saatmiseks postkontoris sabas seisma, ja postkontorisabad on siin maal mumst küll pikemad kui päev.

kolmas ja tegelikult põhiline üllatus oli hoopis: “kuidas nad mind siit otsida oskasid?”, sest ma ei telli kunagi pakke koju, sest ma ei ole kunagi kodus. (välja arvatud täna.)

kas saab siis mulle süüks panna, et mu esmane reaktsioon oli: ahah, industry on teada saanud, et siin elab uus popp ilublogija, kelle järjekordset kreemipostitust maailm ei suuda ära oodata? paki avamine ainult kinnitas seda veendumust:

20180824_154358.jpg

kujutate ka juba vaimusilmas ette kõiki neid testimisi ja loosimisi, mis siin aset leidma hakkavad, jah?

lähemal analüüsil selgus, et enamus neist testritest aegub septembris 2018, mis võib olla alternatiivne selgitus sellele, miks neid siia nii helde käega lisatud on…

aga noh. idaeuroopa immigrandid brexitibritannias peavad kokku hoidma, nii et saatsin tšehhi prouale (okeiokei, ta pildiga visiitkaart oli kaasas ja pigem ikka preili) maili, ütlesin aitäh ja juhtisin tähelepanu, et kuna tellimuse peal oli shipping address selgelt kirjas, siis vbla järgmine kord ootaks ikkagi sinna oma pakke.

preili vastas omakorda kena kirjaga, kus muuhulgas manitses mind SPF-iga kreemi mitte silmaümbrusesse määrima (mitte ainult seda tema müüdavat, vaid üleüldse). see lõppevat alati pisaratega, sõna otseses mõttes:

I just would like to point out that it is necessary to make sure you will not put the cream with SPF close to your eyes or rub it into your eyes.It would be itching and very unpleasant.It is not only about our SPF creams, it is in general-all creams with SPF are bit irritation for eyes,very  expensive ones or less expensive.So please avoid the eyes area and please wash your hands after making sure you will not rub it into your eyes.And I’m also talking from my own experience :-D

ohoh! aga kust ta teadis, et ma JUST seda plaanisingi teha, seda kreemi silmade lähedale määrida? ma vist ikkagi olen kuulus ja kuskil ilukuluaarides juba räägitakse mingist uuest ülbikust, kes ei oska ise põsepunagi kasutada, aga plaanib leida SPFiga kreemi, mis silmi kipitama ei aja (vt ka: tarkade kivi, Gordioni sõlm, ringi kvadratsioon). kõik eksperdid ostsid popcorni valmis ja bookmarkisid siinse lehekülje ära. sümpaatne tšehhitar oli ainus, kes võtts vaevaks ullikest hoiatada.

mis ma oskan öelda. challenge accepted.

maailmast pool on vesi ja sool

ilublogi vol 4: niisutav näokreem

ega mul enda meelest päevakreemile mingeid erilisi nõudmisi ei ole. noh, minu tavalised kriteeriumid:

  • võiks olla pigem odav
  • võiks pigem mitte lõhnata
  • võiks kuidagi saada ilma läbustamata (kreemi puhul see tähendab, et ma eelistan tuube ja pumbaga pudeleid neile totsikutele, kust tuleb sõrme või, jumal hoia, spaatliga kreemi koukida)

ja siis lisaks paar kategoorilist nõuet:

  • ei tohi olla rasvane
  • ei tohi silma minnes kipitada

ja siis mõned veidi spetsiifilisemad:

  • võiks sisaldada hüaluroonhapet
  • võiks olla päiksekaitsefaktoriga
  • võiks olla saadaval kuskil internetipoes või suvalise lennujaama tax-free poes või mõnes riigis, kuhu ma regulaarselt satun (ok, selle viimase peaks vist ka tõstma üldnõuete hulka, millele kõik mu ostetavad tooted peavad vastama)

ongi kõik, pole ju palju tahetud?

noh. näiteks praegu leiduvad mul majapidamises Selle Õige Päevakreemi rollile niisugused kandidaadid:

20180821_212901.jpg

mõni on katseajal ja mõni alltöövõtja; tähtajatu lepinguga on ainult üks

Superdrug Optimum – mul oli neilt tegelikult üks täiesti hea kreem, mis vastas enamusele nõuetele, aga ma jõudsin seda kasutada ühe pudeli ja siis nad võtsid selle tootmisest maha. see, mis ma asenduseks ostsin, on liiga rasvane, ja ma olen Superdrugi peale solvunud ja sealt enam järgmist otsima ei lähe.

Clinique Moisture Surge 72-Hour Auto-replenishing Hydrator – okei, see on tõesti väga mõnus praktiliselt lõhnatu absoluutselt mitterasvane äärmiselt niisutav kreem, mis kahjuks on pakitud vastikusse purki, ei sisalda päikesekaitset… ja on liiga kallis. ma isegi ei tea, kui kallis, sest ostsin ta Hiina-reisi lõpus lennujaamast mingi paki järelejäänud jüäänide eest, mille kurssi ma algusest peale korralikult ei tajunud ja millest ma meeleheitlikutl vabaneda soovisin, et ei peaks nendega valuutavahetusse minema. igatahes Euroopa hinnaga ostaksin ma teda juurde ainult siis, kui ta oleks ideaalne, aga ta ei ole.

Ryor Trio-Active cream SPF 30 – see on tegelikult üks päris tugev kandidaat, sest on pumbaga pudelis, sisaldab kõike, mis vaja, on täpselt napilt mitte veel liiga rasvane ja ei ole ka kuigi kallis… ainus häda on see, et tegu on tšehhi tootega ja isegi Prahas oli seda keeruline leida. mistõttu ma pole teda raatsinud korralikult isegi katsetada, sest kogu aeg on tunne, et kohe saab otsa ja siis ma ei saa teda kunagi enam juurde. aga nüüd just avastasin, et seda saab ühest salakohast ikkagi UKs ka tellida, nii et… jah. võibolla.

The Ordinary Natural Moisturizing Factors + HA – varsti te saate teada, et The Ordinary on täiega mu lemmikbränd, nii et loomulikult ostsin ma nende hüaluroonhappega kreemi.  mis on tuubis ja ei lõhna ja ei maksa peaaegu mitte midagi – check, check, check – aga on päevakreemiks minu maitse jaoks ikkagi rasvane (no ma olen tõesti nõudlik. nad turundavad seda spetsiifiliselt kui mitterasvast kreemi.) ja saab kasutust ainult õhtuti.

Essex ihupiim – sellega on nüüd küll imelik lugu. seda, et see on ihupiim, sain teada umbes üleeile oma apteegitšekki vaadates. mulle soovitas seda näokreemiks üks väheseid kosmeetikuid, kelle juures oma elus käinud olen, ja viimased vähemalt 15 aastat on mu kodus seda alati leidunud. minu meelest ei müüda seda mitte kuskil mujal maailmas peale Eesti apteekide ja ühe Läti netipoe. tuubis (saadaval ka hiiglaslikus pumbaga pudelis, olen kasutanud, aga too ei ole käsipagasisõbralik), ei lõhna, maksab kolm viiskend, imendub kiirelt… Isegi kui ma leian Selle Õige Näokreemi, ega ma Essexist ikka ei loobu.

ideaalkreemiotsingud niisiis esialgu jätkuvad, seni aga… kasutan Essexi kreemi all hüaluroonhappeseerumit ja peal/hulgas päiksekaitsekreemi. tundub, et need teemad tuleb ka veel eraldi ette võtta ühel päeval. või koguni kahel.

vaid õpi keeled kanna kübarad

eks ma muidugi kartsin veidi, et jooksen ilublogijana suure hooga lati alt läbi, aga nii avalik kui privaatne tagasiside lugejatelt on kinnitanud, et see latt ei ole siin seltskonnas eriti kõrgel:P soorituspinge maha võetud ja soojendusteemad (st. iluprotseduurid, millest olen ainult kuulnud) läbitud, lähme järgmise taseme juurde: iluprotseduurid, mida ma teen ka.

ilublogi, vol 3: näopesu

peenem rahvas ütleb muidugi hot cloth cleansing, aga tegelt ka – selle asja nimi, kui määrid näkku mingit puhastavat vahendit, natuke hõõrud ja siis soojas vees märjaks tehtud lapiga maha pühid, on ju näo pesemine?

(veel peenem rahvas räägib ka “double cleansing“-ust, aga kuna tolle mõte on kõigepealt ühe vahendiga meik maha võtta ja siis teisega nägu puhastada, siis see, kes meikida ei oska või ei viitsi, saab auhinnaks ühe etapi vahele jätta, tundub ju õiglane?)

näen juba ette, et siit hakkab tulema küsimusi: mis vahend? kui soe vesi? mis lapiga? rahu, ekspert kohe seletab.

näopuhastuseks mõeldud kosmeetikat on kogu maailm täis, alustades tavalisest seebist ja lõpetades uskumatute kõrgtehnoloogiliste ainetega, mis protsessi käigus värvi, temperatuuri ja/või olekut muudavad. minu valikukriteeriumid on lihtsad (ja kehtivad ka kogu muule iluarsenalile): ei tohi ülemäära palju maksta, võiks võimalikult vähe lõhnata ja peaks ka minusugusele kobakäpale olema kasutatav ilma suurema läbustamiseta. viimane kriteerium välistab kohe seebi, sest see nõuab näo märjakstegemist enne kasutamist, ja igasugused vedelad tooted, sest need on… märjad.

mu lemmikuteks on saanud puhastuspalsamid (cleansing balm) – sedasorti möginad, mille saab purgist välja koukida enamvähem tahkel kujul, aga nahale määrides sulavad kehatemperatuuri mõjul vedela(ma)ks, siiski mitte tilkuvaks. kui rahakott kannatab, siis Clinique’i Take the Day Off palsamit ei löö miski üle; Body Shopil on väga mõnus Camomile Sumptuos Cleansing Butter; ja mis ilublogija ma oleks, kui mul poleks soovitust ka korea kosmeetika vallast: innisfree apple seed cleansing oil balm. (Kahjuks sellega piirdub kogu mu kogemus ja teadmine korea kosmeetikast. Ja minu meelest ei ole seda toodet Euroopas võimalik osta; ma sain Shanghaist. #humblebrag)

ma olin ikka päris vanaks juba elanud, kui ma lõpuks teada sain, mille jaoks on mõeldud need väiksemõõdulised froteerätikud, mille peenemate hotellide vannitoast lisaks vanni- ja käterätile leiab. see ongi näopesurätt! selliseid võib endale Ikeast või apteegist osta viiese paki viie naela eest, ei pea hotellist varastama. ja ma ostaks pigem värvilised anyway, sest need hakkavad väga tihti pesus käima.

kasutamine käib nii: kastad räti kuumaveekraani alla (mandrieurooplane keerab segisti sellisesse asendisse, et vesi tuleks nii kuum, kui käed/nägu välja kannatavad), väänad välja, puhastad näo palsamist. loputad ja kordad. tugev hõõrumine on pigem soositud ja mõjub veits näokoorimisena ka. kui juhtusid kasutama seda ripsmetušši, mis sooja veega maha tuleb, siis tasub kummagi silma juures tempo maha tõmmata ja natuke leotada.

kui vesi oli piisavalt kuum, siis pärast nägu kuivatada pole tarvis, kuivab ise ja väga kiiresti. kui sul pole sellised sepakäed nagu mul, siis vbla tahad kuivatada. tohib. näopesuräti paned kas kuivama või pessu, sõltuvalt sellest, mitu korda ta juba käigus on olnud ja kui must või puhas tundub.

ma olen ise ka absoluutses hämmingus, KUI pikalt ma just suutsin kirjutada… näo pesemisest. aga ma pean ühe asja veel siia lõppu ära rääkima, nimelt on mul kena harjumus see protseduur ette võtta õhtuse hambapesu eel või järel. hommikuti miskipärast on olnud tunne, et mis ma siin ikka rätitan, tõmban kiirelt vatipadja ja mitsellaarveega üle. aga nüüd saab mu näovee pudel tühjaks ja ma otsustasin, et enam uut ei osta, sest tegelikult on see ikka päris jube, kui palju neid vatipatju prügikasti koguneb. hakkan lihtsalt hommikuti ka nägu pesema. (puhastusjärgselt neile vatipatjadele peale vaadanuna saan kinnitada, et mustus, mida maha pesta, on kohe päris kindlasti olemas. seda, miks mu nägu magades mustaks saab, ma seletada ei oska.)

vatipatjade teema sellega veel päriselt ikkagi ei ammendu, aga sellest juba ilublogi edasistes osades.

i was the first to get nowhere

ilublogi vol 2: kulmud

vaatasin eile peeglisse ja tuli järsku meelde, et unustasin ilublogi esimeses postituses kirjutada kõigest, mida ma oma kulmudega ei tee. niisiis: ma ei kasuta kulmupliiatsit, kulmupuudrit, kulmuvaha ega ühtegi muud kulmutoodet. ma ei ole kunagi oma kulme kitkunud ja pole seda lubanud teha ka kellelgi teisel.

(ok, väikse erandina, vahetult pärast Londonisse kolimist käisin uudishimust proovimas, mida kujutab endast threading. selgus, et tegu on ääretult piinarikka ja ebahügieenilise viisiga kulmude kitkumiseks. olete lapsena kunagi niidist ja nööbist vurri teinud ja siis oma juuksed sinna kogemata vahele jätnud? vot asendage mõttes juuksed kulmudega ja nööp ühe mossis aasia prouaga, selline tunne.)

ei saa öelda, et ma kulmuteema peale elus just palju mõelnud oleks, aga mõned aastad tagasi täheldasin, et maailm on mulle järele jõudnud ja et minu kulmud (nii lähenemine kui tulemus) on all the rage. vt ka: Cara Delevingne:

“They just grow. I’m lucky with the shape. I inherited it from my grandmother. I pluck a few, but I don’t shape them. I usually don’t let other people touch them, just in case.”

ilukaugem lugeja vbla kergitab nüüd hämmeldunult kulmu (haha), aga ilublogijana võin kinnitada, et lähenemine “nad lihtsalt kasvavad” on ilumaailmas üsna unikaalne ja sellisena jäädvustamist väärt.

paraku tundub, et see trendi laineharjal surfamise pidu on nüüd läbi – ma endiselt ei loe ise Vogue’i, aga ma loen inimesi, kes loevad, ja olen seega kursis, et September issue 2018 kuulutab kitsakskitkutud kulmude naasmist. oh well. see oli tore, kuni see kestis!

peeglist paistab miljonivaade

mis ma teile lubasingi, ilublogi? oo, mul on tunne, et sellest saab teha mitmeosalise sarja!

ilublogi vol 1: meik

alustan meigiteemast, sest sellega on kõige lihtsam: ma pole hoolimata oma juba üsna soliidsest east ikka veel end meikima õppinud ja enam väga ei looda ka.

ainus dekoratiivkosmeetikatoode, mida ma iga päev kasutan, on ripsmetušš. valin alati mõne sellise, mis sooja veega pestes maha tuleb, sest pole üldse harv juhus, et ma kohe hommikul selle tuši põhjalikult oma nägu mööda laiali mäkerdan, ja kellel on siis aega hakata mingi silmameigieemaldajaga jamama? tehniline termin nende pisara-aga-mitte-näopesukindlate tuššide kohta on muide tubing mascara. mul on praegu Eyeko Black Magic ja see on päris mõnus, ei lähe tükki ega hakka pudisema.

silmalainerit ma ei kasuta, sest kui ma ei suuda värvipliiatsiga paberilegi ühtlast, soovitud suunas minevat joont vedada, siis kuidas peaks ma seda suutma peegli ees ja ainult ühe silmaga vaadates?

jumestuskreemidest ei saa ma lihtsalt aru. esiteks tundub, et neist saab alguse mingi lõputu tsükkel, mille käigus tuleb kõigepealt kõik oma näojooned kustutada ja siis uuesti joonistada (aluskreem-jumestuskreem-puuder-päiksepuuder-põsepuna, midagi sellist?) ja ma juba ütlesin, et ma ei oska joonistada. teiseks… kas ma olen ainus inimene, kellel on vaja aeg-ajalt nina nuusata, kelle silmad jooksevad külmast või tuulest vett või kellel on lihtsalt kombeks käsipõsakil aeleda? minu elustiili juures oleks kogu maaling näost kadunud kella 10.30ks hommikul, enamus salfakatele määrituna prügikastis ja osa kätel ja riietel laiali.

punnide ja muude hädajuhtumite tarbeks on mul olemas täiesti korralik peitekreem.

huulepulgaga näen ma välja nagu prostituut (noh, iseenda jaoks). ma tean, et see tahab lihtsalt harjumist, aga puudub igasugune motivatsioon harjutada. huuleläige võiks ju olla tore, aga mu juuksed kleepuvad selle külge kinni kogu aeg. ja kõik need huuleasjad söön ma kohe ära ka nagunii ja neid kogu aeg värskendada… ain’t nobody got time for that.

lauvärvid… vot selle väljakutse võtan küll elus vastu, et lauvärve õpin enne 40. sünnipäeva kasutama. vaikselt juba harjutan. mul on üks 6 värviga palett (spekter helebeežist tumebeežini. ega siin metsikuks ka minna ei saa) ja üks pintsel (ma olen aru saanud, et see on umbes 3 pintsli jagu liiga vähe) ja… mul on lauvärvi aluskreem ja vot see on üks asi, millest ma vähemalt saan aru! see hoiab päriselt ka selle pudi paigal seal, kuhu ta pandud on.

20180812_212951

urban decay naked 2 basics

ja ma leidsin youtube’ist paar videot, kus abivalmis preilid-prouad on ostnud endale täpselt sama lauvärvikomplekti ja näitavad täpselt ette, mis värvi kuhu panna tuleb. joonistada ma ikka veel ei oska, aga värviraamatute alal olen suht kõva käpp, nii et kui raske see olla saab? varsti hakkan ostma neid metalliktoonides palette, kus on 36 värvi – nagu popimate klassiõdede vildikatel omal ajal. can’t wait!

sellest, kuidas ma kõigest ülalkirjeldatust hoolimata täiesti okei suudan välja näha, juba ilublogi järgmistes osades.