sa ju tunned kui virge on viiv

Bookworm: A Memoir of Childhood ReadingBookworm: A Memoir of Childhood Reading by Lucy Mangan

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut soovitan kindlasti, KINDLASTI lugeda kõigil, keda on kunagi (aga eelkõige lapsena) raamatukoiks kutsutud või kes ise end sellena identifitseerivad. luban, see räägib teiega selgel ja kõlaval häälel!

Mangan jutustab põhjalikult oma lapsepõlve raamatutest ja ma olen neid pea kõiki küll lugenud, aga enamust mitte lapsena – briti lastekirjanduse varamut hakkasin süstemaatiliselt läbi töötama alles kahekümnendates eluaastates. ja tema lugemiskogemus vähemalt kuni teismeeani oli ikka väga inglise keeleruumi põhine (mõned kanada ja ameerika klassikud ikka lipsasid sisse Nesbiti ja Blytoni vahele). võiks ju küsida, mis lapsepõlv see üldse selline on, ilma naksitrallide, muumitrollide, kangelaspioneeride ja saja rahva lugudeta – aga sellele küsimusele vastuseks see raamat ju kirjutatud ongi, ja näe, ei olnud sugugi tühi ega rõõmutu:)

isegi sellele, kes ei ole samade raamatute peal kasvanud, on siin lugemisrõõmu küll ja veel, sest lisaks raamatukoi hingeelu osavale kirjeldamisele on Mangan minu meelest ka lihtsalt imeline sõnaseadja ja muidu tore inimene. (kui lugedes tundub ehk aegajalt, et ta oli täiesti talumatu laps, siis tasub tähele panna, et “ilukirjanduslik liialdus” võiks olla ta keskmine nimi ja lisaks on tal hästi käpas ka britilik self-deprecation. jah, selles raamatus on ta ise üle võlli raamatukoi, kes loeb parema puudumisel ka söögilauas maisihelbepakki, aga kamoon, ta väidab ka, et ta ema koostas kaheksaköitelise lamineeritud pesupesemisjuhendi, ta isal oli 800 õde-venda ja ta õde ehitas diivani taga Legodest Skyneti või midagi sinnakanti. tundub igal juhul tore perekond.)

20181025_185645.jpg

Lucy ema oli mu lemmiktegelane ses raamatus

muidugi ei leia siit mingeid erapooletuid raamatuarvustusi, leidub palju lapse ehedat rõõmu või ka segadust mõne teema suhtes; kahtlasemad raamatud-autorid käiakse küll tagasivaates üle, aga ei hinnata neid ka siis ülemäära kriitiliselt (juhtmõte on enamvähem see, et laps võiks lugeda kõike, mis talle rõõmu pakub, isegi kui see on vanamoodne, keeruline või sisaldab religiooniallegooriat, khmNarniakhm). mis tekitab huvitava ebakõla raamatu lõpulehekülgedel, kus kõigepealt kiidetakse taevani Sweet Valley High raamatusarja koos kõigi oma tuhandete vigadega (mis kenasti üles loetletakse, märkamata nad ei ole jäänud), ja siis rünnatakse samade vigade eest halastamatult Videviku-saagat, mida Mangan luges alles täiskasvanuna. ma muidugi nõustun iga tema sõnaga Videviku osas, selles pole üldse küsimus. aga SVH oli ikka ka täiesti kohutav, kui sa ei olnud parajasti neliteist sel hetkel, kui see välja tuli. ma ei old.

20181026_131220.jpg

Antonia Forest! ma arvasin, et ma olen ainus inimene maailmas, kes on tema internaatkooliraamatuid 1) lugenud, 2) selle žanri tippteosteks pidanud

igal juhul leidsin endale siit veel mitu vanakooli lasteraamatut (mu lemmikžanr!) lugemisnimekirja ja sain kinnitust, et ma ei ole maailmas üksi. juhtusin “Bookwormi” lugema kõvakaanelises paberväljaandes ja see aitas sisusse eriti sisse elada, sest viibisin neil päevil suuremas seltskonnas ja sain mitmest suunast kuulda samu kommentaare, mis raamatu-Lucy samal ajal – “noh, sul jälle nina raamatus” jne. (minu elukogemuse juures ja Kindle/Libby äppide ajastul saab selle kohta küll ainult öelda, et oma süü – salaja lugemine on täiesti võimalik ja raamatuga seltskonda ilmumine tundubki veits demonstratiivne juba nagu.) aga teate, selle raamatu kaanekujundus on ka väga ilus, siit saab selle valmimise kohta lähemalt lugeda ja pilte ka vaadata.

20181027_131913.jpg

tsitaat kontekstis. ei ole fotolavastus, see päriselt juhtus nii

View all my reviews

Advertisements

One thought on “sa ju tunned kui virge on viiv

  1. Kapten Obviousi kommentaar ilmselt, aga see kujundus meenutab (vähemalt mulle küll) natuke Rahva Raamatu järjehoidjaid ja värke, nt seda: https://www.rahvaraamat.ee/p/kirjanduslik-m%C3%A4lum%C3%A4ng-raamat/44370/et?isbn=9789949502493
    Enne selle mälumängupildi üles otsimist olid paralleelid mu peas palju tugevamad — ei mäletanud, et need oksad on nii jässakad ja stiil ka puulõikelikult rohmakam. Kontseptsioon on siiski päris sarnane. Ilmselt mäletasingi pigem kontseptuaalselt “laps puu all, kirjanduslikud pildikesed puu otsas”.
    Sellise puukeskse kujunduse peale on muidugi ilmselt veel kümneid kordi tuldud.
    Aga tegelikult tahtsin lihtsalt jälle öelda, et sa kirjutad nii toredasti! Juhhei! Aitäh!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s