My rating: 5 of 5 stars
leidsin vist üles 2018. aasta parima raamatu. võtsin alguses raamatukogust, aga kohe, kui läbi sain, läksin poodi, ostsin endale oma eksemplari ja olen seda sellest peale praktiliselt vahetpidamata lugenud… no ikka iga päev paar korda kaanest kaaneni.
Heli Laaksonen on soome luuletaja, kes kirjutab edelasoome murdes (jaa, ma kontrollisin ekstra üle, et midagi ei ole tõlkes kaduma läinud – inglise keeles on see “dialect of south-west Finland” ja soome keeles “lounaismurre” ja kuigi mul oli hiljuti jälle just plaan soome keelest paremini aru saama hakata, ei luba ma selle osas midagi, kuni eesti- ja soomekeelsed sõnad üksteisega nii segadusseajavalt suhestuvad). Valik tema luuletusi on eesti keelde tõlgitud hiiu murdesse ja ma oma värskeltleitud hiidlase-identiteediga ajasin kohe kõrva kikki, sest kuigi ma võru keelest olen paari Uma Pido nootide-proovide-peo enda abil õppinud täitsa hästi aru saama, siis… kas ma hiiu keelt üldse kunagi kohanud olen?
lugedes tundub, et justkui oleks… kuidagi tuttav kõlab see kõik, ja kui mõnest sõnast või fraasist hästi aru ei saa, siis tasub see kõva häälega välja öelda, saab tihti selgem. raamatu lõpus on muidu sõnastik ka, päris kasulik. ja seal on ka järelsõna, kust tuleb välja, et tõlkija jaoks oli hiiu murde kirjapanek päris keeruline. millest ma järeldan, et ju seda väga palju siis tehtud polegi.
nojah, aga need luuletused ise siis ikkagi, nad on lihtsalt nii kohutavalt toredad! kui ma oskaks luuletada ja hiiu keelt, siis ma kirjutaksin ise just selliseid kogu aeg ja vahetpidamata. mõned on niisama elust nagu ta on ja mõned on armastusest ja mõnes on postkast putru täis (sidenaiste jaoks) või minnakse lehmaga koos Selveri parklasse käsipiduripöördeid tegema, sest “ui-ui, kuda moole meeldib kui lehm naarab”.
niisugused luuletused võiks ju küll meeldida neilegi, kellele luuletused üldse ei meeldi?
whatever 