The Family from One End Street by Eve Garnett
My rating: 3 of 5 stars
iseenesest on see suht lihtsakoeline lasteraamatuke – igas peatükis juhtub ühe lapsega pere seitsme hulgast midagi veidi täbarat, lõpuks laabub kõik kenasti ja elukvaliteet saab paremgi kui enne pisiseiklust (tavaliselt jäädakse plussi rahaliselt, aga minimaalselt annab keegi hea inimene kommi ja kooki, ja ikka kõigi õdede-vendade jagu varuga).
huvitav on hoopis see, kuidas tegu on inglise lasteraamatuskene läbimurdelise teosega – väidetavalt esimene raamat, kus seiklevad vaesed, töölisklassist pärit lapsed, mitte privilegeeritud erakoolipõngerjad, väikesed printsessid ega lord fauntleroyd. see ilmus aastal 1937 ja võitis tol aastal Carnegie medali (aasta parim uus briti laste- või noorteraamat), kusjuures nomineeritud oli ka “Kääbik”. eestis, muide, ilmus samal aastal Jüri Parijõe “Teraspoiss”, nii et ajastu vaib oligi vist pigem agulilaste kui mäekollide poole kaldu.
tsivilisatsioonide kokkupõrge – erakoolilaps kohtub riigikooli omaga, kõik on segaduses.
Loen https://en.wikipedia.org/wiki/Form_(education) ja olen samuti segaduses.
“Standardist” ei saa üldse aru.
see 1937 oli nii ammu, et selleaegset süsteemi ongi suht raske välja googeldada. hästi lühidalt: “form” oli tollal era- ja internaatkoolides kasutusel; (mõnedes?) tavakoolides siis ilmselt öeldigi “standard” ja eesti keeles on need mõlemad see, et mitmendas klassis sa käid. praegu kasutatakse seda standard-sõna mingitel endistel asumaadel a la Keenias. “form” on uk süsteemis alles ainult jäänukis “sixth form”, mis tähendab sisuliselt vabatahtlikku 12. ja 13. klassi nende jaoks, kes soovivad ülikooli minna.
rivistasin kolm inglast üles ja kuulasin üle, ükski ei teadnud standardist mitte midagi. “form” ja “year” olid aktsepteeritavad mõisted.
Mina uurisin Miša käest, kuidas on vene keeles “vanatädi”.
Keeleuuringute päev fttw!!!