Peter’s Room by Antonia Forest
My rating: 4 of 5 stars
vanakooli lasteraamat (välja antud 1961, hind 15 šillingit, saadaval raamatukogudevahelise laenutuse kaudu), mida lugesin vanakooli lapse kombel, lihtsalt hakkasin enne õhtusööki pihta, lugesin söögi ajal ja siis mõned tunnid diivanil ja siis hambapesu kõrvale ja siis natuke aega veel voodis ja läbi ta saigi.
mulle need Marlowde sarja raamatud meeldivad igal moel, seal on veenvad tegelased ja toredad lood ja noortel inimestel on seal üksjagu vanakooli privileege (pooltel paljulapselise pere lastest on oma ponid või hobused?), aga ka vanakooli attention span, mis võimaldab pikki vestlusi obskuursetel teemadel. seekord oli mu lemmikuks peatükk, kus neli internaatkoolis haritud teismelist õde (vanuses 13-18) arutavad põhjalikult perekond Brontëde vaimse tervise ja eluvalikute üle, tsiteerides erinevaid luuletusi, proosateoseid, päevikukatkeid ja eluloolisi detaile, sest loomulikult on nad kõik nendega kursis, pluss vestlus toimub raamatukogus (te ju ei arva, et kooli- või avalikus raamatukogus? ikka nende isikliku maamaja omas!) ja saab ju vajadusel järele vaadata.
teine mu lemmikosa sellest raamatust oli detailne kirjeldus rebasejahist osaleja pilgu läbi (mitte rebase). kah normaalne, paneme kõik lapsed (laenatud) hobuste selga, loeme sõnad peale, et käituda tuleb viisakalt, ja laseme nad koerakarja järel üle kraavide ja müüride kalpsama, sest… noh, ma ei teagi, ilmselt kui sul lapsi piisavalt palju on, siis pole probleem, kui üks või teine suure vaprusehoos kaela murrab?
aga ka kirjeldus kolmekuningapäeva tantsuõhtust naabrite juures koos eelneva kõigile kuuele peretütrele sobivate kleitide leidmise minidraamaga oli väga muhe. no selline meeleolukas sissevaade vaesemapoolse, aga viisaka kõrgema keskklassi eluu sõjajärgsel Inglismaal.
kursiivis osad ehk need, kus nooremad lapsed Brontëde eeskujul omaleiutatud RPG-d mängivad, jätsin põhiliselt vahele, nõustudes peategelase Nicolaga, et see asi läks neil ülemäära obsessiivseks. mulle oleks ühest näiteleheküljest piisanud küll ja veel.
jah, selliseid raamatuid enam ei kirjutata. võtan isiklikuks väljakutseks selle sarja võimalikult paljude osade leidmise ja läbilugemise… ja see ei ole mingi 1-click projekt. vt ka: 1961, raamatukogudevaheline laenutus.
whatever 