what you’ll see is the worst me

Hillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in CrisisHillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in Crisis by J.D. Vance

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut reklaamitakse kui midagi, mis suudab seletada Trumpi ja Brexitit, ja ega see otseselt vale pole, aga ta ei tee seda kuigi otsesõnaliselt – ei saagi teha, sest ilmus juunis 2016 (mäletate juunit 2016? Suurbritannia oli kindlalt Euroopa Liidu liige, Obama oli USA president, Laidoner juhatas väge ja õunapuud õitsesid. olid ajad).

lugedes tõmbasin mitmel korral paralleele Tara Westoveri “Educated”-iga, vaatasin isegi kaardi pealt järele, kas on ehk tegu sama kandi inimestega. (ei ole.) üldse tuli hakatuseks kaarti vaadata päris palju, sest ma ei ole USA osariikide alal kuigi tugev, aga siin on oluline aru saada, mis kus ja mille kõrval on. samuti pole ma, selgub, enam tugev USA füüsilise geograafia alal ja pidin ka Apalatše googeldama. kaks korda, kõigepealt asukoha ja siis eestikeelse nime väljaselgitamiseks.

igatahes räägib JD oma loo – kuidas ta seal Apalatšide külje all üles kasvas ja hoolimata sellest lõpuks Yale’i juurat õppima jõudis. sealt siis paralleelid Taraga. aga kui Tara oli lihtsalt erakordselt hullust perest pärit, siis JD pere oli küll vähemalt sama düsfunktsionaalne, aga omas kontekstis täiesti normaalne. ja seda konteksti, Apalatšide hillbilly-kultuuri ja üldisemalt valge töölisklassi elu, kirjeldab ja põhjendab ta väga põhjalikult.

nii et kaasa mõeldes muidugi mõtled ka sellele, mis retoorika neid inimesi võlub ja kelle poolt nad hääletavad, ehkki JD seda teemat otseselt ei puuduta ja räägib poliitikast üldse üsna vähe.

sain siit teada tohutult palju suure inimgrupi kohta, kelle olemasolustki ma enne praktiliselt mitte midagi ei teadnud (ausalt öeldes polnud vaevunud kunagi välja uurima, mida “hillbilly” õieti tähendab või keda selle nime all mõeldakse) ja järgmiseks huvitab mind, kui palju selliseid veel on – terved praktiliselt eraldi kultuurid kuskil, kuhu ma reisideski ei satu, ja kellega meie infoväljad isegi kokku ei puutu, aga kellega me jagame riike ja majandusi ja sotsiaalsüsteeme ja referendumeid. kui kellelgi on soovitada sarnaseid raamatuid briti valge töölisklassi kohta, olen üks suur kõrv.

20190129_225638 (1).jpg

View all my reviews

kas tõesti peitub meis veel miski suurem kui me ise

Kristi ja Maris tulevad Londonisse ja küsivad raamatupoesoovitust. aga palun!

kui see peab olema üksainus pood, siis Charing Cross Roadi Foyles – seda on mingi… seitse korrust. tasub tähele panna, et kuigi see pood on seal alati olnud, koliti ta mõne aasta eest sama tänavat mööda mõned majad edasi; uues on vanast oluliselt rohkem õhku ja boonusena asub see endistes Central St Martinsi moekolledži ruumides (eesti raamatusõbrale tuttav asukoht Anu Samarüütel-Longi raamatust “Minu London”).

või siis Piccadilly Waterstones, mis viimati, kui ma kontrollisin, oli Euroopa suurim raamatupood. mulle on Foyles alati natuke sümpaatsem olnud ja ega ta väiksem küll ei tundu. 2018. aasta sügisel ostis Waterstones Foylesi ära, nii et selles mõttes vahet pole, kummasse poodi oma raha viia, samasse kohta jõuab välja:)

koomiksite, ulme, fantaasiakirjanduse ja kogu nendega seonduva fännikauba hankimiseks tuleks pöörduda Forbidden Planetisse Shaftesbury Avenuel. käin seal viimastel kuudel üsna regulaarselt korra nädalas, aga eksin keldrikorrusel ikka iga kord ära, sest seda on lihtsalt üsna palju.

väikeste sõltumatute raamatupoodidega on nii, et ma eraldi metroo- ega bussisõitu ühtegi neist ette ei võtaks, aga kui muudel seiklustel tee peale jääks, siis astuks küll läbi. mõned mu lemmikud selles kategoorias (see nimekiri räägib vbla rohkem mu liikumistrajektooridest kui raamatumaitsest):

* London Review Bookshop Briti muuseumi lähedal (selle poe kohvik on ühtlasi sealkandi mõnusamaid kohti mahaistumiseks);
* Stanfords Covent Gardenis (spetsialiseerub reisiraamatutele, kaartidele jne);
* Persephone Books Bloomsburys (spetsialiseerub naiskirjanikele);
* Libreria Spitalfieldsis (spetsialiseerub reeglitele: mobiiltelefoni kasutamine poes on keelatud);
* British Library raamatupood St Pancrase jaama kõrval (spetsialiseerub kõrvalruumis parajasti käimasoleva näituse teemale pluss klassikale pluss sealt saab parimaid raamatuteemalisi suveniire ja kingitusi);
* Victoria & Alberti muuseumi raamatupood Kensingtonis (jällegi raamatud kõigest, mida muuseum parajasti näitab, pluss moe-, kunsti- ja disainitemaatika);
* Stoke Newington Bookshop (lihtsalt mu kodupood, mille jätkuvast olemasolust olen väga huvitatud ja seega õhutaksin kõiki seal oste sooritama, kuigi jumal teab, et seal ei ole kunagi just seda ühte raamatut, mida parajasti tahaks. see jama on kõigi nende väikeste poodidega tegelt. jube toredad vaadata, aga lõpuks aitab ikkagi ainult Amazon hädast välja… ja ma ei räägi siinkohal ainult raamatutest).

but if you kissed me now I know you’d fool me again

Esmaspäev algab laupäeval (Orpheuse raamatukogu #18)Esmaspäev algab laupäeval by Arkady Strugatsky

My rating: 5 of 5 stars

okei, ma olin just jõudnud nukrale arusaamisele, et mulle tegelikult ei meeldi vendade Strugatskite looming, aga siis leidsin selle raamatu ja asjad võtsid jälle rõõmsama pöörde.

kui on miski, mis mind elus ja kirjanduses tõeliselt vaimustab, siis on see maagia ja bürokraatia esinemine samas maailmas. vt ka: Võlukunsti ministeerium, Nähtamatu ülikool, Öine vahtkond, Härjapõlvlaste kaitseala. siin raamatus siis TUINÕIVÕI ehk Teaduslik Uurimisinstituut Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kuhu minategelane programmeerijaks, hiljem arvutilabori juhatajaks tööle satub. asutus on täis tegelasi a la Cristobal Josévitš Junta, Elu Mõtte osakonna juhataja (endine Suurinkvisiitor). kaadriosakonna juhataja on Kerberos Psojevitš Demin. ja nii edasi.

ega ses loos midagi nüüd otseselt ei juhtu, tundub, et rohkem kirjeldamise rõõmust kirjutatud on see kõik. eriti meeleolukas on esimene osa, kus pahaaimamatu programmeerija peale lastakse lahti kõik kõnelevad kassid, soove täitvad havid, nõiamoorid ja kanajalgadel tarekesed, võlukepid ja nähtamatuks tegevad mütsid. ja tamme otsas elab millegipärast näkineid. edasi on juba tavaline kontorihuumor, episoodides esineb hulk mütoloogilisi olendeid, vahepeal filosofeeritakse strugatsilikult ühiskonna ja inimese arengu teemadel ja siis ongi läbi. lõpus on minategelasel endal lastud raamatule järelsõna kirjutada (jah, just nii meta ongi) ja ta nõustub minuga:

“Olukirjelduste väärtuste hulka võib lugeda ka selle, et autorid näitasid instituudi maastikke uustulnuka vaatenurgast ega jätnud tähelepanuta ka administratiivsete ja maagiliste eeskirjade üpriski sügavat koostoimet.”

alapealkiri “Jutustus-muinaslugu noorema vanuserühma teadustöötajatele” on igati tabav, soovitada julgen ka kõigile teistele vanuserühmadele.

Screenshot 2019-01-12 at 19.22.04.png

View all my reviews

i could have been someone well so could anyone

kuidas sa tead, et su uued jooksutrennikaaslased on tõelised britid: kui esimese trenni eel saadetud e-mailis manitsetakse riietuma ilmastikukohaselt, aga soovitatakse võimalusel soojenduse/venituse ajaks ka midagi pikavarrukalist kaasa võtta. trenn toimub 5. jaanuaril, õues, õhutemperatuur on 1°C, tuulekülm -4°C.

aga noh, lund ju ei saja ja kiirem grupp jooksis 7 km @ 4:30 min/km või sinnakanti. maikaväel, loomulikult.

mina olin aeglases grupis ja täitsin sajaprotsendiliselt oma esimeseks jooksutrenniks üle 2 aasta seatud eesmärgi: mitte ära surra. järgmisel nädalal: seesama, aga maikaväel. 20 nädala pärast: poolmaraton.

olla endale tuldnäitav torn

meenutagem, et raamatuaasta 2018 eesmärk oli  – nagu ta mul ikka on – “vähem lugeda, rohkem kirjutada”. tehtud! lugesin ainult 248 raamatut (eelmise aasta 365 asemel); arvustused kirjutasin neist 74-le (eelmise aasta 6 asemel, ja noistki 3 olid ühelauselised). selleks, et neid kõiki näha, tuleb Goodreadsi minna, blogis olen jaganud valitud palasid ja ei oska tegelikult isegi seletada, miks just neid.

tärnide jagamisel püüdsin meeles pidada nii Goodreadsi enda skaalakirjeldust (1 – did not like it, 2 – it was ok, 3 – liked it, 4 – really liked it, 5 – loved it) kui Gaussi kõverat ja Kauri definitsiooni 5-le: “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”. seega jagasin kolmesid-nelju üsna heldelt ja viitega hoidsin veidi tagasi; kaheväärilisi raamatuid püüdsin eos vältida ja ühelisteks osutunud jätsin põhiliselt lihtsalt pooleli (statistikas need ei kajastu ja mul on küll kuskil postituse mustand teemal “kuidas rääkida raamatutest, mida me pole (lõpuni) lugenud”, aga kuna ma pole veel välja mõelnud, kuidas, siis jääb see sõnavõtt mõneks teiseks aastaks). kõigi 248 raamatu peale tuli keskmine hinne 3.5.

aasta parima raamatu kuulutasin veidi ennatlikult juba novembris välja: Heli Laaksoneni “Ole ise”. kusjuures see on üks väga väheseid luuleraamatuid, mida üldse lugesin sel aastal, tavaliselt satub ikka veidi rohkem. vast olekski võinud olla rohkem luulet, sest kaks aasta suurt lemmikut, Indrek Koffi “Eestluse elujõust” ja Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb” olid just sellised meeldivad ja meeleolukad lühivormid sinnasamma väravasse.

IMG_1565 (1).jpg

Veronika Kivisilla, “Kuni armastus peale tuleb”

päris palju lugesin koomikseid ja graafilisi romaane, nt terve Luciferi-sari jäi siia aastasse, aga kogu Sandmani lugesin ka uuesti üle. Gaimani 1602 oli uutest leidudest mu kindel lemmik, kuni jõuluvana selle Pärdi-raamatu tõi…

populaarteaduslikest raamatutest avaldas “Prisoners of Geography” enim muljet, aga tegelikult ka Hans Roslingi “Faktitäius”, kuigi viimast hindasin millegipärast esimese lugemise järel nelja tärniga (võimalik, et eestikeelse väljaande toimetamisvigade tõttu?). siiski lugesin kohe teist korda veel, rääkisin sellest pärast nädalate kaupa kõigile ja nõudsin, et nad peavad seda raamatut kindlasti lugema. arvustust kirjutada pole siiamaani jõudnud ja nüüd ilmselt enam ei viitsi ka, vana asi.

aga siis lihtsalt proosast… pooled mu viie tärniga hinnatud raamatud olid vanade teada asjade ülelugemised – Neil Gaimanit ja Ursula le Guini ja Jaan Krossi. sekka peoga bestsellereid: Educated, Circe, Gentleman in Moscow, Little Fires Everywhere. (NB! väga kiidetud ja müüdud teoseid oli ka mu poolelijäetud raamatute hulgas täitsa mitu, esimesena meenuvad “Eleanor Oliphant is Completely Fine” ja “My Year of Rest and Relaxation”. nii et see päris nii ei ole, et kui kõik kiidavad, siis mina ka.)

ja no mis sealt siis veel mälestusväärset jääb:
elulugudest Phil Knighti “Shoe Dog”, mille olen ristinud raamatupidamisdraamaks, aga ma ausalt mõtlen seda parimas võimalikus mõttes;
Eesti ja eestlaste elust “Õhus on Kalamaja” ja “Eesti läbi 100 silmapaari”;
reisi- ja kohalugudest “Minu New York” ja “Meie küla eided La Gomeral”;
raamatutest ja lugemisest “Bookworm”, “Grammatika ülistus” ja “84 Charing Cross Road”;
pigem vist lastele mõeldud raamatutest “Vali okaapi”, “The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy”, “End of Term” (viimane vist siiski esindab kogu sarja, mille osaks ta on ja millest teen siin vast veel juttu, kui mul kord õnnestub kõik osad hankida ja läbi lugeda).

midagi nagu ikkagi oleks ka. aga meeldejäävaim raamatuhetk aastal 2018 oli siiski see, kui seisin ühel sügisõhtul Helsingis keset Akateeminen Kirjakauppat – raamatupoodi, kuhu mul 90ndate lõpus ja 2000ndate esimesel kümnel oli kombeks jätta oluliselt rohkem raha, kui ma endale tollal lubada sain – ja tundsin, et ma võiksin sealt osta ükskõik mida, aga ei tahagi nagu midagi enam. et kõik maailma raamatud on mul kas olemas või loetud või minust ühe kliki kaugusel, ja et nende väärtus läheneb (olgu siis selle tõttu või sellest sõltumatult) tõkestamatult nullile.

ühesõnaga… ma ikkagi püüan uuel aastal jälle vähem lugeda ja rohkem kirjutada. aga võtan vastu mõned raamatualased väljakutsed, mis vast panevad mind midagi uut avastama või muudmoodi veidi sära juurde toovad.

IMG_1527.jpg

aasta raamatuhetk nr 2 – ometi mingi asjalik rakendus kogu sellele riiulitesse mittemahtuvale lasule.