olla endale tuldnäitav torn

meenutagem, et raamatuaasta 2018 eesmärk oli  – nagu ta mul ikka on – “vähem lugeda, rohkem kirjutada”. tehtud! lugesin ainult 248 raamatut (eelmise aasta 365 asemel); arvustused kirjutasin neist 74-le (eelmise aasta 6 asemel, ja noistki 3 olid ühelauselised). selleks, et neid kõiki näha, tuleb Goodreadsi minna, blogis olen jaganud valitud palasid ja ei oska tegelikult isegi seletada, miks just neid.

tärnide jagamisel püüdsin meeles pidada nii Goodreadsi enda skaalakirjeldust (1 – did not like it, 2 – it was ok, 3 – liked it, 4 – really liked it, 5 – loved it) kui Gaussi kõverat ja Kauri definitsiooni 5-le: “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”. seega jagasin kolmesid-nelju üsna heldelt ja viitega hoidsin veidi tagasi; kaheväärilisi raamatuid püüdsin eos vältida ja ühelisteks osutunud jätsin põhiliselt lihtsalt pooleli (statistikas need ei kajastu ja mul on küll kuskil postituse mustand teemal “kuidas rääkida raamatutest, mida me pole (lõpuni) lugenud”, aga kuna ma pole veel välja mõelnud, kuidas, siis jääb see sõnavõtt mõneks teiseks aastaks). kõigi 248 raamatu peale tuli keskmine hinne 3.5.

aasta parima raamatu kuulutasin veidi ennatlikult juba novembris välja: Heli Laaksoneni “Ole ise”. kusjuures see on üks väga väheseid luuleraamatuid, mida üldse lugesin sel aastal, tavaliselt satub ikka veidi rohkem. vast olekski võinud olla rohkem luulet, sest kaks aasta suurt lemmikut, Indrek Koffi “Eestluse elujõust” ja Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb” olid just sellised meeldivad ja meeleolukad lühivormid sinnasamma väravasse.

IMG_1565 (1).jpg

Veronika Kivisilla, “Kuni armastus peale tuleb”

päris palju lugesin koomikseid ja graafilisi romaane, nt terve Luciferi-sari jäi siia aastasse, aga kogu Sandmani lugesin ka uuesti üle. Gaimani 1602 oli uutest leidudest mu kindel lemmik, kuni jõuluvana selle Pärdi-raamatu tõi…

populaarteaduslikest raamatutest avaldas “Prisoners of Geography” enim muljet, aga tegelikult ka Hans Roslingi “Faktitäius”, kuigi viimast hindasin millegipärast esimese lugemise järel nelja tärniga (võimalik, et eestikeelse väljaande toimetamisvigade tõttu?). siiski lugesin kohe teist korda veel, rääkisin sellest pärast nädalate kaupa kõigile ja nõudsin, et nad peavad seda raamatut kindlasti lugema. arvustust kirjutada pole siiamaani jõudnud ja nüüd ilmselt enam ei viitsi ka, vana asi.

aga siis lihtsalt proosast… pooled mu viie tärniga hinnatud raamatud olid vanade teada asjade ülelugemised – Neil Gaimanit ja Ursula le Guini ja Jaan Krossi. sekka peoga bestsellereid: Educated, Circe, Gentleman in Moscow, Little Fires Everywhere. (NB! väga kiidetud ja müüdud teoseid oli ka mu poolelijäetud raamatute hulgas täitsa mitu, esimesena meenuvad “Eleanor Oliphant is Completely Fine” ja “My Year of Rest and Relaxation”. nii et see päris nii ei ole, et kui kõik kiidavad, siis mina ka.)

ja no mis sealt siis veel mälestusväärset jääb:
elulugudest Phil Knighti “Shoe Dog”, mille olen ristinud raamatupidamisdraamaks, aga ma ausalt mõtlen seda parimas võimalikus mõttes;
Eesti ja eestlaste elust “Õhus on Kalamaja” ja “Eesti läbi 100 silmapaari”;
reisi- ja kohalugudest “Minu New York” ja “Meie küla eided La Gomeral”;
raamatutest ja lugemisest “Bookworm”, “Grammatika ülistus” ja “84 Charing Cross Road”;
pigem vist lastele mõeldud raamatutest “Vali okaapi”, “The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy”, “End of Term” (viimane vist siiski esindab kogu sarja, mille osaks ta on ja millest teen siin vast veel juttu, kui mul kord õnnestub kõik osad hankida ja läbi lugeda).

midagi nagu ikkagi oleks ka. aga meeldejäävaim raamatuhetk aastal 2018 oli siiski see, kui seisin ühel sügisõhtul Helsingis keset Akateeminen Kirjakauppat – raamatupoodi, kuhu mul 90ndate lõpus ja 2000ndate esimesel kümnel oli kombeks jätta oluliselt rohkem raha, kui ma endale tollal lubada sain – ja tundsin, et ma võiksin sealt osta ükskõik mida, aga ei tahagi nagu midagi enam. et kõik maailma raamatud on mul kas olemas või loetud või minust ühe kliki kaugusel, ja et nende väärtus läheneb (olgu siis selle tõttu või sellest sõltumatult) tõkestamatult nullile.

ühesõnaga… ma ikkagi püüan uuel aastal jälle vähem lugeda ja rohkem kirjutada. aga võtan vastu mõned raamatualased väljakutsed, mis vast panevad mind midagi uut avastama või muudmoodi veidi sära juurde toovad.

IMG_1527.jpg

aasta raamatuhetk nr 2 – ometi mingi asjalik rakendus kogu sellele riiulitesse mittemahtuvale lasule.

Advertisements