“why is there so much water?” küsis eile kaeblikult ainus kaasmatkaja, kellega C2C rajal seni kohtunud ja vestelnud olen, taivani päritolu Manchesteri poiss. noh, jah, kui iga öö sajab, siis on ju loogiline, et iga päev on kõik kohad märjad, et teeradadest on saanud ojad ja ojadest jõed. aga kuidas on loogiline, et ronid 600 m kõrgusele mäe otsa ja seal on… soo?
esimesel ööl oli osa kogu sest ülearusest veest ka mu telgis. selgub, et kõik need paelad ja nöörid ja vaiad ei olegi seal niisama ilu pärast (ma jätan pooled alati kinnitamata, sest ei tundu vajalik). teisel õhtul olin hoolikam ja tuba jäi kuivaks. ok, see esimene öö möödus ka tohutu tuule käes, mis ühel hetkel lihtsalt telgi luku lahti puhus.
muudest varustusega seotud fopaadest: tundub, et sokke ikkagi ei saanud liiga palju kaasa, sest kohe esimesel päeval kandsin ühele augu sisse. teisel päeval vahetasin sokid väikse Karlssoni moodi ära (vasaku jala sokk paremasse ja parema jala sokk vasakusse jalga) ja sain teise augu veel. samuti on kolme päevaga kaks auku tekkinud pükstesse. ja ma ei tea, kas ma ühe veepudeli korgi unustasin koju või kaotasin juba raudteejaamas ära – matka alguses teda igatahes enam ei olnud. ei teagi, kust selline infobitt mu pähe oli saanud, aga miskipärast olin üsna kindel, et selle pudeli peale sobib Coca-Cola plastkork. te ei kujuta ette, kui vähe cocat ma esimeste päevade jooksul müügil nägin! see pidi ju olema see üks asi, mida on igas džunglikülaski, maailma parim varustusahel ja mis kõik? aga ainsas poes, mida seni näinud olen, ei olnud. lõpuks kiltkivikaevandusmuuseumi kohvikust sain ja kork tõesti sobib.
muidu on kõik väga kena. esimesel päeval olid väga ilusad rannikuvaated. põhjas paistis Lõuna-Šotimaa, läänes Mani saar ja lõunas tuumaelektrijaam. (kui ma saaks viieka iga korra eest, mil ma mõnes Suurbritannia looduskaunis kohas jalutades ootamatult tuumajaama peale satun, oleks mul varsti omaenda energiaäri algkapital koos.) tee viis läbi mitme küla, kus ei olnud mitte midagi. ei poode, ei pubisid, ei inimesi. tühi rand ja nõmmeliivatee! vahepeal oli ka üks mägi (Dent Fell, 352 m), mille otsast paistsid jälle Šotimaa, Man ja tuumajaam ja kust alla oleks lihtsam olnud kukkuda kui ronida, see rada oli nii järsk.
teisel päeval nägin punast oravat (ma tean, et Männi park on neid täis, aga siin maal on nad haruldased ja ma polnud enne näinudki), matkasin mööda maalilist järveranda ja siis ronisin oma 17 kg seljakotiga (pluss vesi. nii veepudelites kui telgis, eksole) üles praktiliselt püstloodis mäest (ca 630 m). mäe otsas oli 1) märg, 2) viimast korda näha Mani saart, kui teadsid, kuhu vaadata. no ja siis teiselt poolt alla jälle. ausalt, see ülesminek oli päris raske ja korraks ka jube, sest libisesin ja veeresin paari meetri jagu ja sain aru küll, kuidas see juhtub, et inimesed mäest alla kuskile jõkke kukuvad.
kolmandal päeval… ronisin jälle mäe otsa (600 m), tegin seal jalad märjaks ja ronisin teiselt poolt alla. paistsid põhiliselt teised mäed, see org, kust ma tulin, ja see org, kuhu läksin. aga väga kaunis oli see kõik, pildilt ei saa arugi. jõed ja kosed ka muidugi. vahepeal sadas vihma, aga hea on see, et kui kõik on nagunii märg, siis vihm ei sega eriti. pärastlõunaks jõudsin Grasmere’i, kus kohtusin üle kolme päeva jälle mobiilileviga, käisin kohvikus söömas ja kolisin sisse hostelisse. koroonapiirangute tõttu olin sunnitud kinni maksma terve nelja voodiga toa – aga oh, kus mul on siin ruumi telki, magamismatti ja teisi märgi asju kuivatada!
ametlik rajainfo väidab, et esimese päeva distants oli 23.9 km, teisel päeval 23.3 km ja kolmandal 12.2 km. minu panust mõõdab vist paremini mu Fitbit, mis ütleb vastavalt 46361, 55766 ja 39348 sammu. (jaa, mul on lühikesed jalad nagu taksikoeral.)
whatever 