pimedus varjab valguselaiku

märkimisväärse osa oma kõndimise ajast mõtlen ma üheleainsale asjale: kuidas see seljakott saaks kaaluda 17 kilo asemel 12? põhiosas ei ole see isegi mingi akuutne probleem, et ma nüüd enam ei jaksaks või tunneks, et on liiga raske (iga päeva viimased 5 km on rasked, aga pigem kuidagi nagu vaimule… ja varvastele). lihtsalt… see on akadeemiliselt huvitav küsimus.

mul mõned vastuseideed on tekkinud, aga enamuse teostamine sisaldaks kulukavõitu käiku matkapoodi. näiteks on kindlasti olemas kergemaid telke, magamiskotte ja magamismatte kui minu omad. ainult et ma juba olen hinna ja massi suhte enda jaoks paika optimeerinud nende asjade osas, nad ei ole mul mingid suvalised.

kindlasti võiks pisem, kergem, mõistlikum olla mu matkaköök – kaasasolev komplekt on kahele okei, ühe jaoks liig, ja vist annaks ka menüü läbi mõelda nii, et piisaks veekeetmisest ja ei peaks pikema vaaritamise jaoks nõusid ja gaasi kaasas tassima. ma oma telgihommikutel ikka keedan tatra- või kaerahelbeputru, aga tatar keeb kaua ja kaalub palju, tuleb välja. kohvi võtsin ka liiga palju kaasa. kausi oleks vabalt võinud maha jätta – selgub, et kui keegi ei näe, söön otse potist nagu loom. ja miks mul kaks sporki kaasas on? miks mul üldse kaks sporki olemas on?

ilublogija kreemide ja seerumite arvelt annaks siin mõnikend grammi kokku hoida (oleks ikkagi saanud hakkama ilma öökreemita). samas on juba näha, et hambapasta ja deodorant saavad enne matka lõppu otsa. ja okei, see päiksekreem kataks paljulapselise austraalia pere nädalavajaduse Bondi Beachil, vihmase põhja-inglise suve jaoks on 100 ml liiast.

aga rohkem kaalukaotusideid mul ei ole. riideid on täiesti ideaalne hulk kaasas, kõiki on vaja läinud ja midagi pole puudu. taskunuga ja kompass on seni saanud vähe kasutust, aga te ju ei soovitaks mul nendeta matkale minna? luksuseseme piletiga kaasa saanud massaažipall on osutunud elupäästjaks.

eks ma mõtisklen edasi, aega on selleks veel kuus päeva ja ühtegi teist huvitavat mõtet pole mul seni eriti tulnud. igav ka ei ole, lihtsalt… kuigi ma lootsin veidi, et tekib mingi palverännakuvaib ja elu suured küsimused saavad selgeks mõeldud, siis tuleb välja, et mul vist ei olegi neid suuri küsimusi. mõtlen oma seljakotist ja loen kaarti ja vaatan ringi ja jalge ette maha ja… noh, zen seegi. hetkeselamine.

we’re far from the shallow now

kuus päeva, 120 km läbitud ja… ma olen ikka päris väsinud praegu. õnneks jälle keegi tark planeerija on mu homse päeva vabaks sättinud ja mulle Kirkby Stephenis (second K is silent, teab mu matkateatmik öelda) väga mõnusa pubipealse hotellitoa broneerinud.

tegelt olin eile sama väsinud. oli viimane päev Lake Districtis ja muuhulgas võtsin ära kogu raja kõrgeima tipu – Kidsty Pike, 780 m üle merepinna. nagu tihti tippudega läheb, oli üleval külm, tuuline, parajasti üsna pilves ja üleüldiselt… underwhelming. huvitav oli hoopis, et see kohapeal laugena tundunud küngas paistis mulle veel täna õhtuni üle õla vaadates kätte. 30 km kaugusele.

tipulambad, nurgas paistab Haweswateri veehoidla.

eile õhtul ja täna hommikul kohtusin peaaegu esimest korda ka teiste C2C matkajatega (see Manchesteri poiss oli, aga tema tegi ainult 5 päeva, mitte tervet rada). seitse reibast ja lärmakat briti vanainimest, kes teevad seda matka igal aastal. üks neist jäi mu hommiku esimesel puhkepausil minuga pikemalt vestlema ja päev otsa olen pead murdnud, keda ta mulle meenutas. koduvana! seda koduvana, kes tuli talvisesse Muumiorgu, mängis trombooni ja õhutas kõiki suusatama. ta küsis, miks ma üksi matkan, ja vastas kohe ise: “because you are a warrior! are you a warrior?” enda meelest ma ei ole sõdalane ja see ei ole sõda, aga ega koduvanaga ei vaidle.

samas olen täna näinud üle pea lendamas nelja hävituslennukit ja ühte kopterit. võibolla siiski on sõda ja mulle pole öeldud. (nad pidid siinkandis harjutamas käima. järele mõeldes olen isegi näinud mingit päris ägedat videot “vaade hävitaja kokpitist madallennul üle Lake Districti”.)

tänase päeva väike eneseületus tabas mind Ortoni lähedal ühel karjamaal (nüüd, kus Lake District oma mägedega läbi, läheb suur osa rajast karjamaaservi mööda või lausa diagonaalis üle). kuni need on lambakarjamaad, on okei, sest ka kõige ülbem suurte sarvedega lammas kardab inimest ja läheb eest. aga… ma vist mainin umbes korra nädalas, et lehmi ma kardan? ja see oli nüüd esimene kord sel matkal, kui lehmad selgelt mu teel ees olid ja ei kavatsenudki ära minna. vähe sellest. nad näitasid mu üles vastu aktiivset huvi ja tulid kogu kambaga ja jooksuga vaatama… mina ka ei tea, mida nad vaatama tulid. mida üks lehm ühelt matkajalt tahta võib? pai, süüa, vestlust, lüpsmist? puutuda ma neid ei julenud ja pakkuda polnud mul neile midagi, nii et ajasime juttu ja tegime mõned pildid.

Fab Five

mis on selle teraapiastiili nimi, kus foobiaid ravitakse nii, et sunnitakse sind hirmuallikaga kokku puutuma, aga turvalises keskkonnas? vot mul oli oma uute lehm-sõprade juurest lahkudes tunne, et just seda nad minuga tegid.

hiljem päeva jooksul oli vähemalt kolm olukorda, kus olin äärmiselt rahul, et teraapia oli läbitud. tasemed läksid muidugi järjest raskemaks – emad vasikatega, ringiratast jooksvad mullikad, mossis pull jne. aga meenutasin endale muudkui, et mõned mu parimad sõbrad on lehmad, ja kõik laabus.

lehma ja tema vasika vahele ei tohi minna. must on vasikas, aga millise lehma oma, pole teada. vaja on saada sillale. kuidas toimid?

sellega mu seiklused pealetükkivate taluloomadega ei piirdunud, üks hobune trügis ka peadpidi vaat et seljakotti. jällegi – räägi inimese keeles, mis sa tahad? kas nina peale pai või mu kätt otsast hammustada?

nii vaadates tundub, et pigem nagu hammustada.

kõigi nende koduvanade ja pudulojuste peale kokku sai täna nii palju jutuajamisi peetud, et juba igatsen tagasi päevi Lake Districtis, kus inimesi polnud ja elusloodus suvatses ainult korra mööda vilksata ja minu asi oli pärast välja mõelda, oli see nüüd punane või hall orav, jänes või küülik, ja mis lind on eest nagu kanaarilind ja tagant nagu varblane? (talvike on see lind, pidi Eestis tavaline olema. ma pole küll elus enne näinud.) ma ei matka üksi sellepärast, et ma olen sõdalane, ma matkan üksi, sest ma ei viitsi kogu aeg lobiseda!

olengi see teisel pool kes ära käis

mõistan, et väga pikalt ei viitsi keegi vaadata pilte teemal “omg, rada on märg”, aga tänasest mul muid eriti pole. viis tundi kallas lakkamatult ja mu telefon pole veekindel, panin heaga ära. jäädvustasin siiski selle koha, kust oleksin peaaegu tagasi pööranud:

rada on vasakus servas ja näeb erakordselt ahvatlev välja oma sillutatuses

ma olen kindel, et vabal ajal on see oja selline leebe nireke, kus võiks näiteks paberlaevukesi ujutada – aga täna võttis ta asja tõsiselt. kuna olin hommikul mitmele inimesele lubanud püüda mitte ära uppuda, siis jalgupidi sisse ma sinna igatahes ei roninud, asi lõppes pika, aga see-eest järsu retkega ülesvoolu, kuni leidsin mäe otsast ühe laia jõe asemel kaks kitsast oja. divide and conquer!

mul olid täna esimest korda elus matkal vihmapüksid jalas. olen alati rääkinud, et riided ei pea olema veekindlad, vaid kergestikuivavad, aga samas olen ka enne tundide kaupa vihmas marssinud ja tean, et sel ajal, kui püksid parajasti läbimärjad on ja nt taskusse pandud telefon ära upub, on sellest vähe lohutust, et nad on homme jälle kuivad. vihmapüksid tulid mu ellu küll mitte selle mõttekäigu tagajärjel, vaid ad hoc, mullusuisel Iirimaa tsiklimatkal, kus selgus, et mu paljukannatanud (aastast 2009, ma arvan) vihmariided on lekkima hakanud. tsiklisõidul usun ma veekindluse ülimuslikkusesse küll! motopoodi Killarneys ei tundunud olevat, aga matkapood muidugi oli (sealses rahvuspargis asub Iirimaa kõrgeim tipp) ja sealt väljusin pükstega, mis oleks mulle tavaolukorras kaks numbrit liiga suured, aga hoidsid mu tsiklipüksid reisi lõpuni kenasti kuivadena. nii et päris petukaup justkui polnud.

täna püsisid mu (kergestikuivavad) matkapüksid nende veekindlate teletupsupükste all kuivana umbes… tunni? võibolla poolteist. igatahes mitte neid viit ja poolt, mida vaja olnuks. vihmajope pidas vastu veel vähem – ostsin ta omal ajal küll hoolega veekindluse näite vaadates, aga ju oli seda vihma rohkem kui 10000 mm. palju rohkem.

saapad tundusid küll veekindlad. see vesi, mis oli väljas, ei pääsenud sisse, ja see vesi, mis oli sees, ei pääsenud välja.

päike hakkas paistma täpselt sel hetkel, kui Patterdale’is pubisse nõrguma ja end teega turgutama istusin, olles päevaks ettenähtud jupi matkateed läbinud. kuna mu öömajani oli veel tunnike jalutamist leebes tuules, siis kohale jõudes olid kergestikuivavad püksid ja särk seljas enamvähem ära kuivanud. veekindlad püksid seljakoti küljes kõlkudes kah, selle jopega läheb vast hommikuni. saabaste osas ei looda küll suurt midagi. aga kuivad sokid teevad imesid.

suht hästi plaanitud ikka, et see märg päev nii algas kui lõppes tubase majutusega. ja et ma ei üritanud eilset ja tänast juppi ühte päeva suruda ja ei pidanud tänase ilmaga matkama 35 km üle selle raja kõrgeima tipu. mitte muidugi et ma oleks ilmateadet vaadanud enne või muul moel kaalutletud otsuseid teinud, lihtsalt… vedas :) loodetavasti veab siis homme edasi.

sealt muidu tulin. hoolega vaadates on jõest veidi vasakul isegi rada näha.

samme tuli täna peaaegu täpselt sama palju kui eile, midagi üle 39k.

tõde selgub alles lõpukaadrites

(enne, kui keegi küsib, miks ma alles nüüd matkale lähen, kui ma ometi aprillist saadik olen ohkinud, kuidas tahaks minna – meil siin on kodust väljas, sh telgis ööbimine lubatud alles 4. juulist ja pärast seda läks turismiäril natuke aega, et end uuesti käima joosta.)

plaan on selline: läbi jalutada Coast to Coast matkarada, mis algab Iiri mere äärest St Beesist, läbib Lake Districti, Yorkshire Dalesi ja North York Moorsi rahvuspargid ja jõuab välja Robin Hood’s Baysse Põhjamere ääres – läänest itta risti läbi Inglismaa ja sugugi mitte kõige kitsama koha pealt. distants 300 km, aega varusin 2 nädalat selle jaoks. mitte et mul ajast puudu oleks, aga siin tuleb ööbimiskohad ette planeerida-broneerida.

võibolla olen kehv planeerija (kindlasti olen, ma ei ole pikemat kui kuuepäevast matka enne teinudki), aga kuidagi tuleb nii välja, et ilma telgita ei saa, aga ainult telgiga ka ei saa. mõnes kohas pole kämpingud veel lahti, mõnes pole hotellides vabu kohti ja mõnes kohas pole minu meelest üldse midagi ja tuleb metsikult telkida, mis pole tegelt lubatud. nii et pooled ööd magan hotellis, aga telkimisvarustust vean kaasas terve tee. noh, kes on nii tugev kui mina, ei peagi väga nutikas olema.

igatahes… pakkisin siin asju.

mis te maha jätaks? või juurde lisaks?

seljakott sai 17 kilo raske, seda enne veepudelite täitmist. tundub paljuvõitu, aga ma ei oska nagu vähemaks ka võtta. ok, massaažipall on luksusese (aga mul on vigastus!) ja väiksema päiksekreemi oleks ju leidnud (aga ilublogija minus on nii elevil selle austraalia kreemi pärast, mis ma leidsin, ja ma tahan just seda kasutada. no ok, kui ilublogija kaasa ei tuleks, saaks siin veel veidi harvendada. aga ta tuleb) ja… maitea, ühe paari sokke vast oleks võinud vähem võtta, aga need jälle ei kaalu ju midagi. matkapliidi gaasiballoon on liiga suur, võinuks võtta väiksema ja vajadusel poolel teel uue osta, aga väiksemaid ei ole kogu Londonis saada. telk on kaheinimese- ja ma saaks üksinda ühesega ka hakkama, aga mul lihtsalt ei ole ühest ja kahese kohta on ta suht kerge tegelt. (üldse ma ei tahtnud selle matka jaoks uusi asju osta ja kõik on, nagu on.)

kahe nädala ja pärast võin uuesti raporteerida, mis tegelt ülearu oli ja kas puudu ka midagi jäi. tegelikult loodan raporteerida varemgi, kuigi ennast tundes on mul alati kõigi seadmete akud tühjad ja põhja-Inglismaad tundes ei ole suurem osa ajast levi. (ah jaa, vähem elektroonikat teeks ka koti kergemaks, aga ennast tundes käsitsi ma iialgi matkapäevikut ei kirjuta, nii et proovin siis seekord tahvliga.)

põhja-Inglismaale sõitsin täna kohale, et homme varakult matkama hakata. kuus tundi kolme rongiga, näomaskis. vähemalt oli pilet hästi odav.

sellise rongiga (kaks vagunit, kolm reisijat) jõudsin sellisesse kohta.