there is freedom within there is freedom without

ma jõudsin selt matkalt täitsa eluga tagasi ja räägin kõigest lähemalt matkapäevikus, mille ma seekord ausõna korralikult kirja panen, sest olen nüüdseks aru saanud, et muidu ei mäleta ma pärast enam midagi. aga sellega läheb natuke aega, sest seda kõike oli päris palju ja pealegi viibin ma hetkel hoopis sügaval jäneseurus nimega “teiste inimeste päevikud samalt matkalt”.

aga alustuseks võiks kokku tõmmata selle seljakoti suuruse ja raskuse teema, mis eelmise postituse kommentaarides juba päris detailset lahkamist sai. ehk siis, eelmistes osades: asusin teele 17 kg seljakotiga, mille kohta Kaur ütles, et peaks olema maksimaalselt 12 kg, ja Piret ütles (mujal), et tema alustas (mujal – Caminol, ma eeldan?) 12-kilosega ja jättis sellest veerandi annetuskastidesse. jõudsin tagasi ja astusin uuesti kaalule, seljakott oli kaotanud poolteist ja ma ise ühe kilo. nii et ideaalkaalu ei jõudnud keegi, kuigi endal oli täiega lean and mean tunne.

võiks ju arvata, et truust matkakaaslasest on rohkem pilte, aga see on üks väheseid, mille leidsin. see külmkapp muide töötas ja oli täidetud kõigi nende imeliste asjadega, mida uksel lubatakse! pole ime, et kõhnaks ei jäänud.

pakkisin kõik megasüstemaatiliselt lahti, nii et võin raporteerida, et kotist tuli välja täpselt 212 grammi asju, mida ma matkal üldse ei kasutanud. nende hulgas olid püksisääred (mu matkapükste sääred käivad altpoolt põlve lukuga ära. aga polnud kordagi isegi ligilähedaselt nii jahe, et oleks tahtnud tagasi panna), sääsetõrjevahend (millal mulle jääb meelde, et Inglismaal ei ole sääski? Šotimaal pidid olema mingid kihulased, aga ei ole õnnestunud mul neidki kohata. saate aru, siin on nii, et sõidad suveõhtul kakssada miili mootorrattaga ja ei pea pärast visiiri puhastama!) ja hügieeniline huulepulk (ditto. millal mulle jääb meelde, et ma sellepärast elangi siin kliimas, et mul ei ole siin hügieenilist huulepulka vaja?) ja siis veel paar sellist asja, mis olid kaasas varuks, kui esimesega midagi juhtub, a la teine pastakas ja juuksekumm.

väga vähe läks vaja ujumistrikood, buffi, kompassi, taskunuga, pealampi ja plaastreid. ja söögikaussi (vt ka: söön potist nagu loom). ma siiski võtan kõik need asjad järgmisele matkale ka kaasa, ma arvan. trikoo vast sõltuvalt aastaajast ja sihtkohast. kausi sõltuvalt seltskonnast.

seljakoti kaalukaotus tuli sellest, et otsa said valuvaigisti, vitamiinid, kogu toit, mis ma kaasa võtsin (põmtselt viie hommikusöögi jagu kuivaineid) ja suurem osa hügieenivahendeid (šampoon, palsam, deodorant, hambapasta, näopuhastuspalsam, näokoorijapadjakesed). võibolla tuleb matkahügieenist üks eraldi ilublogi sissekanne ka, sest siin tekkis igasugu huvitavaid mõtteid.

vähem oleks kaasas võinud olla teed, kohvi, näoseerumit (aga mitmest grammist me siin täpselt räägime, võibolla viiest?) ja näokreemi (sama lugu).

hardcore matkaja oleks kaasa võtnud vähem elektroonikat (mul olid Kindle JA tahvel JA telefon, kõik huugasid iga päev! laadijad ja akupank muidugi ka sinna juurde) ja poleks ehk võtnud pidžaamat ja villaseid sokke (mis olid minu absoluutsed lemmikesemed sel matkal).

ma ei tea, mida professionaal oleks pihta hakanud mu kaardiolukorraga, mul oli kaasas korralik kaart (Ordnance Survey 1:25000 mõõtkavas brošüüriks köidetud just selle marsruudi kaart) ja sellele lisaks detailne rajakirjeldus (kus küll samas mõõtkavas kaart sees, aga miskipärast uduselt trükitud ja vastik vaadata). märkmikuga koos tähendas see, et kandsin kaasas 670g paberit ja seda justkui võinuks vähem ka olla. aga mõlemad raamatukesed said kapsaks loetud, kumbki polnud ülearune.

oma riietevalikuga olen küll superrahul. kolm tehnilist ja üks puuvillane särk, neli paari sünteetilisi ja üks puuvillaseid aluspükse, spordirinnahoidja ja “õhturinnahoidja”, matkapüksid ja õhtupüksid, pika pesu särk, õhuke dressikas, sulejope, tuule/vihmajope, vihmapüksid, kolm paari matkasokke (kaks paari läksid reisi keskel väljavahetamisele, sest õhukestesse odavatesse tulid kohe augud sisse ja ostsin tõhusamad asemele), plätud. no ja siis see pidžaamavärk. kõik esemed said ohrat kasutust, alati olid olemas kuivad ja soojad riided, mingit mõttetut musta pesu polnud vaja kaasas tassida ja seda kõike oli boonusena täpselt parajalt, et sellest veekindla koti abil telgiöödeks padi teha.

no ja edasi taandub kõik ikkagi sellele, mida ma juba poolel teel kahtlustasin: kui viskaks kõik matkatarbed ära ja ostaks uued ja kallimad, siis oleks võimalik kokku hoida nii seljakoti enda, telgi, magamiskoti ja -mati kui pliidi ja nõude massi arvelt. keda detailid huvitavad, siis siin panime Kauriga joonele. üle kahe kilo vahet (ma kaalusin pärast oma saunalina ka ära, +220g), millest võiks end lihtsalt vabaks osta… aga ma olen hetkel veidi vaene, permanentselt veidi ihne ja samal ajal põrgulikult tugev. minu meelest oli okei see matk sellise kotiga teha!

leidsin ühe seljakotipildi veel! Round Hill, Urra Moori kõrgeim tipp, 454 m; tagaplaanil… 154 miili tuldud teed.

rääkige nüüd teie, kes te elus kunagi matkal käinud olete – mis te kaasa võtsite ja mis maha jätsite, mida järgmine kord teisiti teeksite ja mis värk nende kaartidega ikkagi on?

pimedus varjab valguselaiku

märkimisväärse osa oma kõndimise ajast mõtlen ma üheleainsale asjale: kuidas see seljakott saaks kaaluda 17 kilo asemel 12? põhiosas ei ole see isegi mingi akuutne probleem, et ma nüüd enam ei jaksaks või tunneks, et on liiga raske (iga päeva viimased 5 km on rasked, aga pigem kuidagi nagu vaimule… ja varvastele). lihtsalt… see on akadeemiliselt huvitav küsimus.

mul mõned vastuseideed on tekkinud, aga enamuse teostamine sisaldaks kulukavõitu käiku matkapoodi. näiteks on kindlasti olemas kergemaid telke, magamiskotte ja magamismatte kui minu omad. ainult et ma juba olen hinna ja massi suhte enda jaoks paika optimeerinud nende asjade osas, nad ei ole mul mingid suvalised.

kindlasti võiks pisem, kergem, mõistlikum olla mu matkaköök – kaasasolev komplekt on kahele okei, ühe jaoks liig, ja vist annaks ka menüü läbi mõelda nii, et piisaks veekeetmisest ja ei peaks pikema vaaritamise jaoks nõusid ja gaasi kaasas tassima. ma oma telgihommikutel ikka keedan tatra- või kaerahelbeputru, aga tatar keeb kaua ja kaalub palju, tuleb välja. kohvi võtsin ka liiga palju kaasa. kausi oleks vabalt võinud maha jätta – selgub, et kui keegi ei näe, söön otse potist nagu loom. ja miks mul kaks sporki kaasas on? miks mul üldse kaks sporki olemas on?

ilublogija kreemide ja seerumite arvelt annaks siin mõnikend grammi kokku hoida (oleks ikkagi saanud hakkama ilma öökreemita). samas on juba näha, et hambapasta ja deodorant saavad enne matka lõppu otsa. ja okei, see päiksekreem kataks paljulapselise austraalia pere nädalavajaduse Bondi Beachil, vihmase põhja-inglise suve jaoks on 100 ml liiast.

aga rohkem kaalukaotusideid mul ei ole. riideid on täiesti ideaalne hulk kaasas, kõiki on vaja läinud ja midagi pole puudu. taskunuga ja kompass on seni saanud vähe kasutust, aga te ju ei soovitaks mul nendeta matkale minna? luksuseseme piletiga kaasa saanud massaažipall on osutunud elupäästjaks.

eks ma mõtisklen edasi, aega on selleks veel kuus päeva ja ühtegi teist huvitavat mõtet pole mul seni eriti tulnud. igav ka ei ole, lihtsalt… kuigi ma lootsin veidi, et tekib mingi palverännakuvaib ja elu suured küsimused saavad selgeks mõeldud, siis tuleb välja, et mul vist ei olegi neid suuri küsimusi. mõtlen oma seljakotist ja loen kaarti ja vaatan ringi ja jalge ette maha ja… noh, zen seegi. hetkeselamine.