pimedus varjab valguselaiku

märkimisväärse osa oma kõndimise ajast mõtlen ma üheleainsale asjale: kuidas see seljakott saaks kaaluda 17 kilo asemel 12? põhiosas ei ole see isegi mingi akuutne probleem, et ma nüüd enam ei jaksaks või tunneks, et on liiga raske (iga päeva viimased 5 km on rasked, aga pigem kuidagi nagu vaimule… ja varvastele). lihtsalt… see on akadeemiliselt huvitav küsimus.

mul mõned vastuseideed on tekkinud, aga enamuse teostamine sisaldaks kulukavõitu käiku matkapoodi. näiteks on kindlasti olemas kergemaid telke, magamiskotte ja magamismatte kui minu omad. ainult et ma juba olen hinna ja massi suhte enda jaoks paika optimeerinud nende asjade osas, nad ei ole mul mingid suvalised.

kindlasti võiks pisem, kergem, mõistlikum olla mu matkaköök – kaasasolev komplekt on kahele okei, ühe jaoks liig, ja vist annaks ka menüü läbi mõelda nii, et piisaks veekeetmisest ja ei peaks pikema vaaritamise jaoks nõusid ja gaasi kaasas tassima. ma oma telgihommikutel ikka keedan tatra- või kaerahelbeputru, aga tatar keeb kaua ja kaalub palju, tuleb välja. kohvi võtsin ka liiga palju kaasa. kausi oleks vabalt võinud maha jätta – selgub, et kui keegi ei näe, söön otse potist nagu loom. ja miks mul kaks sporki kaasas on? miks mul üldse kaks sporki olemas on?

ilublogija kreemide ja seerumite arvelt annaks siin mõnikend grammi kokku hoida (oleks ikkagi saanud hakkama ilma öökreemita). samas on juba näha, et hambapasta ja deodorant saavad enne matka lõppu otsa. ja okei, see päiksekreem kataks paljulapselise austraalia pere nädalavajaduse Bondi Beachil, vihmase põhja-inglise suve jaoks on 100 ml liiast.

aga rohkem kaalukaotusideid mul ei ole. riideid on täiesti ideaalne hulk kaasas, kõiki on vaja läinud ja midagi pole puudu. taskunuga ja kompass on seni saanud vähe kasutust, aga te ju ei soovitaks mul nendeta matkale minna? luksuseseme piletiga kaasa saanud massaažipall on osutunud elupäästjaks.

eks ma mõtisklen edasi, aega on selleks veel kuus päeva ja ühtegi teist huvitavat mõtet pole mul seni eriti tulnud. igav ka ei ole, lihtsalt… kuigi ma lootsin veidi, et tekib mingi palverännakuvaib ja elu suured küsimused saavad selgeks mõeldud, siis tuleb välja, et mul vist ei olegi neid suuri küsimusi. mõtlen oma seljakotist ja loen kaarti ja vaatan ringi ja jalge ette maha ja… noh, zen seegi. hetkeselamine.