we’re far from the shallow now

kuus päeva, 120 km läbitud ja… ma olen ikka päris väsinud praegu. õnneks jälle keegi tark planeerija on mu homse päeva vabaks sättinud ja mulle Kirkby Stephenis (second K is silent, teab mu matkateatmik öelda) väga mõnusa pubipealse hotellitoa broneerinud.

tegelt olin eile sama väsinud. oli viimane päev Lake Districtis ja muuhulgas võtsin ära kogu raja kõrgeima tipu – Kidsty Pike, 780 m üle merepinna. nagu tihti tippudega läheb, oli üleval külm, tuuline, parajasti üsna pilves ja üleüldiselt… underwhelming. huvitav oli hoopis, et see kohapeal laugena tundunud küngas paistis mulle veel täna õhtuni üle õla vaadates kätte. 30 km kaugusele.

tipulambad, nurgas paistab Haweswateri veehoidla.

eile õhtul ja täna hommikul kohtusin peaaegu esimest korda ka teiste C2C matkajatega (see Manchesteri poiss oli, aga tema tegi ainult 5 päeva, mitte tervet rada). seitse reibast ja lärmakat briti vanainimest, kes teevad seda matka igal aastal. üks neist jäi mu hommiku esimesel puhkepausil minuga pikemalt vestlema ja päev otsa olen pead murdnud, keda ta mulle meenutas. koduvana! seda koduvana, kes tuli talvisesse Muumiorgu, mängis trombooni ja õhutas kõiki suusatama. ta küsis, miks ma üksi matkan, ja vastas kohe ise: “because you are a warrior! are you a warrior?” enda meelest ma ei ole sõdalane ja see ei ole sõda, aga ega koduvanaga ei vaidle.

samas olen täna näinud üle pea lendamas nelja hävituslennukit ja ühte kopterit. võibolla siiski on sõda ja mulle pole öeldud. (nad pidid siinkandis harjutamas käima. järele mõeldes olen isegi näinud mingit päris ägedat videot “vaade hävitaja kokpitist madallennul üle Lake Districti”.)

tänase päeva väike eneseületus tabas mind Ortoni lähedal ühel karjamaal (nüüd, kus Lake District oma mägedega läbi, läheb suur osa rajast karjamaaservi mööda või lausa diagonaalis üle). kuni need on lambakarjamaad, on okei, sest ka kõige ülbem suurte sarvedega lammas kardab inimest ja läheb eest. aga… ma vist mainin umbes korra nädalas, et lehmi ma kardan? ja see oli nüüd esimene kord sel matkal, kui lehmad selgelt mu teel ees olid ja ei kavatsenudki ära minna. vähe sellest. nad näitasid mu üles vastu aktiivset huvi ja tulid kogu kambaga ja jooksuga vaatama… mina ka ei tea, mida nad vaatama tulid. mida üks lehm ühelt matkajalt tahta võib? pai, süüa, vestlust, lüpsmist? puutuda ma neid ei julenud ja pakkuda polnud mul neile midagi, nii et ajasime juttu ja tegime mõned pildid.

Fab Five

mis on selle teraapiastiili nimi, kus foobiaid ravitakse nii, et sunnitakse sind hirmuallikaga kokku puutuma, aga turvalises keskkonnas? vot mul oli oma uute lehm-sõprade juurest lahkudes tunne, et just seda nad minuga tegid.

hiljem päeva jooksul oli vähemalt kolm olukorda, kus olin äärmiselt rahul, et teraapia oli läbitud. tasemed läksid muidugi järjest raskemaks – emad vasikatega, ringiratast jooksvad mullikad, mossis pull jne. aga meenutasin endale muudkui, et mõned mu parimad sõbrad on lehmad, ja kõik laabus.

lehma ja tema vasika vahele ei tohi minna. must on vasikas, aga millise lehma oma, pole teada. vaja on saada sillale. kuidas toimid?

sellega mu seiklused pealetükkivate taluloomadega ei piirdunud, üks hobune trügis ka peadpidi vaat et seljakotti. jällegi – räägi inimese keeles, mis sa tahad? kas nina peale pai või mu kätt otsast hammustada?

nii vaadates tundub, et pigem nagu hammustada.

kõigi nende koduvanade ja pudulojuste peale kokku sai täna nii palju jutuajamisi peetud, et juba igatsen tagasi päevi Lake Districtis, kus inimesi polnud ja elusloodus suvatses ainult korra mööda vilksata ja minu asi oli pärast välja mõelda, oli see nüüd punane või hall orav, jänes või küülik, ja mis lind on eest nagu kanaarilind ja tagant nagu varblane? (talvike on see lind, pidi Eestis tavaline olema. ma pole küll elus enne näinud.) ma ei matka üksi sellepärast, et ma olen sõdalane, ma matkan üksi, sest ma ei viitsi kogu aeg lobiseda!

olengi see teisel pool kes ära käis

mõistan, et väga pikalt ei viitsi keegi vaadata pilte teemal “omg, rada on märg”, aga tänasest mul muid eriti pole. viis tundi kallas lakkamatult ja mu telefon pole veekindel, panin heaga ära. jäädvustasin siiski selle koha, kust oleksin peaaegu tagasi pööranud:

rada on vasakus servas ja näeb erakordselt ahvatlev välja oma sillutatuses

ma olen kindel, et vabal ajal on see oja selline leebe nireke, kus võiks näiteks paberlaevukesi ujutada – aga täna võttis ta asja tõsiselt. kuna olin hommikul mitmele inimesele lubanud püüda mitte ära uppuda, siis jalgupidi sisse ma sinna igatahes ei roninud, asi lõppes pika, aga see-eest järsu retkega ülesvoolu, kuni leidsin mäe otsast ühe laia jõe asemel kaks kitsast oja. divide and conquer!

mul olid täna esimest korda elus matkal vihmapüksid jalas. olen alati rääkinud, et riided ei pea olema veekindlad, vaid kergestikuivavad, aga samas olen ka enne tundide kaupa vihmas marssinud ja tean, et sel ajal, kui püksid parajasti läbimärjad on ja nt taskusse pandud telefon ära upub, on sellest vähe lohutust, et nad on homme jälle kuivad. vihmapüksid tulid mu ellu küll mitte selle mõttekäigu tagajärjel, vaid ad hoc, mullusuisel Iirimaa tsiklimatkal, kus selgus, et mu paljukannatanud (aastast 2009, ma arvan) vihmariided on lekkima hakanud. tsiklisõidul usun ma veekindluse ülimuslikkusesse küll! motopoodi Killarneys ei tundunud olevat, aga matkapood muidugi oli (sealses rahvuspargis asub Iirimaa kõrgeim tipp) ja sealt väljusin pükstega, mis oleks mulle tavaolukorras kaks numbrit liiga suured, aga hoidsid mu tsiklipüksid reisi lõpuni kenasti kuivadena. nii et päris petukaup justkui polnud.

täna püsisid mu (kergestikuivavad) matkapüksid nende veekindlate teletupsupükste all kuivana umbes… tunni? võibolla poolteist. igatahes mitte neid viit ja poolt, mida vaja olnuks. vihmajope pidas vastu veel vähem – ostsin ta omal ajal küll hoolega veekindluse näite vaadates, aga ju oli seda vihma rohkem kui 10000 mm. palju rohkem.

saapad tundusid küll veekindlad. see vesi, mis oli väljas, ei pääsenud sisse, ja see vesi, mis oli sees, ei pääsenud välja.

päike hakkas paistma täpselt sel hetkel, kui Patterdale’is pubisse nõrguma ja end teega turgutama istusin, olles päevaks ettenähtud jupi matkateed läbinud. kuna mu öömajani oli veel tunnike jalutamist leebes tuules, siis kohale jõudes olid kergestikuivavad püksid ja särk seljas enamvähem ära kuivanud. veekindlad püksid seljakoti küljes kõlkudes kah, selle jopega läheb vast hommikuni. saabaste osas ei looda küll suurt midagi. aga kuivad sokid teevad imesid.

suht hästi plaanitud ikka, et see märg päev nii algas kui lõppes tubase majutusega. ja et ma ei üritanud eilset ja tänast juppi ühte päeva suruda ja ei pidanud tänase ilmaga matkama 35 km üle selle raja kõrgeima tipu. mitte muidugi et ma oleks ilmateadet vaadanud enne või muul moel kaalutletud otsuseid teinud, lihtsalt… vedas :) loodetavasti veab siis homme edasi.

sealt muidu tulin. hoolega vaadates on jõest veidi vasakul isegi rada näha.

samme tuli täna peaaegu täpselt sama palju kui eile, midagi üle 39k.

ja aru ei saa miks ööd on nii valged

“why is there so much water?” küsis eile kaeblikult ainus kaasmatkaja, kellega C2C rajal seni kohtunud ja vestelnud olen, taivani päritolu Manchesteri poiss. noh, jah, kui iga öö sajab, siis on ju loogiline, et iga päev on kõik kohad märjad, et teeradadest on saanud ojad ja ojadest jõed. aga kuidas on loogiline, et ronid 600 m kõrgusele mäe otsa ja seal on… soo?

esimesel ööl oli osa kogu sest ülearusest veest ka mu telgis. selgub, et kõik need paelad ja nöörid ja vaiad ei olegi seal niisama ilu pärast (ma jätan pooled alati kinnitamata, sest ei tundu vajalik). teisel õhtul olin hoolikam ja tuba jäi kuivaks. ok, see esimene öö möödus ka tohutu tuule käes, mis ühel hetkel lihtsalt telgi luku lahti puhus.

muudest varustusega seotud fopaadest: tundub, et sokke ikkagi ei saanud liiga palju kaasa, sest kohe esimesel päeval kandsin ühele augu sisse. teisel päeval vahetasin sokid väikse Karlssoni moodi ära (vasaku jala sokk paremasse ja parema jala sokk vasakusse jalga) ja sain teise augu veel. samuti on kolme päevaga kaks auku tekkinud pükstesse. ja ma ei tea, kas ma ühe veepudeli korgi unustasin koju või kaotasin juba raudteejaamas ära – matka alguses teda igatahes enam ei olnud. ei teagi, kust selline infobitt mu pähe oli saanud, aga miskipärast olin üsna kindel, et selle pudeli peale sobib Coca-Cola plastkork. te ei kujuta ette, kui vähe cocat ma esimeste päevade jooksul müügil nägin! see pidi ju olema see üks asi, mida on igas džunglikülaski, maailma parim varustusahel ja mis kõik? aga ainsas poes, mida seni näinud olen, ei olnud. lõpuks kiltkivikaevandusmuuseumi kohvikust sain ja kork tõesti sobib.

muidu on kõik väga kena. esimesel päeval olid väga ilusad rannikuvaated. põhjas paistis Lõuna-Šotimaa, läänes Mani saar ja lõunas tuumaelektrijaam. (kui ma saaks viieka iga korra eest, mil ma mõnes Suurbritannia looduskaunis kohas jalutades ootamatult tuumajaama peale satun, oleks mul varsti omaenda energiaäri algkapital koos.) tee viis läbi mitme küla, kus ei olnud mitte midagi. ei poode, ei pubisid, ei inimesi. tühi rand ja nõmmeliivatee! vahepeal oli ka üks mägi (Dent Fell, 352 m), mille otsast paistsid jälle Šotimaa, Man ja tuumajaam ja kust alla oleks lihtsam olnud kukkuda kui ronida, see rada oli nii järsk.

algus. traditsioon käsib siit kivikese kaasa korjata ja raja lõpus teise merre visata. võtsin hästi pisikese muidugi.

teisel päeval nägin punast oravat (ma tean, et Männi park on neid täis, aga siin maal on nad haruldased ja ma polnud enne näinudki), matkasin mööda maalilist järveranda ja siis ronisin oma 17 kg seljakotiga (pluss vesi. nii veepudelites kui telgis, eksole) üles praktiliselt püstloodis mäest (ca 630 m). mäe otsas oli 1) märg, 2) viimast korda näha Mani saart, kui teadsid, kuhu vaadata. no ja siis teiselt poolt alla jälle. ausalt, see ülesminek oli päris raske ja korraks ka jube, sest libisesin ja veeresin paari meetri jagu ja sain aru küll, kuidas see juhtub, et inimesed mäest alla kuskile jõkke kukuvad.

YHA Black Sail hostel

kolmandal päeval… ronisin jälle mäe otsa (600 m), tegin seal jalad märjaks ja ronisin teiselt poolt alla. paistsid põhiliselt teised mäed, see org, kust ma tulin, ja see org, kuhu läksin. aga väga kaunis oli see kõik, pildilt ei saa arugi. jõed ja kosed ka muidugi. vahepeal sadas vihma, aga hea on see, et kui kõik on nagunii märg, siis vihm ei sega eriti. pärastlõunaks jõudsin Grasmere’i, kus kohtusin üle kolme päeva jälle mobiilileviga, käisin kohvikus söömas ja kolisin sisse hostelisse. koroonapiirangute tõttu olin sunnitud kinni maksma terve nelja voodiga toa – aga oh, kus mul on siin ruumi telki, magamismatti ja teisi märgi asju kuivatada!

rohelise viissada varjundit. kuskilt sealt oru põhjast nurga tagant ma tulin.

ametlik rajainfo väidab, et esimese päeva distants oli 23.9 km, teisel päeval 23.3 km ja kolmandal 12.2 km. minu panust mõõdab vist paremini mu Fitbit, mis ütleb vastavalt 46361, 55766 ja 39348 sammu. (jaa, mul on lühikesed jalad nagu taksikoeral.)

tõde selgub alles lõpukaadrites

(enne, kui keegi küsib, miks ma alles nüüd matkale lähen, kui ma ometi aprillist saadik olen ohkinud, kuidas tahaks minna – meil siin on kodust väljas, sh telgis ööbimine lubatud alles 4. juulist ja pärast seda läks turismiäril natuke aega, et end uuesti käima joosta.)

plaan on selline: läbi jalutada Coast to Coast matkarada, mis algab Iiri mere äärest St Beesist, läbib Lake Districti, Yorkshire Dalesi ja North York Moorsi rahvuspargid ja jõuab välja Robin Hood’s Baysse Põhjamere ääres – läänest itta risti läbi Inglismaa ja sugugi mitte kõige kitsama koha pealt. distants 300 km, aega varusin 2 nädalat selle jaoks. mitte et mul ajast puudu oleks, aga siin tuleb ööbimiskohad ette planeerida-broneerida.

võibolla olen kehv planeerija (kindlasti olen, ma ei ole pikemat kui kuuepäevast matka enne teinudki), aga kuidagi tuleb nii välja, et ilma telgita ei saa, aga ainult telgiga ka ei saa. mõnes kohas pole kämpingud veel lahti, mõnes pole hotellides vabu kohti ja mõnes kohas pole minu meelest üldse midagi ja tuleb metsikult telkida, mis pole tegelt lubatud. nii et pooled ööd magan hotellis, aga telkimisvarustust vean kaasas terve tee. noh, kes on nii tugev kui mina, ei peagi väga nutikas olema.

igatahes… pakkisin siin asju.

mis te maha jätaks? või juurde lisaks?

seljakott sai 17 kilo raske, seda enne veepudelite täitmist. tundub paljuvõitu, aga ma ei oska nagu vähemaks ka võtta. ok, massaažipall on luksusese (aga mul on vigastus!) ja väiksema päiksekreemi oleks ju leidnud (aga ilublogija minus on nii elevil selle austraalia kreemi pärast, mis ma leidsin, ja ma tahan just seda kasutada. no ok, kui ilublogija kaasa ei tuleks, saaks siin veel veidi harvendada. aga ta tuleb) ja… maitea, ühe paari sokke vast oleks võinud vähem võtta, aga need jälle ei kaalu ju midagi. matkapliidi gaasiballoon on liiga suur, võinuks võtta väiksema ja vajadusel poolel teel uue osta, aga väiksemaid ei ole kogu Londonis saada. telk on kaheinimese- ja ma saaks üksinda ühesega ka hakkama, aga mul lihtsalt ei ole ühest ja kahese kohta on ta suht kerge tegelt. (üldse ma ei tahtnud selle matka jaoks uusi asju osta ja kõik on, nagu on.)

kahe nädala ja pärast võin uuesti raporteerida, mis tegelt ülearu oli ja kas puudu ka midagi jäi. tegelikult loodan raporteerida varemgi, kuigi ennast tundes on mul alati kõigi seadmete akud tühjad ja põhja-Inglismaad tundes ei ole suurem osa ajast levi. (ah jaa, vähem elektroonikat teeks ka koti kergemaks, aga ennast tundes käsitsi ma iialgi matkapäevikut ei kirjuta, nii et proovin siis seekord tahvliga.)

põhja-Inglismaale sõitsin täna kohale, et homme varakult matkama hakata. kuus tundi kolme rongiga, näomaskis. vähemalt oli pilet hästi odav.

sellise rongiga (kaks vagunit, kolm reisijat) jõudsin sellisesse kohta.

how careless we are when we’re young

aga tõepoolest. kui minul on huvitav lugeda sellest, kuidas teised inimesed vaatavad spordidokumentaale või ungari pagarisaadet, siis miks teie ei peaks teada tahtma, millega mina end internetis lõbustan. lubage esitleda, minu obskuurne obsessioon: farmerid sotsiaalmeedias!

James Rebanks (Twitter, Instagram) – mu esimene farmer-armastus ja sissejuhatus lambakasvatuse imelisse maailma. nagu tihti head asjad mu elus, sai see suhe alguse Jamesi raamatust (ja kui te arvate, et kui hea raamatu üks kolmanda põlve farmer ikka kirjutada saab, siis arvake uuesti, tegu on multitalendiga, kel muuhulgas Oxfordi ülikoolist ajalookraad). kuna see lugu selgelt ei lõppenud viimasel leheküljel, läksin Twitterisse luurama ja sellest ajast olen täpselt kursis sellega, millal ja kuidas (ja miks) lambad paarituvad ja poegivad, kuidas hallatakse pärandmaastikke, kuidas ehitatakse kiviaedu ja kuidas töötab karjakoer.

pärast nelja aastat jälgimist tundsin end Jamesi farmis juba nii oma jopena, et panustasin ühisrahastuse raames lehmade ostmisesse. kes teab, see teab, et lehm on ainus loom, keda ma päriselt kardan – aga need beltie’d on nii ägedad! nad näevad välja, nagu oleks nad kahest täiesti erinevast lehmast kokku pandud. ja nende töö on pärandmaastiku eest hoolitsemine, väga õilis ja vajalik! arvestades, et üks lehm maksis vist 3000 naela, ei saanud ma oma 50 eest küll isegi vasakut tagumist jalga, aga vähemalt mingi oma loom mul nagu ikkagi oleks nüüd. (augustis oli plaanis lehmaomanikele farmis avatud uste päev teha, aga see jääb nüüd pandeemia tõttu ära, nii et esialgu ei saa ma võimalust oma hirmudega silmitsi seista.)

järgmise lemmikfarmeri sain endale Eestist, te teate teda ka kindlasti: Kalde talu Mart Kase (blogi, Twitter, Instagram). tema raamatust olin omal ajal suures vaimustuses, Mart on ka nii hea kirjutaja. seegi lugu läheb nüüd muudkui edasi, juurde tuleb lapsi ja loomi, palju rõhku on kvaliteetsel toidul. Kalde talu USP on kindlasti kitsed, kellelgi teisel maailmas ei ole nii ägedaid kitsi; ja kuked-kanad on neil ka kõige ägedamad. või siis kirjutab Mart nad ägedaks.

Amanda (Instagram, Twitter) leidsin jällegi ta esimese raamatu kaudu, nüüdseks on neid kaks veel ilmunud; siin võiks nüüd öelda, et tulin lammaste pärast, aga jäin kleitide pärast. poleks elus arvanud, et viitsin instagramis mingeid võõra inimese lapsi vaadata, aga Amanda omad spetsialiseeruvad sellele, et lippavad maalilistel Põhja-Yorkshire’i nõmmedel ringi põhiliselt printsessikleitides. ebapraktilist pole siin midagi, jalas on (tihti eri paaridest) kummikud ja tehtud saavad kõik farmitööd, eriti muidugi need, mis hõlmavad lambatallesid või ponisid. aa, ja kas ma ütlesin, et neid lapsi on tal kokku üheksa?

Harry (Youtube) on selline mees, keda ma poleks teda ise iial avastanud, aga mingist ajast hakkas mu peika välja näitama silmapaistvaid teadmisi traktorite ja põlluviljade osas. selgus, et üks autohuvilistele tuntud härrasmees, kes vanasti rääkis internetis oma hästivarustatud garaažist, avastas, et inimesi huvitavad põllutöömasinad sama palju kui superautod, ja hakkas lisama farmivideosid. arvasin tükk aega, et kes sellist asja vaadata viitsib, aga siis ikkagi peika kõrvalt piilusin ja selgus, et ilma loomadeta maaelu võib ka täiega huvitav olla. Harry peab oma farmi Cotswoldsis, mis on kõigi teiste mu lemmikutega võrreldes ikkagi enamvähem siinsamas, nii et meil on näiteks sama ilm ja kui mul muru kuivab, saan vaadata, mis Harry oma tolmava põlluga pihta hakkab (mis ta ikka hakkab, eks ta seletab, mis nüüd viljast saab ja kaua seda jama veel välja kannatada annab). raamatuid Harry minu teada kirjutanud pole, küll aga on ta ühe päris kuulsa autoajakirja asutaja, kui see peaks kellegi jaoks oluline tunduma…

no ja siis tuli Laura (Youtube, Instagram). mulle meeldivad elus kontrastid ja Laura on mingis mõttes kõigi teiste mu lemmikute absoluutne vastand. Harry kogu farm on 400 aakrit suur, Laura farmis on üks keskmine põld 160 aakrit;  James võttis hiljuti kaks siga, Laura saatis siin ükspäev kahe hommikuga kuus rekkatäit sigu järgmisse eluetappi (mis, olgu öeldud, ei ole eufemism tapamaja kohta, need olid tõusead!); Amanda on üheksa lapse ema, Laura on varajastes 20ndates kolledžipreili, kes peab farmi koos isa ja vanaisaga. ja Laura elab Nebraskas, mis on ka üks hoopis teistmoodi koht kui Lõuna-Eesti või Põhja-Inglismaa. vähem ilus, aga väga… avar.

Laura on see naine, kelleks ma ise plaanisin saada ja pole päriselt veel lootust kaotanud, et ühel päeval saangi. saab hakkama iga farmitööga, opereerib mängleva kergusega nii nutitelefoni kui rasketehnikat (muide, kattuvus nende kahe vahel on üsna suurt, st… see käib neil seal kõik äppidega!), vabal ajal sõidab krossitsikli ja wakeboardiga ja on selle kõige juurde nii ilus, et valus vaadata.

kuulge, eks ma saan muidugi aru, et kõik need viis inimest on ühel või teisel moel päris privilegeeritud, et neil üldse õnnestub oma maatööde kõrvalt sellise sisuloomisega tegelda. ma saan sellest ka aru, et kellegi elu ei ole 100% ajast see, mida nad sotsiaalmeediasse paiskavad, ja et instagram filtreerib välja kogu higi, vere, pisarad ja haisu, mida kõigi igapäevaelus kindlasti kõvasti ette tuleb. ma ei tahaks ise üldse farmer olla! aga… see on kõik nii põnev mu meelest. neist karjakoertest ja kiviaedadest hiiglaslike kastmissüsteemide ja maisi elutsüklini välja (Laura: “When mommy corn and daddy corn love each other very much…”).

ja üldse, millegagi peab ju töötu inimene end lõbustama.

et see kumin sinu tõttu ei kaoks

ilublogi vol11: päiksekaitse, keemia ja bioloogia eri

kuna mõlemad lugejad arvasid, et võiks, siis ma lasen siit hooga edasi.

järgmine küsimusepüstitus: kas päiksekreem on ohtlik 1) inimese tervisele, 2) maailmameredele? sest kui ma eelmise sissekande jaoks asju uurisin, siis need väited muudkui hüppasid üles ühest ja teisest suunast. ja mul oli vahepeal juba tõesti tunne, et võita pole võimalik ja et valida on ainult nahavähi, kahjustatud hormoontasakaalu, surnud kalade ja pleekinud korallide vahel.

siiski, ma lugesin kogu interneti läbi, et teie ei peaks, ja asi pole nii hull.

kiired vastused (TL;DR):

  • uuringutes ei ole seni tuvastatud, et päiksekreemi koostisosad sellises kontsentratsioonis, nagu neid päiksekreemi kasutamisel verre satub, oleksid ühelgi moel tervistkahjustavad.
  • keskkonnateadlased ja mereeksperdid ei loe päiksekreemi suurimate ohtude hulka, mis kalu või korallrahusid ohustavad. siiski on teada mõned toimeained, mida ei tasu neile (kaladele ja korallidele siis. ekspertidele võib ja peabki) otseselt peale määrida.

täpsemalt on lood nii, et on ammu teada, et enamus päiksekreemide mittemineraalseid (ehk orgaanilisi, aga tavaliselt öeldakse “keemilisi”) koostisosi imendub kasutamisel läbi naha kasutaja verre ja on seal tuvastatavad. edasine, nagu iga aine puhul, sõltub kontsentratsioonist. näiteks – ja see on ainult üks näide – USA ravimiamet on viimase aasta jooksul teinud paar uuringut [1, 2], mille tulemusena nad on otsustanud, et mõnesid konkreetseid (hetkel USAs lubatud ja müügilolevate) päiksekreemide koostisosi imendub piisavalt palju, et neid ei saa lihtsalt ohutuks tunnistada, vaid tuleb edasi uurida, kuidas täpselt niisugused kogused neid kemikaale inimese tervisele mõjuvad. mõlema uuringu kokkuvõttes rõhutatakse, et selline tulemus ei ole põhjuseks nende kreemide kasutamisest loobuda. lihtsalt et – me ei saa veel pooleli jätta, peame edasi uurima, anname teada, kui midagi täpsemat selgub.

katseklaasi- ja loomkatsete abil on testitud seda, et põhimõtteliselt need konkreetsed kemikaalid võivad mõjutada hormoone – näiteks juhul, kui neid katseloomale sisse sööta. aga seda, kas nad sedasama ka inimese vereringes teevad, või kui palju neid selleks vaja on (ja vastavalt, kui palju päiksekreemi selleks vaja läheb – loomkatsetes seni kasutatud kogused on olnud sellised, et me peaks vähemalt 37 aastat järjest päiksekreemis kümblema, et sama doos saada), ei ole teada.

kui nüüd selle peale on tunne, et tahaks ikkagi täiesti kindel olla, et midagi verre ei jõua, sest kindlalt ju ikkagi ei tea, mis ta seal teeb, siis hea uudis on see, et mineraalsete, tavakeeles “füüsiliste” koostisosade – tsinkoksiid ja titaaniumdioksiid – puhul ei ole seda imendumist tuvastatud. neid ei soovitata küll sisse hingata (spreikujul) või süüa, aga muidu selles mõttes täiesti turvaline, määrid naha peale ja sinna ta jääb, kuni maha kulub.

mina isiklikult võtan pigem “keemiliste” koostisosadega seotud riski, sest

  1. eelkõige ma ei leia, et see risk oleks teadaoleva info põhjal kuigi suur. YMMV.
  2. minu näonahk hakkab kuivama ja poorid ummistuma juba siis, kui ma poes sellesse vahekäiku astun, kus mineraalkreemid riiulil on. okei, hüperbool. ma olen neid ikka mitmeid ostnud ja proovinud, aga tulemus alati sama. minu nahale ei sobi;
  3. enamus mineraalseid päiksekreeme jätab nahale valge kihi (kui ei jäta, siis on suur võimalus, et oled lihtsalt liiga vähe pannud, kontrolli need teelusikatäied üle:)) ja kuigi ma täitsa usun, et see pole probleem kuskil matkal või suusamäel või põllutöödel, siis tavaelus mulle ikkagi ei sobi. (põllutöödel tegelt ka ei sobi, sest jääb kleepima ja siis kleebib muld sinna külge. yuck.)

aga ma kujutan ette, et kui nahk ei kurda ja välimus pole oluline, siis miks mitte, vabalt võib end valge kihiga kokku määrida. lisaboonus on, et on kohe näha, kui hakkab maha kuluma ja peaks juurde panema.

nii on siis lood verega, aga kuidas merega? teate, enamvähem sama teema. ühest küljest on uuritud, mis juhtub, kui laboritingimustes koralle erinevates päiksekaitseks kasutatavates kemikaalides leotada (noh, vett oli ikka ka, aga suht suures kontsentratsioonis kemikaale on pandud). teisest küljest on uuritud, et neidsamu kemikaale ikka satub maailmamerre – mitte ainult otse sukeldujate ja snorgeldajate ihu pealt, vaid nad lipsavad veepuhastussüsteemidest ka läbi. (Hiinas leiti isegi kraaniveest.) aga kui nüüd võrdlema hakata, mis kontsentratsioon koralli tapab ja mis kontsentratsioon tegelikult meres on, siis on vahed enamasti… väga suured, pluss ei ole uuritud konkreetselt seda, et kas päiksekreem meres tapab koralli samas kohas meres. lihtsalt et… nad on mõlemad seal ja teoreetiliselt võiks tappa.

muidugi põhimõtteliselt on võimalik, et kontsentratsioon meres suureneb, kui me kõik hakkame hästi korralikult kreemitama ja/või väga palju inimesi samas kohas ujub ja/või hoovused kõik kreemi ühte kohta kokku uhuvad ja/või kemikaalid aastatega ladestuvad.

kaladega tehti (jälle Hiinas) selline katse, et söödeti neile sisse mingit… saaklooma, mis oli omakorda söögiks päiksekreemi koostisosi saanud. täiskasvanud kaladel oli ükskõik, aga kalapoegadel (on selline sõna või?) tekkisid küll mingid tervise- ja arenguprobleemid. vabandust, see on minu tasemel teaduslik kokkuvõte, panen bioloogidele siia lugemiseks uuringu enda lingi: [3]. ühesõnaga, sellest kalade asjast ma ei oska midagi arvata, ärge toitke kalu päiksekreemiga?

aga mis puutub korallidesse, siis lõppeks kui küsida inimestelt, kes on oma elu ja karjääri pühendanud korallide uurimisele, siis nemad ütlevad, et igasuguse päiksekreemi mõju reaalsetele korallrahudele on kaduvväike võrreldes kliimamuutuste mõjuga – põhiliselt tekib korallide pleekimine ikkagi sellest, et merevesi on liiga soe. ja kui me räägime reostusest, siis intensiivpõllumajandus suudab seda tekitada tohutult palju rohkem kui suplejad.

ühesõnaga, mis me saame rahude päästmiseks teha, on eelkõige MITTE lennata lennukiga ühegi rahu juurde sukelduma-snorgeldama, sest kui me seda juba teinud oleme, siis on see päiksekreemi pärast muretsemine veidi nagu Titanicu tekil toolide ümbertõstmine – tunne on tähtis, mõju väike.

aga kui ma puhtteoreetiliselt kujutan ette, et ma hakkan siit Põhja-Euroopast näiteks jalutama ja jõuangi ükskord korallideni välja, siis…

  1. tasub googeldada, kas mõni päiksekreemi koostisosa on seal, kuhu ma jõudsin, ära keelatud – Hawaiil näiteks mõned on. teadust vaadates küll ehk mõnevõrra suvalised, aga when in Rome.
  2. samuti tasub googeldada, milliseid koostisosi on selleks ajaks testida jõutud ja mis tulemused on – mõned laialt kasutatud päiksekaitsekemikaalid on osutunud korallidele täitsa ohutuks; aga mõned on seni veel lihtsalt testimata ka (vt nimekirja allpool) ja loodetavasti nad testivad neid edasi.
  3. ei tasu eeldada, et siin ka mineraalne kreem päästab. tsinkoksiid on täitsa mustas nimekirjas. ja üldisemalt nanoosakesed, millest nüüdisaegsed mineraalkreemid kipuvad koosnema, ka.
  4. kindlasti ei tasu pimesi usaldada mingeid “reef-safe” kirju kreemipudelitel, sest see on reguleerimata ja tähenduseta turundusfraas. väikest kirja tuleb lugeda.

ühesõnaga, kui ma ikkagi peaksin koralliga (või kalaga, for that matter) kohtuma, siis ma ikkagi teeks selle jõupingutuse, et uuriks, mida kaasaegne teadus neile paremaks peab, ja siis leiaks sobiva kreemi. hetkeseisuga nt nii:

Screenshot 2020-07-03 at 19.00.16

allikas: https://labmuffin.com/is-your-sunscreen-killing-coral-the-science-with-video/ , mille leidsin üldse olevat kõige asjalikuma seletuse kõige korralikumate viidetega jne. ma ei tea, miks ma üldse ise vaeva näen, oleks lihtsalt võinud selle lingi panna ja kogu lugu.

allikaviidete alal olen ma kehv ja meil on siin üldsegi ilu- mitte teadusblogi, aga ma mõned siiski poetasin jutu sisse ja lisan siia kasvõi endale lihtsamaks ülesleidmiseks paar head linki:

Lab Muffin, mu uus suur lemmik – keemia doktorikraadiga ilublogija, kes oli mulle tõesti suureks abiks kogu sellest keerulisest teemast läbinärimisel. korallilingi juba panin pildiallkirja ja siin seletab ta lahti neid FDA uuringuid päiksekreemi imendumise kohta. tohutus koguses teadusuuringute linke, aga väga loetavad selgitused!

üks hästi organiseeritud nimekiri levinumatest päiksekaitsekoostisosadest, mis ütleb igaühe kohta ära, kus see on lubatud, kus keelatud ja kuidas mõjub koralrahule. lõpus seletatakse boonusena ära, mis värk on sellega, et USAs ei ole lubatud enamus koostisosi, mis Euroopas, Austraalias ja Aasias ammu kasutusel on.

incidecoder – väga mugav sait, kuhu sisestad ainult toote nime ja kõik koostisosad loetakse ette ja seletatakse üksipulgi lahti. näiteks sain siit teada, et mu Body Shopi päiksekaitsega niisutavas kreemis on kaheksa erinevat päiksekaitsekemikaali sees, päris muljetavaldav. karbilt ma, lihtinimene, seda välja ei lugenudki, sest kust pidin mina teadma, et Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol [Nano]/​Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol on sama mis Tinosorb M?

klge, mul võttis kogu see päiksekaitseteema uurimine ja läbimõtlemine ja kirjapanemine konkreetselt nädal aega. nagu täiskohaga töö. kas te teadsite kõiki neid asju ise ka juba ja ma olin lihtsalt ainus, kes ei olnud veel viitsinud endale selgeks teha? sest niiviisi tagantjärele ei tundu, et ma midagi väga revolutsioonilist oleks avastanud.