i cannot escape and i cannot forget

inspiratsiooni oma lapsepõlvekodu loo üleskirjutamiseks sain raamatust “Minu lapsepõlvekodu oli ENSV-s”. väga tore ja vaheldusrikas lugemine, st nad on sinna üsna hoolega otsinud inimesi eri aegadest ja kohtadest, aga minu meelest meie 80ndate Tartu agulikorter oli ikkagi esindamata, nii et siit ta tuleb.

räägitakse, et oma esimese eluaasta või sinnakanti olin ma elanud mingis Tartu ülikooli ühikas, aga ma isegi ei tea, millises, ja esimene kodu, mida mäletan, on ikkagi see tollane Heidemanni, hiljem Kuperjanovi tänava korter, otse raudteejaama vastas. seda maja enam ei ole, 1992. aastal (ma arvan) läks ta põlema, varemed lammutati varsti maha ja nüüd on selle asemel üks suvaline üsna kole kortermaja. aga üle kümne aasta oli seal mu kodu.

see oli kahekorruseline puumaja, mille kohta äkki öeldakse tänapäeval, et ühiselamu tüüpi? sellist terminit minu lapsepõlves küll keegi ei kasutanud. aga ühiskorter see ka ei olnud. koridori peal oli viis ühetoalist korterit, mis jagasid omavahel kööki ja WC-d. pesemisvõimalust ei olnud, ainus vesi tuli külmana köögi kraanist. (ma ütlen WC, aga mul ausalt öeldes sealt mingit vett küll meeles pole. päris kuivkäimla ei olnud, aga minu meelest see loputuskast ei töötanud enamus aega ja… noh, see oli nii ebameeldiv koht, et olen vist enesekaitseks enamuse mälestusi blokeerinud).

maja oli kahekorruseline, meie elasime teisel korrusel. allkorrusel oli ilmselt samasugune viie korteri ja köögiga koridor, seal elasid venelased, kellega me ei suhelnud, ja nende koridoriuksest sisse astusin ma vist elus üheainsa korra. koridoriuksed käisid vist isegi lukus, või mingist ajast kindlasti isegi. välisust küll keegi iial ei lukustanud ja selle juurest trepikojast varastati mul ükskord jalgratas ära.

millegipärast oli see esimene korrus ka üsna kõrgel, väljas oli vast kümnekonna astmega kivitrepp. ju oli seal all mingi keldrikorrus ka, aga ei mäleta, et oleksin keldris kunagi käinud. oma kütet ja muud kola hoidsime maja kõrval kuurides.

esimeselt korruselt teisele viis kahe käänuga puutrepp, selline… klassikaline Tartu puumaja trepp. trepi kõrval seinal olid ka postkastid, aga minu meelest ei toodud neisse kunagi mingit posti, st oma posti järel pidime me käima postkontoris, mis oli alguses Heidemanni/Kuperjanovi tänavat mööda mõni maja edasi, ja hiljem mõnda aega hoopis Heidemanni ja Kastani nurgal, seal, kuhu pärast hoopis apteek tehti ja kus sai koolist vahetundide ajal glükoositablette ja C-vitamiini ostmas käidud, sest hea odav maius. aga samas jällegi on mul mälestus, et koukisin sealt koridori postkastist mingeid kirjasõprade kirju, nii et võibolla siis midagi ikka toodi sinna ka. (kirjasõpru sain nii, et panin ükskord mingis meeltesegaduses Meie Meele kirjasõbrarubriiki kuulutuse, kus väitsin muuhulgas, et mind huvitab käsitöö. kui oli ÜKS asi, mis mind lapsena ei huvitanud, oli see käsitöö! selle kuulutuse ilmumisega läks hirmsasti aega, jõudsin ta juba unustada ja olin suures hämmingus, kui mulle hakkasid järsku saabuma kirjad mingitelt näitsikutelt, kes kirjeldasid, mida nad viimati heegeldanud olid. )

meie koridori viiest korterist olid asustatud neli, krt 5-s ei olnud kõigi nende aastate jooksul elanikke, kuigi paar korda keegi justkui läbi astus. kuskilt on mul teadmine, et meie korter oli 16 ruutmeetri suurune, aga äkki oli ikkagi veidi suurem (20 m2?) ja ma ajan segi oma esimeste Tallinna tudengiea kööktubadega, mis olid kindlasti 16, aga tundusid palju väiksemad? samas muidugi lapsena tundusidki asjad suuremad. ma arvan, et kõik selle maja korterid olid ühesuurused, aga vastaskorteril, krt 2-l oli erker (see natuke väljaulatuv aknasopp, teate), mis ehk tegi ta veidi avaramaks; igatahes seal me käisime vahel naabritüdrukul külas ja mul oli küll tunne, et nende tuba oli suurem. minust mõned aastad vanem naabritüdruk elas seal oma joodikust ema ja kahe täiskasvanud joodikust vennaga ja see tundus kõik täiesti normaalne.

krt 1-s elas üks kuri vanamutt, kelle nime me võibolla ei teadnudki, igatahes ma ei mäleta ja ta oli meie jaoks alati kuri vanamutt krt 1-st. ta ei sallinud lapsi. hiljem ta suri ära ja me võtsime ta toa endale, aga see tuleb hiljem.

krt 3-s elas Erna, kes oli ka vanamutt, aga palju lahkem. tal oli vist väike viinaviga, aga võrreldes krt 2 kambaga ei olnud see väga hull. kui tuli talongiaeg, siis ema andis meie pere (3 last) suitsu- ja viinatalongid Ernale ja sai asemele toidutalonge. Erna on mul meeles hästi tillukese ja kõhetuna, toitu tal vist eriti ei kulunud.

seda kööki, mida kogu see kamp oleks pidanud omavahel jagama, kasutasid minu meelest ainult meie pere ja korter 2; Erna ja kuri vanamutt käisid vee järel, kui sedagi. köögis oli üks hiigelsuur puupliit (noh, nelja auguga), mida iial keegi ei kütnud ja mis oli kasutusel lihtsalt tööpinnana, meil oli oma gaasipliit ja krt 2-l oli oma. siis oli seal veel see külmaveekraan, meie ja naabrite nõudekapid, mingi laud vist ikka ka ja meie pesumasin (Aurika, kahe poolega, üks pesemiseks ja teine tsentrifuugimiseks. vesi tuli sinna voolikuga sisse lasta või kui sooja vett tahtsid, siis tuli suure potiga pliidil keeta ja masinasse valada, see oli kõik ema töö. aga meie saime pestud pesu puust tangide abil tsentrifuugi vinnata, see oli päris tore. välja sai vee pumbata kuidagi vooliku abil – ainult et kuhu, pesumasin seisis kraanikausist päris kaugel? võibolla see voolik oligi lihtsalt pikk ja veeti üle kogu köögi).

köögist läks ka uks meie sahvrisse, mis käis tabalukuga kinni ja kus me hoidsime söögikraami, aga ka nõusid ja igasugu muud kola. sahver oli üks selline hea salakoht, kuhu sai omaette istuma ja mõtlema pugeda vahel – muidugi mitte talvel, siis oli seal külm. naabritel justkui sahvreid ei olnudki? mingid konkud olid koridori otsa peal, aga vähemalt üks neist oli minu meelest ka meie oma hoopis. konkude uste vastu (otse Erna ukse ees) jooksime me suure põmakaga, kui koridoris heeringamängu mängisime. “koridoris mängimine” oli üks põhitegevusi üleüldse, eriti pikematel sügis-ja talveõhtutel, kui õues ei saanud olla. väiksemana me ikka olime seal kõigi oma klotside ja muude mänguasjadega, mida siis õhtu lõpuks tuli kokku korjata tervest koridorist; ja muidugi toimus kogu see tegevus, k.a. heeringas ja muud jooksumängud, Kommunaari puukingades, sest olid ju ometi kaheksakümnendad. küll need altvenelased võisid meid armastada. isegi krt 1 kurjale mutile oskan nüüd tagantjärele kaasa tunda.

koridori avanesid ka kõigi korterite ahjusuud. ahi oli küll mõnus soe asi toanurgas, kui ta kord köetud oli, siis oli seal juures väga hea istuda. paraku, jah, tuli teda kütta. talvel iga päev. selleks tuli kõigepealt välja viia eelmise päeva tuhk, siis tuua kuurist briketti ja siis sai kütma hakata, ja selle kõigega sai alustada siis, kui oldi töölt ja lasteaiast koju jõudnud. ahjul läks soojakssaamisega ikka veidi aega, senikaua olime õueriietes.

kogu see koridorivärk oli kõik isegi juba tol ajal vaadates ja objektiivselt päris õudne. seal oli pime (noh, tuli põles. vahel läks koridoris pirn läbi, siis ei põlenud ka.) ja ei mäleta, et keegi kunagi eriti oleks tegelenud koridori või köögi või, hoidku küll, WC koristamisega. kõik oli permanentselt… tolmune. köögil oli tegelikult üks suur ja üks väiksem aken ja seal oli üldse üsna avar olemine, aga kindlasti mitte hubane. aa, köögis oli veel üks uks, mis viis köögitreppi mööda alla venelaste köögiuksest mööda ja õue. teises suunas sai sealtkaudu pööningule, mis oli ka kohutavalt tolmune koht ja kus polnud suurt midagi (ehkki kas seal ei kuivatatud vahel pesu?), aga kust me ükskord avastasime luugi, mille kaudu sai katusele ronida, mida me loomulikult ka tegime, korduvalt. minu meelest kogu mu lapsepõlve pealisülesanne oli ronida võimalikult kõrgele, igasugused katused olid kohutavalt põnevad. seda juttu, et sealt on võimalik alla kukkuda, ma lihtsalt ei uskunud. ma ei kuku ju keset tänavat pikali ega kuku alla trepi või tooli pealt, miks ma katuselt peaksin. ja no ega kukkunudki.

muidu me käisime mängimas (ja turnimas) muidugi üle tee karupargis ja sealt edasi Anna Haava tänava äärsel tühermaal, kus olid mingid ehituspaneelide hunnikud, mida me kutsusime “panelssideks”. arvatavasti seal tegelikult ei tohtinud ronida, sest vigasaamisvõimalusi oli ohtralt ja paljud neist said ka ära kasutatud. kohe kindlasti ei tohtinud käia kolamas selle tühermaa ääres olnud põlenud vanas koolimajas. me muidugi käisime. siis käisime me veel ka raudteejaamas ja selle ümbruses igal pool, kõik vanad vagunid ja pehkinud kuurid uurisime läbi. ükskord ühe pehkinud kuuri taga astusin pehkinud lauale ja sumatasin ühe jalaga umbes puusani sisse raudteejaama peldiku… kogumiskaevu või kuidas selle kohta öelda. mis ma oma dressipükstega seejärel tegin, ei mäleta (pakun, et viskasin ära), aga kummiku pesin köögis külmaveekraani all nii seest kui väljast puhtaks ja seda sai veel kasutada küll.

üldiselt oli kogu linn me mänguplats, Toomemäel oli igasugust tegemist ohtralt muidugi (kogu mu nonde aegade rahaline käive tuli sellest, et luurasime ohvrikivi lähedal, et tuleks mõni Leningradi turismigrupp, ja korjasime nende jäetud rahast endale paraja noosi. kusjuures minu meelest me kõiki münte kunagi ei võtnud, punased kopikad jätsime alles, lihtsalt meile tundus, et nii palju, kui vene turist annetab, ei ole eesti vaimudel vajagi, ja et selle eest võib osta veidi rosinasaia, kamašokolaadi või Komeedi kommi). kuhugi ei olnud otseselt keelatud minna. meil oli oma majaõu ka, aga seal polnud suurt midagi teha. seal oli üks plekist garaaž, väga räpase liivaga liivakast, paar kehvasti kandvat sõstrapõõsast, suured vahtrad ja palju naati.

meie oma toas oli minu mäletamist mööda alati valge, hubane ja puhas. kõik, mis vaja, oli justkui olemas – söögilaud ja mõned toolid, suur riidekapp, mingi nõudekapp, kaks kušetti ja hiigelsuur raamaturiiul, mis ei olnud mitte seina ääres, vaid liigendas tuba, nii et üks nurk oli peaaegu omaette. kui ma kooli läksin, siis tekkis ka kirjutuslaud, minu meelest seda enne ei olnud. siis oli veel üks tugitool, kuhu siis, kui ema läks tööle ja lapsed jäid koju (haiged? koolivaheaeg?) tehti pudrupesa (teate ju, mis on pudrupesa? see on, kui tugitoolis tekkide sees on ajalehtedesse mässitud pudrupott, kus puder püsib soe, kuni lapsed ärkavad). ükskord tuli meil vennaga tore mõte, et võiks ronida riidekapi otsa ja hüpata sealt alla tugitooli. ronisime me mõlemad, aga hüppasin ainult mina, vend ei julenud. hakkas nutma ja tahtis alla, aga ei hüpanud ega roninud, ainult töinas seal kapi otsas. olin sunnitud korter 2-st ühe neist joodikutest meestest appi kutsuma, ta muidugi tuli ja aitas, aga naeris pärast aastaid me üle.

kušetid käisid hingedega lahti ja nende all olid kastid voodiriiete jaoks. üks toredamaid toamänge oli see, kui lubati voodi sisse onn ehitada – mõni lina või tekk sealt sobis voodi serva pealt ette eesriideks riputada ja ülejäänud voodipesust sai endale mugava pesa ehitada ja seal teki taga peidus olla niiviisi. miskipärast oli mu suurim unistus seal voodi all kastis ka magada ja vähemalt korra, aga vast ka rohkem, ma seda ka tegin. tegelikult oli see päris ebamugav, sest madratsit seal ju polnud ja mingid põiklatid soonisid valusalt, aga nii lahe ikka.

meil oli raadio, mida kuulati päris palju, st ta vist mängis niisama taustaks ka. näiteks on mul meeles mingid korvpalliülekanded jm spordireportaažid, mida meil ju keegi vist päriselt ei kuulanud, aga mis ikkagi raadiost tulid. oli ka grammofon ja emal oli päris palju plaate, aga meie kuulasime põhiliselt ikka onu Remuse jutte ja Punamütsikest ja Aladdini imelampi ja mis need laste jutuplaadid olid. mingeid lastelaule oli ka ja siis veel üks Rock Hoteli plaat, mida me vennaga algklassieas jumaldasime. telekat meil ei olnud.

süüa tehti köögis, siis toodi see tuppa ja söödi toas, ja siis tuli nõud kööki viia ja seal puhtaks pesta. nõudepesu on mul meeles pigem laste tööna, kuigi tagantjärele saan aru, et kui see oleks alati olnud meie vastutada, poleks meil iial olnud puhtaid nõusid, kust süüa. aga üsna palju pidi seda igatahes tegema. see oli üks kohutav sahmimine ja solberdamine, sest jällegi tuli kõigepealt pliidil vett soojendada, siis kausis nõud pesta, siis neid nõusid loputada (seda tegime enamasti külma veega, sest teine kannutäis vett keeta tundus liig, aga talvel hakkasid käed sellest ikka kohutavalt külmetama. köök oli ju kütmata) ja siis nad läksid nõuderestile kuivama. nõude kuivatamine rätiga tundus küll asjatu eputamine ja üdini mõttetu töö, olin väga üllatunud, kui selgus, et mõnede sõprade kodus seda tehti ja et hoopis see oli laste kohustus :)

süüa osteti tollal sealt, kust sai, mul on jube palju erinevaid poode tegelikult meeles. üks toidupood oli meil kohe kõrvalmajas, hästi pisike. see oli üks neid, mille kohta öeldi, et see on “raudteelaste oma”, nii et seal töötasid ainult venelastest müüjad, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. sellepärast ma väiksena üsna pelgasin seal poes üksi käia, seal tuli kõike küsida (teine raudteelaste pood, mis oli otse raudteelaste klubi vastas, oli parem, sest oli selvepood ja ise sai võtta asju) ja kui vene keeles küsida ei osanud, oli kehvasti. ükskord mind saadeti vahukoort ostma, aga see müüja sai aru, et ma tahan vahvleid, ja ma ei osanud/julenud ka seletada seal midagi, läksingi nende vahvlitega koju. nagu selles anekdoodis, et “neil limonaadi polnud, aga ma tõin sulle küpsist!”

pesemisega oli nii, et… teate, minu meelest tol ajal pesti end üldse natuke vähem. ja lapsi pesti palju vähem. mina ei mäleta kodust eriti mingit pesemist :) me käisime linnasaunas – Tiigi saun oli väga lähedal tegelikult ju – aga kui tihti, kes seda teab. võibolla korra nädalas. kodus oli vahel küll mingi pesukausside ja rätikutega solberdamine toas, aga see seostub mul pigem külmetuse ja jalavannide/sooda-auruga kui pesemisega. aga jällegi, mis sahmimine – tee köögis pliidil kannuga vett soojaks, tassi pesukauss tuppa, pärast jälle köök tagasi ja siis kogu see põrandakuivatamine. ausalt öeldes ei ole ma isegi kindel, et me tolles kodus elades regulaarselt hambaid pesime…

ma ei tea, kuidas tol ajal lasteaiakohti jagati, aga me käisime Ploomi tänava lasteaias. sinna sai raudteejaamast nii, et tuli kõndida Vaksali tänavat mööda Riia maanteele Pauluse kiriku ette bussipeatusesse, siis sõita tükk aega (no ikka paarkümmend minutit) bussiga ja siis ilmselt tuli veel kõndida, ausalt öeldes ma seda lasteaiapoolset otsa ei mäleta üldse. Google Maps väidab, et meie juures bussipeatusesse läheb 11 minutit, aga ma arvan, et kahe lasteaialapsega läheb… kauem. mul on see lasteaiaskäimine meeles nii, nagu oleks kogu aeg olnud talv – nii hommikul minna kui õhtul tulla tuli kottpimedas ja pakases. kasukas oli seljas ja salvokelk kaasas. ja koju jõudes siis hakkas see ahjukütmise trall ja kasukat ei saanud ära võtta veel tükk aega. ma olen täiesti kindel, et sel kasukal oli rahvariidevöö ka peal! kõigil 80ndate lastel oli.

kooli läksime me iseenesestmõistetavalt kõige lähemasse, mis oli ühtlasi ka kõige parem – või siis vastupidi? ühesõnaga, kunagi polnud küsimust, kas on vaja minna teise keskkooli katsetele, sest see oli kõige lähem kool ja sinna oli mõistlik minna. mul oli kõigist oma klassikaaslastest kõige lühem koolitee, aga nii lühike ta ikka polnud, et ühe vahetunniga oleks jõudnud millelgi järel käia. igatahes käisin esimese klassi 3. septembrist alates üksinda koolis (minu meelest teisel koolipäeval veel isa viis ikkagi, sest esimene koolipäev ei läinud mul, khm, logistiliselt kõige edukamalt. sattusin nimelt pärast aktust valesse klassi ja olin tükk aega kadunud). kuigi praegu tunduks loogiline ja mõnus kõndida karupargi keskelt, siis minul oli kombeks minna ikkagi mööda Heidemanni tänava kodupoolset serva ja alles pargi lõpus bussipeatuse juures üle tee. aga äkki seal kodu juures polnud ülekäigurada tollal? sest laste liiklusraamatust “Mina ja tänav” oli varakult selge, et üle tee tohib minna ainult vöötrajal või fooriga ristmikul.

kuna see kord juba selline “katsetega kool” oli (“eliitkool” polnud tollal ka veel sõna), siis enamus mu klassikaaslasi elas kuskil kaugel ja ma ei sattunud neile eriti külla. näiteks oli terve punt Annelinna lapsi, kes kõik koos 30E bussiga tulid ja läksid. mu lähedasim sõbranna noil aastail oli klassiõde, kes elas Kastani tänaval kah ühes puulobudikus, neil oli küll oma köök (esikus) ja lausa kaks tuba, aga kemps oli see-eest hoopis õue peal, nii et enamvähem sama tase, mis meil. ma teadsin küll eramajades ja paneelmajades elavaid eakaaslasi ja ka kadestasin nende elusid, aga mitte niivõrd igasuguste mugavuste pärast, kui sellepärast, et neil oli rohkem ruumi ja vahel isegi oma tuba.

meie elasime oma 16- või paganteabmitme-ruutmeetrises korteris alguses ema, isa ja vennaga, siis ema ja vennaga ja siis ema ja kahe vennaga. kui väiksem vend juba jalad alla sai, siis läks see olemine seal ikka üsna kitsaks. ja pagan teab, kuidas see kõik täpsemalt juhtus, aga esimese korteri vanamutt oli vahepeal ära surnud ja tema poeg oli käinud ja kõik ta asjad minema kolinud ja… me võtsime selle korteri endale, nii et meie, kaks vanemat last, saime endale oma toa. minu meelest kelleltki luba ei küsitud ja ema lihtsalt muukis selle luku lahti ja vahetas ära ja nii ta läks. aga võibolla ma romantiseerin olukorda üle.

see oma toa periood oli väga lahe aeg. mul ei ole udustki aimu, kui kaua see kesta võis, kas paar-kolm aastat või hoopis palju vähem. hakkasime elama parajat teismelise-elu (kuigi me olime maksimaalselt 10-12). isa ostis meile maki, mida me vahetpidamata kuulasime; vahepeal oli meil mingitel asjaoludel telekas; ja vahepeal pidasime isegi koera, kuigi see oli küll üks õnnetu lõpuga projekt, millest ma lähemalt rääkida ei tahakski. (noh, mul õnnestus sel eluperioodil isegi oma elu esimene toataim ära tappa – ja see oli kaktus.) seda logistikat, et kuidas me siis sõime ja muidu perena elasime, ei mäleta ma küll absoluutselt. aga nii üldises plaanis ikka täitsa iseseisev elu, et ise äratuskellaga üles ja ise kooli ja kuhu vaja. (koolipäev algas meil kell 7:45, nii et nagunii olin ma juba aastaid pere esimene ärkaja, hommikust meil muide ka ei söödud.)

kogu see lugu lõppes sellega, et ühel ööl ärkasime selle peale, et maja põles. kõik pääsesid kenasti välja ja isegi eriti palju asju ei põlenud ära, aga elada selles majas pärast seda enam ei saanud. aeg oli veel selline, et kuidagi ikka “linn andis” uue korteri. see oli ka tegelikult agulilobudikus, ilma sooja veeta ja kuivkempsuga, aga see-eest neljatoaline! aga see on juba üks teine jutt.