these streets will make you feel brand new

21. sajandi siirderiitusi
ehk
kuidas hakata minema kodust ja jõuda koju
ehk
ulgueestlane Tallinna lennujaamas, iga jumala kord juba viimane peaaegu kümme aastat

Juustu Vaatlemine

must leib ja Kalevi kommid võivad olla või mitte, aga eesti juust (nii tüübi kui brändina) on see üks asi, mida ma pärast 8+ aastat ikka veel viitsin Londonisse kaasa osta, sellele ei leidu kogu maailma kulinaarias mitte midagi võrdväärset. (mitte selles mõttes, et see oleks maailma parim juust, aga lihtsalt ei ole teist sellist juustu olemas. ja mulle meeldib teda võileiva peale panna.)

lennujaama turvakontrollimasinate jaoks paistab juust käsipagasis nagu üks tõhus pakk lõhkeainet. seega tuleb juust pakkida ilma lisakilekottideta ja kohvris kõige peale, et oleks hea ette näidata. sel hetkel, kui ma ütlen turvatöötajale: “aa, te soovite mu juustu näha,” algab mu jaoks Eestist lahkumine.

Küüneviili Mõõtmine

see võib olla kõigist siirderiitustest kõige olulisem, sest see juhtub absoluutselt iga kord ja erinevalt teistest läbiviidavatest tegevustest ei leidu sellele ühtegi ratsionaalset selgitust. lihtsalt mingi kaitsemaagia.

mul on 4 cm teraga metallist küüneviil (teeme, et keegi isegi ei hakka võtma jutuks mingeid klaasviile. need on mõttetud ja ei tee seda, mida mul vaja on), mis on mul alati kaasas, ja mitte üheski lennujaamas peale Tallinna oma ei huvita see kedagi. Tallinnas võetakse alati joonlaud ja mõõdetakse küüneviili tera üle. protsessi kiirendamiseks võtan ta kohe alguses kosmeetikakotist välja ja asetan nähtavasse kohta, umbes läpaka kaanele.

ma arvan, et kui ühel päeval juhtuks, et turvatöötaja ütleb küüneviilile peale vaadates: “aa, see on selgelt lühem kui 5 cm, võite ära panna, kõik korras,” siis ma kas pööraks ümber ja läheks koju tagasi (ilmselgelt see lennuk kukub alla) või paluks tal ikkagi joonlaua välja otsida (ma tean, kus nad seda hoiavad). Küüneviili Mõõtmine Peab Toimuma.

Helkuri Eemaldamine

kuna turvakontrolli jaoks tuli üleriided nagunii seljast võtta, siis on selle järel asju tagasi kokku pakkides sobiv hetk suruda sall ja kindad kohvrisügavustesse (seekord unustasin kindad üldse venna autosse ja sain seeläbi aru, et neid võikski alaliselt Eestis hoida) ja võtta jope küljest helkur ära. see ese, mis Eestis on elupäästja ja turvalise liikumise elementaarne osa, on inglaste jaoks health and safety hazard, sest… omg, midagi tilpneb sul siin põlvekõrgusel, mõtle, kui sa sellega kuhugi kinni jääd!

Kohv Ja Kiluleib

kõht ei pruugi lennujaama jõudes üldse tühi olla, aga esiteks on see KOHVri-nimeline kohvik nii uskumatult nummi oma lambanahast toolikatete ja kohvritest tehtud lauakestega, ja teiseks, täpselt selleni jõudes lajatab kuklasse teadmine, et kiluleibadega on nüüd mõneks ajaks ühel pool. nii et isegi kui eriti isu pole, siis tuleb maha istuda ja võtta üks kohv ja kiluleib ja võibolla ka kamavaht.

lisaboonusena aitab see riitus taaskohaneda sihtkohariigi hinnatasemega. see pole sul Selveri pagarilett, kust neli rabarbrisaia või kuus lihapirukat saab kahe euro eest. siin on arve 15 eurot kahele ja see klapib Londoni kohvikuhindadega üsna täpselt. ehkki järele mõeldes paljude Tallinna omadega ka vist.

Jõllitamisvõistlus Ryanairiga

suur osa inimesi arvab, et Tallinna lennujaam on maailma kõige nummim. need inimesed lendavad enamasti Schengeni riikidesse või siis Schengeni kaudu kuhugi mujale edasi, ja ei ole kursis selle… angaariga, mis asub teisel pool passikontrolli, väravad 12 kuni 18. ei ole seal mingeid lottesid või rabaradasid, klavereid või raamatukogusid. seal on… WC, suitsuruum, üks kõle kohvik, üks tilluke tax-free pood ja istumiseks natuke toole. tegelikult praeguseks vist on mängunurk ka tekkinud. ühesõnaga, teha ega näha pole seal midagi ja üldse oleksid nagu mingis teises, oluliselt vähemnummis lennujaamas.

ja nagu sellest veel ei piisaks, on selle angaari ühes nurgas ette nähtud põrgu järgmine ring nende jaoks, kes on kas odavuse või kellaaegade sobivuse tõttu otsustanud lennata tuntud iiri odavlennufirmaga. selle firma jaoks nimelt on ülioluline vähendada lennuki lennujaamas viibimise aega, mistõttu “pardaleminek” tähendab tegelikult seda, et reisijate dokumendid kontrollitakse üle ja nad saadetakse ühte klaasputkasse, kus ei ole enam ei toole, tualette vm mugavusi ega ka näiteks kütet või ventilatsiooni minu meelest. seal siis seisad ja jälgid läbi seina, kuidas su lennuk saabub, eelmised lendajad maha tulevad, lennukit koristatakse jne, kuni lõpuks avatakse uksed ja kogu mass tormab üle lennuvälja, et ruttu lennukisse jõuda ja käsipagasile koht leida. mõiste “priority boarding” on selleks ajaks ammu igasuguse sisu kaotanud.

ehk siis: hetkest, mil teatatakse “algab pardaleminek Ryanairi lennule number…,” algab tegelikult jõllitamisvõistlus, mille eesmärgiks on olla viimane inimene, kes oma pardakaardi ette näitab ja klaasputkasse seisma saadetakse. väravapersonal üritab igati teha nägu, et viimane hetk on juba käes ja isegi möödas. sina üritad võimalikult kaua köetud angaaris tooli peal istuda, sest jah, nii kõrgel su latt selleks hetkeks ongi.

eile näiteks suundusin passikonrolli sel hetkel, kui väideti, et mu pardaleminek lõppeb juba. tühja ta lõppes. aga saba viimane olla sain küll, nii et selle raundi võitsin.

SIM-kaardi Vahetamine

millalgi selles ajavahemikus, kui telefon on lennurežiimis, on hea võtta sealt välja Eesti SIM-kaart ja panna asemele UK oma. see on ka veidi rituaalse tähendusega samm, sest siiamaani kehtis mõlema rändlus ja andmeside mõlemas riigis ja ega keegi mulle ei helista nagunii kunagi. aga tundub, et seda vahetamisharjumust tasub alles hoida, sest Brexiti järel hakkavad need asjad jälle muutuma.

Pangakaardi Vahetamine

millalgi selles ajavahemikus, kui kiluleib on juba ostetud ja telefon veel ei ole lennurežiimis, on hea ära vahetada ka Google Pay vaikimisi kasutatav pangakaart, sest 99% makseid teen ma telefoni puutemaksega ja on küll vahe, kummas valuutas see kõik juhtub. muidugi võiks vahetada ka pärast maandumist, aga selleks ajaks tavaliselt ei ole enam meeles.

Koduvõtmete Vahetamine

millalgi tuleb korraldada nii, et selles kohas, mis on parajasti koduvõtmete õige koht (talvel näiteks jope vasakus taskus, aga suvel pigem seljakoti esimeses sahtlis), oleksid õiged võtmed. see on paras peamurdmisülesanne, sest emakodu võtmeid (ema koduvõtmeid? ema kodu võtmeid? emakoduvõtmeid?) läheb kuni uksest väljumiseni vaja, neid ei saa kohvrisse ära panna, ja Londoni kodu võtmed peavad pakkimise käigus kuhugi piisavalt käepärasesse kohta saama, et nad käigupealt välja õngitseda, aga samas on neid Tallinnas jopetaskusse panna veel selgelt vara.

võtmevahetuse riitus lõppeb päriselt sel hetkel, kui oled kohale jõudnud ja “valed” võtmed kummutisahtlisse turvaliselt ära paned, sest need… ei ole nüüd enam koduvõtmed.

kui see on tehtud, siis ma olen kohal.