ja katedraal mis kitsaks jääb mu sees

eelmisel nädalavahetusel tegin selliseid asju:

sõitsin rongiga Lake Districtisse. avastasin sealt enda üllatuseks täiesti asjaliku bussisüsteemi. sõitsin kahekorruselise turistibussi ülemisel avatud korrusel Windermere’ist Grasmere’i. lugesin ühes Grasmere’i söögikohas burksi kõrvale rongis alustatud raamatu lõpuni.

matkasin Steel Felli nimelise mäe Dead Pike’i nimelisse tippu (553 m) (kuidas saavad mäel ja tema tipul erinevad nimed olla, ei oska seletada). sain parmult hammustada.

sattusin kogemata Calf Cragi (537 m) otsa. nägin helikopterit hästi madalal lendamas ja mõtlesin, et ei tea, kas keegi on hädas.

nägin tillukest mägijärve, mille ristisin infinity tarniks, sest vaadake seda asukohta.

ujusin Codale Tarnis.

lõin Codale Tarni kaldale üles minimalistliku laagri ja lugesin seal tundide kaupa üksi raamatut, kuni loojangu eel hakkas ka teisi telkijaid saabuma (peale minu kaks üksikmatkajat, üks paar ja üks perekond/seltskond). ärritusin perekonna peale, kes lennutas mu pea kohal vastikult sumisevat drooni.

magasin lageda taeva all bivvy bagis. varahommikul nägin kas just päikesetõusu, aga selle peegeldust pilvedel, ja jõudsin enne edasimagamist mõelda, et “red sky in the morning, shepherd’s warning”.

ärkasin uuesti täies päevavalges. kõrvad sügelesid, sest neid olid öösel kihulased söönud. ilm oli pilviseks kiskunud. droon aeti jälle kurjaks. kõndisin Easedale Tarnist mööda tagasi Grasmere’i. kell polnud veel kümme ja raamatupood oli alles kinni. istusin kohvikusse maha, panin telefoni laadima, tellisin kohvi ja kooki. vihma hakkas sadama. lugesin oma raamatu lõpuni ja tellisin teise koogi veel. vihm ei läinud kuhugi.

läksin raamatupoodi ja ostsin endale uue raamatu. hakkasin Patterdale’i poole minema, tee peal nentides, et seda tippu, kuhu eile lõõskava päikeses ronisin, pole täna pilve seest näha.

taaskohtusin Tongue Gilli jõega, mis tahtis mind eelmise aasta Coast to Coast matkal ära tappa, aga seekord oli hoolimata märjavõitu ilmast täitsa taltsas nire. kohtusin vastutulevate matkajatega, kellest ühtedelt küsisin, kuidas on lood kosega, mis oli neil juba selja taga ja mul alles ees (see kosk oli ka tapmise vandenõu oluline osaline mäletatavasti) ja sain kahelt vanahärralt korraga kaks kõige britilikumat vastust korraga: “it’s getting there” ja “it’s coming along nicely”. jõudsin siiski koseni enne, kui “it got there” ja sain jälle kuiva jalaga üle. nentisin, et vaade mäekurult on küll sama kehv kui eelmisel korral. sain mööduvatelt maastikujooksjatelt kinnituse, et Fairfieldi ja St Sunday Cragi kaudu pole mõtet minna, sest ülevalt pole näha midagi peale selle pilve, mis orgugi kenasti ära paistis. läksin orupõhja mööda Patterdale’i ja nautisin seda, et eriti ei sadanud enam (see jutt, et kurul ilm muutub, on ikka õige. aga see “red sky in the morning” jutt on ka õige).

tellisin Patterdale’i pubis endale alkovaba õlle ja fish&chipsi. panin telefoni laadima. küsisin vastaslauda maandunud proualt, kas tal on olnud pikk päev, ja trigerdasin sellega järgmiseks paariks tunniks vestluse, sest selgus, et nad teevad abikaasaga Coast to Coast matka, pluss ta tundis kaanekujunduse järgi ära, et ma loen Nancy Mitfordi, nii et jagasime ka raamatusoovitusi. pubiomanik pakkis kastist välja uhiuue teleka ja hakkas seda seina kruvima. Inglismaa ja Ukraina veerandfinaalimänguni oli veel mitu tundi, ma ei jäänud ootama.

valisin Angle Tarni ääres ilusa vaatega privaatse koha välja. sisetunne ütles, et täna öösel tuleb telgiilm. ehitasin maja valmis, jõin teed, lugesin raamatut. ärritusin ülejärvenaabrite peale, kes tundsid, et nende looduselamus ei ole muusikata täiuslik.

öösel ärkasin vihma peale ja tundsin telgist rõõmu. soojem oli ka kui bivvys.

hommikul enam ei sadanud. lugesin kohvi kõrvale veel veidi raamatut. tagasiteel Patterdale’i analüüsisin üle oru paistvaid mäeharju ja otsustasin, et St Sunday Crag, siit ma nüüd tulen.

Patterdale’i pubi akna all üritasin nende wifit püüda, et teada saada, mis selle Ukraina mänguga sai. pubi oli hommikul veel kinni ja ruuteri olid nad, kavalpead, välja lülitanud. levi selles külas üldiselt ei ole, on elu mulle õpetanud. siiski kuskil avaliku wc (kraan, joogivesi!) ja esimeste lammaste vahepeal tekkis niipalju signaali, et sain kätte 1) jalkaskoori (it’s coming home), 2) track&trace äpi teate, et olen lähikontaktne ja pean järgmised 7 päeva eneseisolatsioonis veetma.

rühkisin mäest üles ja lõbustasin end mõtiskeluga, kaua ma olemasolevate varudega isoleeruda suudaks. kotis oli kaks hommikusöögibatooni, peotäis pähkleid-rosinaid, üks külmkuivatatud kanaroog, tassi jagu kohvi ja paar teepakki, liiter vett ja gaasiballooni lõpp. eeldatavasti Deliveroo sinna mäe otsa ei tuleks ka siis, kui mul õnnestuks tellimus teele saata. nojah siis.

tõus oli järsk, päike lõõskas pähe, vaated alla orgu olid imelised. mul oli hästi palju aega, nii et võtsin väga rahulikult, tegin pilti ja jõin vett ja nii. mille tulemusena… olin ma paduvihma algamise hetkeks tipust veel sajakonna meetri kaugusel.

nii et seda, mis vaade täpselt avaneb St Sunday Cragilt (841 m) ei tea ma nüüd ikkagi. vihma polnud küll kauaks, aga pilved seadsid end sel kõrgusel üsna otsustavalt sisse ja Fairfield (873 m) jäi järgmiseks korraks, keerasin alla Grisedale Tarni poole.

täiesti suvalise koha peal, raja üsna tasasel osal astusin kuidagi imelikult või libisesin või komistasin, igatahes kukkusin ja väänasin vasakut jalga. eriti valus justkui ei olnud, aga silme eest kiskus mustaks ja istusin päris tükk aega ja taastusin ja mõtlesin sellele, mis saab, kui ma nüüd püsti tõusen ja sellele jalale toetuda ei saa. siis tõusin püsti ja kõndisin edasi.

nägin lõpuks ometi selle Seat Sandali ja Fairfieldi vahelise kuru ära, ses mõttes, et nüüd oli seal täitsa selge jälle. vaatasin veel kord oma vana sõbra kose üle, endiselt polnud eelmise aasta praalimisest mingit jälge, väga tagasihoidlik ojakene.

Grasmere’i servas jõin pubis ühe õlle, sõin Sunday roasti ja lugesin oma raamatu lõpuni. läksin raamatupoodi ja ostsin järgmise raamatu.

rohkem ma enam kuhugi ronida ega kõndida ei tahtnud, see jalg andis ikkagi tunda mõnevõrra. istusin järgmise bussi peale, sõitsin Patterdale’i ja kolasin seal matkapoodides, kuni need kõik kinni pandi (mis juhtus umbes poole tunni pärast, sest oli pühapäeva pärastlõuna). sõitsin edasi Windermere’i ja veetsin viimase rongini jäänud poolteist tundi sealses pubis raamatu, siidri ja šokolaadi-piparmündi juustukoogiga. läksin rongi peale, sõitsin koju ja sain veel enne südaööd magama.

kogu selle loo moraal on, et kui sul on kolm päeva aega, siis jõuab Londonist Lake Districtisse matkama nii, et aega jääb lõpuks ülegi. rongisõit kestis minnes kolm ja pool, tagasi tulles neli tundi (ühe ümberistumisega), bussisõit lisaks alla tunni, bussid käivad 20-minutiste intervallidega. arvestades, kui kaugel Lake District on, on selline tulemus päris hämmastav. Walesi, mis on tunduvalt lähemal, küll nii kiiresti ei saa. rongipileti eest (off-peak return) maksin eelmüügist ostes 118 naela ja see on ka täiesti ok hind selle vahemaa eest.

teine moraal on ka, mõtlesin koju jõudes tegelikult päris hoolega läbi, mida ma teeks, kui jala päriselt ära murraks ja kui see vbla ei juhtuks pühapäeva lõunatunnil üle keskmise kena ilmaga kolme populaarse matkaraja ristumiskoha vahetus läheduses – et kuidas see helikopter ikkagi kohale kutsuda, arvestades, et telefonilevi ilmselt pole. nii et eks sellest ehmatusest oli kasu ka. jalg ise on pärast kolme päeva kodus isoleerumist täitsa okei, tänan küsimast – pahkluu veidi paistes, aga muidu eriti tunda ei anna.

kolmas moraal on, et jube palju raamatuid jõuab nädalavahetusega läbi lugeda, kui telefonilevi pole ja/või akut tuleb säästa.

ah, ja enda arvestuse kohaselt sain #mariöösuvebingo kaheksa ruutu ära märgitud selle avantüüriga!