olukorrad, kuhu võib elus sattuda jalgrattatehase töötaja:
seisad rahulikult rattaparklas oma ratta kõrval, testid äppi. as one does.
läheb mööda kolleeg K, ütleb: tšau, kuidas läheb, oi, sul on esimese porilaua lapatsi vana mudel ju! kas sa uut tahad? palju turvalisem!
mõtled: uus asi ikka tore, ütled: tahan. K ütleb: no ma tutvuse poolest korraldan sulle ära.
pingib siis K varsti, et tule meie osakonda oma uue lapatsi järele, P paneb paika.
lähed koos rattaga kohale, kohtud P-ga, P parajasti võtab printerist mingit paberit välja ja ütleb: oo, väga tore, just sai valmis porilaua lapatsi self-replacement kit, juhend on siin, jupid on siin, aeg läks!
ja enne kui arugi saad, oled küünarnukkideni porine ja vahetad lapatsit :P see tähendab, testid lõppkasutajale suunatud juhendit. (leidsin mitu viga, nt kästi kasutada võtit suuruses M, aga komplektis olid ainult suurused S ja L.)
stopper käis päriselt ja ja aega läks 12 minutit koos niisama pläkutamisega ja arutamisega, mis on pildil valesti (õigemini küll, kas pildid on vales järjekorras äkki).
ja vot spst mulle see tehasetöö meeldib. meeldib, et mõni asi on päriselt olemas ja käegakatsutav. meeldib, et käed saavad vahel täitsa mustaks (ehkki seekord oli asi küll ainult selles, et mu ratas, ERITI porilaud, lihtsalt ongi üpris räpane). ja noh, meeldib sõita mööda linna sellise porilaua lapatsiga, millist võibolla kellelgi teisel maailmas veel ei ole, ja tunda, et veits nagu ise leiutan siin jalgratast:)
whatever 