mul pole mingit erilist aastakokkuvõtete tuju ja kes neid lugedagi viitsib. aga ma tahaks kirja panna viis asja, mida tegin aastal 2021 elus esimest korda; mille puhul poleks osanud ette arvata, et neid tegema satun; mille tegemise peale ise ei oleks iial tulnud; ja mis mulle sellest hoolimata suurt lõbu pakkusid. ehk siis selline… boyfriend appreciation post. sest just sellest suunast tulevad parimad ootamatud ideed mu ellu.
käisime vaatamas koerte võidujooksu. see nüüd just mingi kõrgklassi meelelahutus ei ole ja kogu elamus alates kohaleminekust kuni kõrvallaua seltskonnani oli päris… huvitav. totalisaatoril muidugi pigem kaotasin kui võitsin raha. nalja sai igatahes kõvasti, aga selle kogemuse tasakaalustamiseks tuleks järgmisel aastal ikkagi kübar pähe panna ja mõnda vastavat hobustega ettevõtmist ka külastada.
kõige ilusamini kogu aasta (vbla elu) jooksul panin end riidesse sel päeval, kui käisime Goodwood Revivalil, mis osutus ürituseks, kus inimesed vaatavad vanu autosid ja näitavad iseennast. mõlemad aspektid osutusid jällegi täiesti ootamatult meeleolukaks, eriti seetõttu, et mu väljavalitud “Carnaby Street style’i” saavutamiseks tuli kasutada kostüümilaenutuse teenuseid, mis oli ka asi, mida ma elus enne polnud teinud ja nüüd enam ei saa aru, miks.
selgub, et meil on olemas täitsa elukohajärgne hiiglaslik kõigi maailma kostüümidega täidetud laohoone, mida peavad kaks reibast geivanameest, kes teavad kõike kõigist maailma ajastutest ja stiilidest. juba ootan, et mind ka järgmisel aastal sellele peole viidaks – plaanin seekord riietuda Wreniks või mõneks muuks naissõdalaseks.
käisime vaatamas NBA korvpallimatši. sellest ma juba kirjutasin.
käisime vaatamas kuulsat standup-koomikut, elusast peast. ma seda skenet üldiselt ei jälgi, aga Ricky Gervaisi nime olen isegi mina enne kuulnud. nalju ei olnud kuulnud, nii et oli täitsa lõbus ja värskendav. ühtegi pilti mul sellest peost ei ole, peate niisama uskuma.
ja jalgpalli käisime ka vaatamas, Wembley staadionil, Arsenali ja Chelsea vahelist finaalmängu! nagu 2021. aastal kombeks, oli see küll eelmise aasta finaal – uus hooaeg ammu käib, aga vana karikas oli ikka kuidagi välja andmata jäänud. aa, selle karika nimi oli Women’s FA Cup.
ma olen mõnel meeste jalkamängul ka oma elus käinud ja peab ütlema, et ma täiega eelistan seda naiste mängu vaibi. hästi palju oli peresid, eriti ohtralt oli kohale toodud pisikesi tüdrukuid. samuti paistsid silma vanaldased lesbipaarid. keegi polnud purjus ega kakelnud, karjumist ikka oli, aga asjakohastel hetkedel, mitte niisama… rongis üksteise peale.
hakkasin kodust minema ausalt öeldes isegi teadmatuses, mis klubid täpselt mängivad (st eks ma mingi hetk vaatasin järele, aga unustasin jälle ära), nii et alles staadionile sõites metroos tekkis mul küsimus, kelle poolt me õieti oleme. see muidugi oli rumal küsimus, vastus selgus sealsamas vagunis ringi vaadates – kõik, kes meiega koos Londoni idapoolsest servast tulema hakkasid, olid punavalgetes Arsenali sallides, sinised Chelsea omad tulid peale tükk maad hiljem. seega sain kohe mõne tunni pärast kätte ehtbritiliku elamuse – toetada underdogi. Chelsea oli paraku ikka peajagu üle.
mängu ennast vaatasin ikka ka ja eks ta oli umbes nii huvitav, nagu jalgpall ikka on – põhimõtteliselt jah, aga kas te nt poole lühemalt ei tahaks teha sama asja? kõige toredam oli aga hoopis see, et mängu nägemise ja kava lugemise järel lukustusid mu jaoks lahti kõik naiste jalgpalli teemalised spordiuudised, mida, selgub, on kogu meedia täis. näiteks lugesin nädalake hiljem suure huviga läbi Guardiani edetabeli sajast maailma parimast naisjalgpallurist 2021 – pea pooled puha mu vanad sõbranjed ju!
ootan huviga, mida uus aasta mu ellu sellist toob, mida ma tahta ei oska, aga tegelikult väga naudin. ja kõigile teistele soovin, et teie elus ka leiduks keegi, kes sedasorti asjad leebelt te teele nügiks ja laseks neil siis oma töö teha.
whatever 