ja et kinkida teil taevast mis minust voolab läbi

mul on ammust ajast komme teha tööl suuremate projektide lõpetamisel tiimile kooki. just teha, sest kuigi ma pole mingi eriline küpsetusguru, tundub mulle aus, et kui teised inimesed kirjutavad valmis tohutu koguse võrdlemisi keerukat tarkvara ja lisaks lepivad mu lõputu norimisega selle osas, kuidas kasutajaliides peab välja nägema ja tekstid (ja tõlked!) veatud olema… võin mina ka natuke vaeva näha. ses mõttes, et midagi ise ära teha, mitte ainult õiendada (mulle makstakse õiendamise eest palka muidu).

saimegi siin siis eelmise nädala alguses ühe tähtsama tarkvarauuenduse valmis ja andsime kasutajatele kätte ja ptüiptüiptüi, keegi pole kurtma tulnud, et ei tööta või ei meeldi. nii et lugesin launchi õnnestunuks ja nimetasin iganädalase projektikoosoleku tähistamiskoosolekuks ümber ja küsisin osalejatelt viisakalt “kas allergiaid või talumatusi on?”

ootamatu vastus tuli veidi ootamatust suunast – bulgaarlasest arendusjuht tunnistas häbelikult, et temal kestab veel kaks nädalat paast (õigeusu ajaarvamise järgi, eks ole) ja loomsed tooted on menüüst väljas.

pean tunnistama, et ma olin hetkeks päris nördinud. võiksin ju olla harjunud, et teiste inimeste jumalad ja nende esitatavad nõudmised üldise populatsiooni moraalile, toitumisele või, maitea, tervisekäitumisele (pandeemia alguskuude lockdown hassiidi juutide kogukonna vahetus naabruses oli… huvitav elamus) mõjutavad mu elu rohkem, kui ükski jumal ühegi ateisti elu mõjutama peaks, aga see, et nüüd pean küpsetama elu esimese vegankoogi, tuli ikkagi ootamatult. ma ei suutnud ette kujutada, et ükski asi, kuhu sisse ei tohi panna võid, mune, vahukoort, kohupiima ega isegi želatiini, saaks maitsev olla.

aga mis seal ikka, natuke aega mossitasin ja natuke kurtsin sõpradele ja põrgatasin ideid ja E pani mulle pähe mõtte mangost ja mõte mangost meeldib mulle igal ajal päris hästi. natuke googeldasin, natuke valisin ja retsepti ma leidsin ja nüüd ma panen selle siia tulevaste põlvede jaoks kirja, sest seda oli tõesti megalihtne teha ja valminud kooke (tegin ühe koju katseks ja teise siis pärast tööleviimiseks) saatis uskumatu menu.

Paastuaja mangokeeks:

440g nisujahu
280g suhkrut
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
0.5 tl soola
600g mangopüreed
160 ml õli
2 tl vaniljeekstrakti
(1 laimi mahl)

kuumuta ahi 180°C peale, määri koogivorm võiga (jaa, ma ostsin selle jaoks poest veganvõid, selline asi on olemas ja ma ei tea, mida ülejäänud pakiga teha, veel palju seda kooki ilmselt). originaalis on kasutusel suur keeksivorm, mina tegin 23×33 cm kandilises vormis, mis oli täpselt paras.

pane jahu, suhkur, küpsetuspulber, sooda ja sool suurde kaussi ja sega vispliga läbi, nii et klompe ei jääks.

lisa mangopüree, õli (mul oli rapsiõli, aga sulatatud kookosrasvaga võiks ka proovida), vaniljeekstrakst ja laimimahl (mida originaalretseptis polnud, aga ma leidsin ühest teisest väga sarnasest retseptist selle ja lisasin oma teisele koogile ja see sai veel parem kui esimene) ja sega, kuni kuiva jahu enam pole, aga ära üle sega.

vala tainas vormi, tasanda. küpseta umbes 40 minutit, kuni on valmis (katsudes pole vedel ja sissetorgatud tikk jääb kuivaks). kui keeksivormi asemel kasutad madalamat koogivormi, siis hakka 25 min peal kontrollima. mul vist läks umbes 30 minutit sellega.

lase vormis jahtuda.

minul oli vaja oma kooki kaunistada ka, nii et ma rullisin talle martsipanist katte peale, kuhu siis vaba käega vajaliku pildi peale joonistasin. see sobis maitse poolest ka sinna ülihästi.

nii õpin lõpuks jalgratastki joonistama. aga toidufotograafia kursusel pole jätkuvalt käinud.

kook ise sai mõnus mahlakas, aga samas näpu vahelt söödav, hästi ilusat mangovärvi, mangomaitseline ja igatepidi suurepärane. võibolla natuke vähem magus oleks võinud olla minu poolest ja võibolla ma ükskord katsetan vähema suhkruga.

ainus häda selle koogiga on see, et ei seisa üldse. kohe saab otsa! kuigi sellest retseptist saab ikka päris suure koguse teda.

kes sõid, need kiitsid, kes ilma jäid, need kurvastasid, ja üks briti-bulgaaria pere sööb sellist kooki nüüd vist järgmised kaks nädalat, sest paastusõbralikke maiuseid pidi olema üllatavalt raske leida. kuigi, kas paastu mõte ei olegi just selles, et sina ei pea häid asju süüa saama, kannata, patune!?