keegi peab laotusse lubama päikse

ilublogi vol14 : matkabuduaar

enne, kui saab kaks aastat täis lubadusest, et matkahügieenist tuleb (võibolla) ilublogi sissekanne… võtan selle teema ette, sest lõpuks ometi oli mul matkal meeles teha pilt sellest, mis mul pesuasjade kotis kaasas on. palun, täiesti tsenseerimata:

seda ilusasti ladumist pean veel harjutama

alustama peaks vist sellest, et pooled neist asjadest on mul lihtsalt üldse kogu aeg kaasas. minu igapäevases kosmeetikakotis, mis elab minu igapäevases seljakotis (sest mu elustiil praegusel ajal ei toeta käekotte), on alati:

– küüneviil
– pintsetid
– taskupeegel
– hügieeniline huulepulk
– hambaniit
– migreenirohi
– beebipillid
– mõni juuksekumm
– üks tampoon ja üks plaaster
– punniplaastrid

noh, ja mõned asjad on selles igapäevakotis veel, aga nt ripsmetuši tõesti tõstsin matkalemineku ajaks välja. kõiki neid asju läheb päriselt enamvähem igapäevaselt vaja ka, v.a. tampooni ja plaastrit, mis on kaasas igaks juhuks, ja hügieenilist huulepulka, mida ma vist tõesti lihtsalt spst seal kotis hoian, et… see on ta koht.

veel on siin pildil juuksehari, millest ma iialgi ei eemaldu kaugemale kui vbla 10 meetrit, ja siis näomask ja pakk salfakaid, mis samamoodi on kuskil kotis ikka kaasas lihtsalt igaks juhuks. (meil küll on maskikohustus igal pool lõppenud, aga nt eelmisel nädalavahetusel sattusin Prantsusmaale, kus see ühistranspordis veel viimast päeva kehtis, ja sellises olukorras on ju hea, kui kotipõhjas üks mugav mask varuks on ja ei pea ühekordset ostma.)

ja ülejäänud ports… kuulge, see läheb juba tobedaks, aga nüüd olen sunnitud tunnistama, et praktiliselt iga päev kannan kaasas ka neid asju:

– deodorant
– tahke šampoon ja palsam (need on need ümmargused alumiiniumtopsid pildil)
– happetoonikuga immutatud näopuhastuspadjad
– näoseerumikapslid
– näokreem
– päiksekreem

sest noh, ma käin jalgrattaga tööl ja tee peal tihti ujumas ja selle komplekti abil saan ma end suvalisel hetkel enamvähem esinduslikuks kasida. ja selle pesuasjade koti põhjas reeglina vedeleb ka juuksekumm või paar, plaaster või paar, leht või paar valuvaigisteid (pildil: ibukas ja parakas, vanad sõbrad. mittemigreeniliste peavalude puhul võtan neid kaht koos ja enamasti aitab.)

spetsiaalselt matka tarbeks said kotti… hambahari ja -pasta. paneme tähele, et hambaharja vart ma lühemaks saaginud ei ole, tassin kaasas kogu seda meeletut massi :)

täpselt seesama komplekt läheb kohvrisse ka siis, kui mõne pikema reisi kodust eemale ette võtan. kui on teada, et on korralik sooja veega näopesemisvõimalus olemas (sh matkal, kui pole plaanis metsik telkimine, vaid kämping või lausa mingi tubane ööbimine), siis lisan puhastuspalsami ja ehk ka selle rätiku, millega nägu pesta (reisioludesse on pisike mikrofiiberrätt täitsa sobiv, ei pea froteed kaasas kandma). aga elu on õpetanud, et kuskil mägijärve ääres ma sellega mässata ei viitsi ja tõmban näo niisama vatipadjaga üle.

klge, aga ma vaatan, et siit venitab veel ühe osa välja – sellest, mis konkreetseid pesu- ja näohooldusvahendeid ma siis kaasas kannan ja miks just neid, räägin mõni teine päev (nt siis, kui mõne pildi veel juurde taipan teha) :)

isegi kui pilvepiir jääb me vahele

kui mul oleks kombeks oma postitustele mingeid normaalseid pealkirju panna, siis paneks praegu pealkirjaks “kohtumine laamaga” ja loodaks, et peen ulmeviide jõuab kellelgi kohale.

tegelikult kohtusin laamadega Lake Districtis juba eelmisel suvel ja kaugelt – see hetk, kui oled roninud ühe Wainwrighti (Catbells) otsast alla ja hakkad ründama järgmist (Maiden Moor) ja vaatad hajameelselt alla Derwentwateri poole ja siis vaatad veel kord ja põhjalikumalt, sest wtf, kas seal on mingitel inimestel laamad kaasas, SEDA nüüd küll ei oodanud! või on need alpakad? mis neil üldse vahet on? appi kui lahe, tahan ka!

ja päkapikke on vist tõesti igal aastaajal ja igal pool liikvel, igatahes tõi jõuluvana mulle lisaks titaankruusile ja korralikule pealambile ka kinkekaardi ühepäevase laamamatka jaoks, ikka sealsamas Lake Districtis. (protip: kogu aeg tasub olla hea laps igaks juhuks.)

pühapäeva hommikul kella üheksaks Catbellsi jalamile laamaaedikusse jõudmine oli põnev logistiline väljakutse, mis sisaldas nii üht kõige õudsemat kolmesõnalist fraasi inglise keeles, “rail replacement service”, kui kaht ööd metsikut telkimist. ma ei teagi, kas ma ilma kolmepäevase nädalavahetuse toeta (üks ilusamaid fraase inglise keeles: “early May bank holiday”) oleks üldse saanud seal ära käidud, aga samas, palju edu kolmepäevasel nädalavahetusel mingigi majutuse broneerimisega turistipiirkonnas. õnneks mul on titaankruus ja pealamp ja ma olen kõigeks valmis (ja ma leidsin megahead telkimiskohad mõlemaks ööks).

megahea telkimiskoht, pesemisvõimalusega

igatahes – kohtusin laamaga! isegi kahega, sest kuigi olin tolle päeva matkagrupi ainus liige, siis laama on karjaloom ja teda üksinda välja ei viida, sõber tuleb kaasa. okei, kui te saate küsida ühe küsimuse laama kohta, siis te ei küsi, kas ta on karjaloom. te küsite, kas ta sülitab. jaa, sülitab! aga mitte inimeste, vaid sõbra, st teise laama pihta.

Tim, Dopey ja suvalised lambad Maiden Mooril

siis te küsite veel, mis vahe on laamal ja alpakal. või vähemalt küsisid seda peaaegu kõik vastutulijad ja möödaminejad, pärast seda, kui nad olid ära maininud, et SEDA nad nüüd küll ei oodanud. alpakad on väiksemad ja krussis karvaga (eriti pealael) ja ei ole nii kõvad matkajad ja terveks päevaks mägedesse ei lähe.

need ripsmed!

laamad olid küll üsna kõvad matkajad, või ausalt öeldes olid nad enamvähem sama kõvad kui suurem osa inimesi, kellega elus koos matkanud olen. muidu äärmiselt toredad kaaslased, aga jube palju söögipause ja üsna palju niisama mõtlikult kaugusse vahtimise pause ja võrdlemisi aeglane liikumistempo ka nende pauside vahepeal. meie ring üle Catbellsi (päris tipus ei käinud, seal on enamasti liiga palju rahvast, ütles giid), Maiden Moori, High Spy, Dalehead Tarni ja Dalehead Cragsi ja siis Newlands Becki orgu mööda tagasi oli umbes 12 km pikk ja võttis aega 7 tundi.

asend näitab, et ei toimu mitte niisama jõeületus, vaid pissipaus

aa, et miks laama üldse seal on ja sellise jaburusega tegeleb? Alpacaly Ever After on sotsiaalne ettevõte, kes võtab enda hoolde kodutuks jäänud või väärkoheldud laamad ja alpakad ja laseb neil Lake Districtis elada oma parimat elu. muidugi nad saaks selle ära elatud ka karjamaal, ilma vahepeal mäe otsa ronimata, aga neil ei ole kerge pagasiga mõõdukate jalutuskäikude vastu ka mitte midagi (sellise maastiku jaoks on nad sündinud) ja turistidelt kasseeritud raha aitab kogu seda tsirkust püsti hoida – loomad saavad toidetud, ravitud, ja pügatud. see on üsna sama mudel, kui mu kunagine tiigritalitamine loomaaias oli.

igatahes et kui kellelgi on nüüd “appi kui lahe, tahan ka!” tunne, siis ma seda teenusepakkujat täiega julgen soovitada. giid oli hästi tore ja asjalik ja mul on peas umbes 7 tunni jagu laamafakte varuks. näide: laama tiinus kestab umbes 11 kuud, aga ta saab ca 6 nädala piires ise valida, millal täpselt ta sünnitada soovib. vaatab ilma järgi (kui on külm, siis ootab veel, kui palav, siis kes see viitsib rase olla enam) ja et sõbrannad oleks läheduses (karjaloom!) ja teeb seda üldiselt päise päeva ajal; ja kui üks emane juba täna sünnitas, siis järgmine ootab kenasti vähemalt homseni või veel veidi, et igaühele hoolt ja tähelepanu jaguks.

nagu pildilt aru saada, oli hea, et ma olin need tipud kõik korra juba läbi jalutanud ja teadsin, mis sealt parema ilmaga ära paistab. järgmisel päeval hakkas uuesti paistma, aga see on juba üks eraldi lugu.

vaatame, mis vaadata on (Derwentwater)