ilublogi vol15: matkabuduaar, detailid
teate, mis on üks ootamatu boonus vanemaks saamise juures. see, et mu alati pigem rasused juuksed ja näonahk on viimaste aastatega muutunud märgatavalt kuivemaks (nb! “kuiv” ilublogija keeles ei tähenda mitte vee, vaid rasu vähesust nahas) ja seega olen peapesu osas muutunud palju vähem pirtsakaks. selleni välja, et saan nüüd kasutada tahkeid šampoone ja palsameid. nende idee on mulle ammu meeldinud, sest palju vähem vett tuleb mööda maailma ringi vedada ja ka vähem ühekordseid plastpakendeid peab ära viskama; aga pesemis- ja silendamisomaduste suhtes on nad kuidagi… suvalised. mu juuksed jäid nendega vanasti alati rasvased. nüüd järsku kõlbavad kasutada küll.
teine variant muidugi on, et mul on küpsemas eas lihtsalt rohkem ükskõik, millised mu juuksed välja näevad ja tunduvad:P
igatahes sellest saadik, kui ma ühel hetkel end kokku võtsin ja mõned sobivas suuruses alumiiniumtopsikesed hankisin (etsyst ostsin ja ei olnud väga lihtne leida), olen ostnud suht suvalisi tahkeid šampoone ja palsameid, vahel supermarketist ja vahel ökopoest ja vahel internetist. no tegelt igast kohast umbes korra, sest tõesti jube kaua kestab üks selline klots ja lisaks madalale massile ja keskkonnakoormusele on ka rahakulu väga madal. ainus jama, et kui tahket šampooni on väga lihtne vahule ajada ja juustesse määrida, siis palsamiga on igavene võimlemine – ta ei vahuta üldse, käte külge teda suurt ei jää, aga otse juustesse hõõrudes lupsab va libedik väga lihtsalt minema ja teda tuleb kuskilt nurgast taga otsida, mis igasugustes avalikes duširuumides (ujulas, kämpingus jne) on üsna ebameeldiv elamus. proovisin mingit kaks-ühes toodet ka, aga NII ükskõik mul oma juustest ka veel ei ole, et selle sobivaks oleksin tunnistanud.
kuna neid topsikuid oli etsy-müüja komplektis kolm, siis ühte kasutan näopesupalsami kaasaskandmiseks. suht praktiline, sest mitmed mu lemmikpalsamid (Inkey List Oat Cleansing Balm, Beauty Pie Japanfusion) tulevad suurtes tuubides, mida tervenisti kaasas ei viitsiks vedada ja mis tuleb ammu enne tühjakssaamist nagunii pooleks lõigata, et sealt hea kraam kõik kätte saada. see ongi sobiv hetk endale ports matkatopsi villida.
kui mul oleks veel üks selline tops, siis paneksin sinna oma näokoorimispadjakesed, aga kuna nende jaoks on mul täiesti töötav plastkarp olemas, siis lihtsalt ilu pärast ei hakka uut ostma. sinna karbile on peale kirjutatud, nagu oleks need Sephorast ostetud ja glükoolhappega immutatud. kunagi üks ports oligi (sealt see karp), aga mulle ei meeldinud nende patjade lõhn ja tahtsin nagunii midagi glamuursemat kui ainult glükoolhape. nii et nüüd olen ostnud mitu ringi Beauty Pie Dr Glycolic Multi-Acid Peeling Pads nimelist toodet ja nendega olen tõesti rahul. ainus asi, mis ärritab, on (nagu BP puhul tihti) liigne pakendatus – kui ma nad nagunii kohe oma kergemasse topsi ümber kolin, tuleb iga kord terve (algusest peale nende 50 vatipadja kohta liiga suur ja lisaks pappkarpi pakitud) originaalpurk minema visata. nii et praegu on mul plaan, et kui karp tühjaks saab, täidan selle tavaliste vatipatjadega ja valan kodus parajasti pooleliolevast pudelist happetoonikut peale – peaks ju sama välja tegema? annan (võibolla) teada, kuidas sellega läheb.
kui mul korralikuks näopesuks sooja vett või viitsimist pole, siis need happepadjad ongi mu õhtune ja hommikune näopuhastus, tõmban näo ja kaela mõlema poolega üle ja vaatan hämmastusega, KUI palju mustust ikkagi näkku koguneb. kui näopesu toimub, siis teen pärast täpselt sama, aga pole nii huvitav vaadata.
puhastuse järel tuleb seerum. olen suur seerumite sõber ja huviline ja kodus on mul neid kasutuses erinevaid ja põnevaid, tavaliselt paarikaupa rotatsioonis. reisitingimustes kasutan Beauty Pie seerumikapsleid. mu lemmik neist läbi aegade on olnud Essential Ceramides, aga praegu on pooleli ka purk C- ja E-vitamiini omi. need villin ümber ühte (ilmselt Mujist ostetud) plastkarpi ja kasutan siis, kuidas tuju tuleb, ühed aitavad rohkem nahka niisutada ja teised… on muidu mõnusad. kuna kummaski purgis on 60 kapslit ja kodus neid ei kulu, siis ei tule väga tihti juurde tellida (hea, sest jällegi, miks nad peavad sellistes rasketes klaaspurkides olema?). et oleks selge, neid ikka kasutatakse välispidiselt, mitte ei võeta sisse – keerad kapsli otsa küljest ära, pigistad seerumi peopessa ja määrid näkku, tühi kapsel läheb prügikotti (ta on küll vetikatest tehtud ja biolagunev, aga ma muidugi ei jäta teda kuhugi loodusesse biolagunema).
näokreemiga on natuke sama lugu, mis šampooniga – ajapikku vähemrasuseks muutunud nahk tolereerib nüüd laiemat spektrit kreeme kui vanasti ja seega saan matkaversiooni valida pigem selle järgi, mis mugavas ja väikses pakendis on. viimasel ajal nt olen kasutanud ühte odavalt leitud muidu kalli brändi (Alpha-H) oma, mis on juhtumisi ka glükoolhappesisaldusega ja ei lõhna seetõttu eriti hästi. see on õnneks otsakorral ja juurde ma teda kindlasti ei osta, vaatan mõne uue testrisuuruses tuubi ehk. kahjuks mu päris lemmikud näokreemid kipuvad kõik olema klaaspurkides ja vot mingi ümbervillimisega ma küll tegelda ei viitsi (tuubist purki ju veel võiks, aga vastupidi, ei, aitäh).
päiksekreemid: üks näole mõeldu on alati kodus ja üks (matka)kotis kaasas ja aegajalt ma kaalun neid mõlemaid käes ja kui kodune on tühjemaks ja kergemaks muutunud (ta pikapeale ikka muutub, sest saab rohkem kasutust), siis vahetan ära. sama teen muide deodorandiga – kodus on üks täiem ja kaasas täpselt samasugune, aga tühjem pudel, ja kui viimane päris tühjaks saab, siis ostan koju uue ja hakkan vana poolikut kaasas kandma, kokkuhoid mitukümmend grammi. lifehack missugune.
säästuilublogi parimas vaimus on üks mu praegustest päiksekreemidest väga mõistliku hinnaga, aga väga hea Garnier Ambre Solaire Anti-Dryness SPF 50+. teine on Supergoop Play, ka SPF 50, see nii odav ei ole, aga pole ka nii kallis, et ei raatsiks teda matkal ka kehale panna. mõlemad nad sobivad minu nahale suurepäraselt – silmi kipitama ei pane, nägu rasvaseks ei jäta, poore ei ummista. kuna see Supergoop on ameerika oma, siis seal on vähem ja kehvemaid päiksekaitsekemikaale sees, nii et ma ilmselt seda juurde ei osta, kui ta otsa saab. (lingin siia igaks juhuks ilublogi päiksekaitseteema osa 1 ja osa 2 neile, kes tahavad mälu värskendada selle osas, miks ja kuidas see kõik töötab.)
noh, ja see enamvähem ongi. seepi ma eraldi kaasas ei kanna, see tahke šampoon ajab asja kenasti ära. hambapasta osas on veel arenguruumi, sest kuigi vahel võtan kodust lõpukorral suure tuubi kaasa, ostan ka neid pisikesi reisituube aegajalt peoga varuks ja süda nutab sees nii hinna kui pakendi pärast. kas keegi teab soovitada mingeid mitte-liiga-ökosid (tähendab – mitte fluorivabasid) tablette või muud selja- ja rahakotisõbralikku hambapesuvahendit?
whatever 