mul tegelikult on plaanis juudi kogukonnast lähemalt jutustada, sest kõik küsisid selle kohta, aga ma ei jaksa praegu. ausalt mõni päev seletan.
aga teate, täna nägin esimest korda elus metsikus looduses – või noh, praktilises kasutuses – siinust ja koosinust!
see on ses mõttes märkimisväärne, et ma olen alati matemaatikat väga armastanud ja pole eriti püstitanud küsimust “aga mis sellest praktikas kasu on?” või “millal mul seda elus vaja läheb?” – minu poolest ei peagi olema vaja, kuni on ilus ja huvitav, ja lisaks on kasu suurema osa matemaatika puhul ilmselge. (väikse kõrvalepõikena pean mainima, et siiamaani on jäänud üheks mu elu tipphetkeks see hetk, kui ma sain teada, et kiirendus on kiiruse tuletis! nagu, how cool is that? ok, ma olin siis 16 aastat vana ja üldse kergesti erutuv, aga ikkagi.) aga peab küll tunnistama, et siinust ja koosinust olen umbes 30 aastat pidanud puhtakadeemilisteks kontseptsioonideks, mille praktilise kasutusega ei lootnudki kunagi isiklikult kohtuda. hoidsin lihtsalt südames teadmist, et siinus ruut alfa pluss koosinus ruut alfa võrdub üks, ja sain sellest rasketel hetkedel tuge, aga noh, mul on isegi meieisapalvest elus tuge olnud, see ei tähenda, et ma arvaks, et jumal olemas on või päriselt midagi teeb.
ja siis ühtäkki… täna ühel töökoosolekul tuli välja, et mu jalgratta väändeandur sülitab siinuseid ja koosinusi välja vasakule ja paremale. tõsi, ma ei tea veel, MILLE siinus ja koosinus need on, pluss mulle tekitab veidi muret, et mitte ühtegi täisnurkset kolmnurka ei ole ma väändeanduri läheduses tuvastanud ja ma ei suuda enam meenutada, kuidas – või kas üldse – saavad trigonomeetrilised funktsioonid eksisteerida ilma kolmnurkadeta. aga ma arvan, et ma uurin selle ajaviiteks välja varsti.
whatever 