Kuu: veebruar 2025

os ti’n teimlo r’un peth gweud wrtha fi

K küsis, mida ma siis nüüd keeleõppeks kasutan, kui ma Duolingot enam ei kasuta. kuna mul on vähemalt kolm väga palju tähtsamat asja hetkel teha, siis kavatsen sel teemal peatuda kohe pikemalt :P

esiteks ma muidugi püüan kõmri keeles lugeda, sest see tundub nii loogiline asi, mida teha. ainult et see on tegelikult üks raskemaid asju, mida teha:( ükspäev mõtlesin, et huvitav, kas umbes nii tunnevad end düsleksikud – iseenesest kõik tähed on tuttavad ja neist moodustuvad enamvähem arusaadavad sõnad ja pikema mõtlemise peale tuleb sõnadest kokku ka lause, ainult et selle aja jooksul, mis see protsess võtab, on eelmine lause juba meelest läinud ja mõttega teksti juures püsida lihtsalt… ei jaksa.

selleks, et asi natukenegi libedamalt läheks, püüan ära kasutada igasugused spetsiaalselt keeleõppijatele mõeldud materjalid. näiteks tellisin endale ajakirja Lingo Newydd, kus on lausa värvikoodidega tähistatud, milline artikkel mis keeletasemele sobib. see ilmub kuus korda aastas ja kaks kuud tundub olevat enamvähem paras aeg, et end sellest läbi närida – jõulunumbri lõpetasin täpselt valentinipäeval, kusjuures ma enda meelest iga päev ikka natuke lugesin. ei ole mingi paks ajakiri, 18 lehekülge… aga ei ole kahjuks ka väga huvitav:S aa, aga igas numbris on ristsõna ja selle lahendamine edeneb mul ootamatult hästi. kui vähegi on meeles ch, rh, th, dd ja ll ikka kenasti ühte ruutu mahutada :)

üks raamatusari on ka olemas, kuhu kirjutataksegi raamatuid niiviisi ja selleks, et nad keelekursuse tasemetega sobiksid. õhukesed raamatud, suht lihtne tekst, osa keerulisemaid sõnu kohe lehekülje allservas tõlkega koos ära toodud. kahjuks jällegi see, et nad peavad olema lihtsad lugeda, teeb nad üsna… igavateks. isegi Huw ütleb, et need ei ole suuremad asjad raamatud. kõige rohkem kiidavad need, kes on lugenud, Blodwen Jonesi päevikute triloogiat, aga ma lugesin esimese osa läbi ja kuigi keeleliselt oli ta mulle täitsa paras, siis õudne, kus mind ärritas see 21. sajandi Bridget. lihtsalt nagu… inimesena.

aga pärisraamatud, mida ka vahel olen proovinud lugeda, edenevad mu käes nii masendavalt aeglaselt, et lõpuks ma ikkagi ei viitsi. kõige suurem edu vast on mind saatnud ühe 5-8-aastastele lastele mõeldud sarjaga, kus on palju ilusaid pilte algaja lugeja toetamiseks ja samas pole lood ka päris triviaalsed. kui ma suureks saan ja mõne kirjastaja nõusse räägin, tõlgin need raamatud vb kunagi eesti keelde.

autos kuulan raadiot. valida on täpselt ühe kõmrikeelse raadiokanali vahel: BBC Radio Cymru. (tegelikult on olemas ka BBC Cymru 2, aga see on ainult digilevis ja meie pere autoraadiod sellise tehnikaimega toime ei tule.) ei saa nüüd öelda, et ma suurema osa ajast päriselt aru saaksin, mida raadios räägitakse, aga eks ma uudistest ikka püüan sõnu ja fraase kinni ja kõmrikeelsest muusikast saab ka mingi ülevaate. ainus jama, et pühapäeviti, kui mõne pikema sõidu kõrvale saaks kohe mõnuga kuulata, edastab see jaam põhiliselt kristlikku sisu. ja Põhja-Walesi mägedes ta minu meelest eriti hästi ei levi ka.

Radio Cymrul on üks õppijatele suunatud podcast, kus tehakse kord kuus lihtsas keeles kokkuvõte kuu jooksul eetris olnud huvitavamatest teemadest ja saadetest; ja aegajalt teevad nad intervjuusid keeleõppijatega. ja ükspäev just avastasin uue kõmrikeelse podcasti, mis on raamatuteemaline, nii et eks ma hakkan seda ka kuulama, vast on huvitav. või noh, kindlasti on huvitav, aga vast ma saan aru ka natuke :)

kõmrikeelseid telekanaleid on ka täpselt üks, selle nimi on S4C (loe: es-pedwar-ek) ja minu arust näidatakse seal põhiliselt madala eelarvega tehtud tõsielusaateid. olen nt vaadanud juba kahte erinevat kohtingusarja (tõelisi armastusi leitud: null) ja üht saadet, kus koeraekspert aitas peredel leida endale kõige sobivama koera (kodu leidnud koeri: kolm), ja üht, kus tuntud inimesed viivad teisi tuntud inimesi oma kodukandis matkama, ja üht, kus eriti tuntud inimesed õpivad kõmri keelt… noh, saate aru küll. igatahes vaatan ma S4C pealt alailma mingeid täiesti suvalisi asju, panen lihtsalt ingliskeelsed subtiitrid alla ja loodan, et ühel päeval tabab mind maagiline keeleoskus. umbes nagu tallinlastel soome keelega juhtus vanasti. (kui mul vahel on tunne, et see päev on käes või lähedal, siis testin end kõmri keelde dubleeritud muumimultikatega, mille jaoks supakaid millegipärast saadaval ei ole. siiamaani on tulemus alati üks: mul on hea meel, et olen kõiki muumiraamatuid lugenud ja enamvähem ikkagi tean, millest nad seal vestlevad.)

(aa, aga just algas üks laulusaade: Y Llais ehk The Voice’i kõmri variant. selle esimene osa tundus küll üle mõistuse paljutõotav, kindlasti vaatan edasi!)

sotsiaalmeedias jälgin õige mitut keeleõppekontot. minu ja tegelikult vist kõigi lemmik nende seas on Doctor Cymraeg. tema räägib pigem inglise keeles huvitavaid asju kõmri keele etümoloogiast ja tutvustab niisama põnevaid (või vajalikke) sõnu. päris kõmrikeelsest sisust hindan kõrgelt Hanshi, mis on S4C digiplatvorm noortele suunatud sisu jaoks. inimkeeles… meemikonto :D

paljud, kes on Duolingoga lõpetanud või selles lihtsalt pettunud, soovitavad asemele SaySomethingin Welshi. ega maailmas eriti rohkem polegi valida selliseid keeleõppeäppe, mis kõmri keelt toetaksid. SSiW tasuline versioon on üpris kallis (12 naela kuus, kui te juba küsisite) ja ma olen endale lubanud, et enne, kui töö leian, selle eest maksma ei hakka… aga tasuta saab seal õppida Walesi hümni (Hen Wlad Fy Nhadau) ja mitteametliku ragbihümni (Calon Lân) tekste ja kuna ma olen need mõlemad tõesti selgeks ja ka pähe saanud sealtkaudu, siis mulle tundub küll, et selle meetodiga keeleõpe võib olla tulemuslik. see käib puhtalt kuulamise ja kordamise põhjal, üles kirjutada pole midagi isegi mitte lubatud :)

aga äppide hulgas on mu ootamatuks sõbraks ja lemmikuks saanud AnkiDroid – see on tavaline flashcardide tegemise äpp, kuhu ma aegajalt panen kirja mõne sõna, mis kuskil lugedes või kuulates ette jääb ja tundub, et oleks kasulik selgeks õppida. ja kui ma ta juba korra avanud olen, et sinna sõna lisada, siis tavaliselt natuke õpin ka, st äpp küsib mult sõnu ja mina üritan neid tõlkida, mõlemal suunal. see tarkus, et milliseid sõnu ma kui tihti ja millal kordama peaksin, on sinna kuidagi sisse ehitatud. mul on seal praeguseks sadakond sõna või väljendit ja see on uskumatult eklektiline kollektsioon; näiteks millegipärast olen otsustanud õppida selgeks sõnad “tööstusrevolutsioon” ja “vihmauss”, kuigi tõesti ei usu, et mul neid lähiajal vestluses tarvis läheks.

muidugi sõnaraamatuäpp (Ap Geiriaduron) on ka igapäevane sõber. ma olen iseenesest pabersõnaraamatute austaja, nende lappamine on huvitav ja hariv tegevus, aga kõmri keele lõputute mutatsioonide maailmas on õudselt abiks, kui saad sisestada sõna selles vormis, milles ta parajasti ette sattus, ja äpp juba teab, et chantorion on sama mis canwr, lihtsalt mitmuses ja aspiraatmutatsioonis. (järele mõeldes see mutatsioonide asi on ka see, mis raamatute lugemise mu jaoks nii raskeks teeb. aga ega selle vastu vist muu ei aita kui… rohkem harjutada.)

üks neid asju, mille ärategemist ma selle postituse kirjutamisega edasi lükata üritasin, oli eilne kõmri keele kodutöö. kuna me oleme täiskasvanud õppijad, siis kodutööd ei ole tegelikult eriti… kohustuslikud, st midagi ei juhtu, kui need lihtsalt tegemata jätta, ja suurem osa ajast ei viitsi Huw neid isegi kontrollida. aga tublimad ikkagi järjekindlalt teevad nad ära ja mina muidugi olen ka – kui mitte loomu, siis kasvatuse poolest – tubli tüdruk.

paralu ei anta kodutöödeks kunagi mingeid lihtsaid grammatikaharjutusi, alati peab mingeid tekste kirjutama. see ei ole väga hull, kui teemaks on “jutusta meile mõnest oma pereliikmest”, sest pereliikmeid mul jagub ja võin siis ausalt ette lugeda, millal nad sündisid, kus üles kasvasid, mis tööd teevad ja millega armastavad vaba aega sisustada. aga kui tuleb midagi tühja koha pealt välja mõelda, olen täiesti abitu. eile näiteks oli teemaks “sgwrs mewn gêm” ehk… “vestlus mängu/matši ajal” ja no misasja. mis teema see on selline. kust mina tean, mida inimesed kuskil spordiplatsil või -tribüünil räägivad? lõpuks lahendasin asja kirjeldusega sellest, kuidas käisin ükskord New Yorgis NBA korvpallimängu vaatamas ja vestlesin kohaliku fänniga, kelle kõrvale istuma sattusin (õnneks olin selle loo omal ajal blogisse postitanud, muidu ei oleks küll enam meeleski, et niisugune asi juhtus! rääkimata sellest, et oleks mäletanud, mida see tüüp asjadest arvas).

aga kui loomepiinad välja arvata, siis sellised kirjutamisharjutused on tegelikult jube kasulikud, sest sunnivad mingeid uusi sõnu ja vorme välja uurima ja kontekstis kasutama. võibolla peaks hakkama kõmrikeelset blogi pidama.

(juhtumisi otsustas Huw just eile teha pistelise kodutööde kontrolli ja kuna ma olin üks kolmest, kellel see tehtud oli, siis parandas minu oma kohapeal ära ka. 150 sõna peale ainult üks grammatikaviga! täpselt nagu mu eesti keel: kui mul midagi öelda oleks, oskaks ma seda väga hästi teha:P)

täiesti asjassepuutumatu jäädvustus hetkest, mil kohtasin Suurbritannia kõige väiksema maja ees Suurbritannia kõige elegantsemat jalgratturit

tule mu suule kui luule kas kuuled

kaks tähtsat asja on minuga veebruaris juba juhtuda jõudnud:

esiteks lõpetasin otsustavalt Duolingo kasutamise. sain kätte 4-aastase streaki ja kõik vimplid, mis neil mulle pakkuda oli. viimane neist aastatest oli nagunii ainult vana materjali kordamine, sest kõmri keele kursus sai otsa juba tüki aja eest. teate, päris imelik on ühel päeval lihtsalt enam mitte teha midagi, mida oled neli aastat iga päev teinud!

1460 päeva on 4 aastat, aga isegi eraldi auraha ei antud selle eest.

teiseks… täna, täpselt seitse kuud pärast Walesi kolimist leidsin lõpuks ometi üles inimesed, kes kõmri keelt päriselt räägivad. nagu, lihtsalt sellepärast, et tahavad, esimese valikuna.

täitsa uskumatu, kui raske oli sellesse punkti jõuda. ma elan päris aktiivset sotsiaalset elu siin, käin trennis ja kõmri keele tunnis ja gaidides ja isegi kogukonnakooriga ühinesin, lootuses, et kohtun mõne inimesega, kes tunnistaks, et ta räägib kõmri keelt emakeelena või on selle vähemalt koolis päriselt ka selgeks saanud. aga ei, jätkuvalt avaldan hoopis mina kõigile muljet sellega, et ma üldse üritangi. ja kui ma siis olen küsinud, et kus ometi on need 500 kuni 800 tuhat keeleoskajat, kes siin maal erinevatel andmetel peaks leiduma, siis kõik vangutavad kahetsevalt pead ja ütlevad, et jah, siinkandis tõesti mitte, proovi Caernarfonit äkki. Caernarfon on Walesi teises servas!

konkreetselt kõmrikeelne koor on üks asi, mida ma olen aktiivselt otsinud juba kuude kaupa, ja ma lihtsalt ei leia, sest mul ei ole õnnestunud õigesse keele- ja kultuuriruumi sisse murda end.

aga sel aastal toimub meie naabermaakonnas Wrecsamis Eisteddfod – ma ei jaksa ega oskagi seda kontseptsiooni hetkel lahti seletada, aga põhimõtteliselt iga-aastane ülemaaline kõmri kultuuri festival. ja kuidagi sain jaole, et otsitakse kohalikke lauljaid suurde projektikoori, ja muidugi panin end kirja. absoluutselt ette kujutamata, mis juhtuma hakkab, aga selles mõttes üsna enesekindlalt, et kooris laulmine on küll üks asi, mille ma olen elus hästi selgeks saanud. seda võin teha ükskõik mis keeles.

juhtus see, et astusin uksest sisse ja mult küsiti: “Pa llais dach chi?” ja sel hetkel sain ma aru, et ma ikkagi ei osanud oodata, et nüüd hakkamegi kõmri keeles _vestlema_. aga tulin toime, st vähemalt kahele esimesele vestluspartnerile isegi ei reetnud, et ma tegelikult ei oska seda keelt. sellele küsijale vastasin, et alt (õnneks tuleb välja, et neil kas ei ole või nad ei kasuta häälerühmade jaoks omakeelseid nimesid, ikka on soprano ja alto ja tenor ja bass) ja teisele ütlesin kenasti täislausega oma nime ja no teate… see ei ole ikkagi okei, et mul läks SEITSE kuud, et saada üldse võimalus midagi sellist teha. (muidugi me räägime keeletunnis ka jõudumööda kõmri keeles, aga see on teistmoodi.)

edasise smalltalki käigus lähedalistuvate daamidega mu fassaad muidugi murenes ja üsna kähku olin sunnitud tunnistama, et olen ikkagi “siaradwr newydd” (otsetõlkes “uus rääkija”, väljend, mida praegusel ajal eelistatakse kasutada nende kohta, kes keelt alles õpivad – arvatakse, et “algaja” või “õpilane” mõjuvad ehk patroniseerivalt) ja huvitavamate teemade juures inglise keelele üle minema. aga daamid osutusid peaaegu kõik õpetajannadeks ja ei teinud mu elu liiga lihtsaks, vastates ikkagi põhiliselt kõmri keeles ja siis kontrollides, kui palju ma aru sain:)

ametlik osa läks enamvähem samas vaimus – kuna tegu oli koori esimese kogunemisega, siis rääkisid igasugused korraldajad ja lavastajad ja heliloojad ja dirigendid, mida nad meist õieti tahavad, ja seda kõike ikkagi kõmri keeles, tehes lõpus mõnelauselise ingliskeelse kokkuvõtte. ainult Duolingo ja iganädalase keeletunni varal oleks ma seal küll üsna abitu olnud, aga õnneks olen viimastel kuudel vaadanud ohjeldamatus koguses kõmrikeelset televisiooni (põhiliselt küll tõsielusarjade vormis:P) ja kuulanud autos BBC Radio Cymrut, nii et ühtteist ma saan ikka aru ka sellisest suulisest tekstist, mis ei ole otseselt uue kõneleja jaoks kohandatud.

ja ikkagi. seitse kuud.

laulud on muidu toredad ja ma arvan, et tuleb äge projekt sellest. mingi… 150 inimest oli kokku tulnud, neist vähemalt kolmandik mehed – selgelt näha, et Walesis on kõva meeskoorimuusika traditsioon. ja ma sain õpetajaprouadelt ka vihje, kust ikkagi leida endale see kõmrikeelne koor natuke lähemalt kui Caernarfonist :)

mul aigu om kõgõs milles vaja

spordiblogi, vol 22: üks nädal crossfitterite seltsis (tahtsin kirjutada “crossfitteri elus”, aga ma ikkagi ei identifitseeri end crossfitterina. vist. veel.)

kedagi teist peale Klari ja Katarina, kelle trennipostitustest inspireerusin, ilmselt need kilod ja kordused ei huvita. see on okei, jätke vahele! ma kirjutan homme millestki muust, luban.

esmaspäev, saja kolmekümne seitsmes jaanuar: hommikust saadik võitles minu sees kaks hunti. üks ei viitsinud trenni minna ja oigas, et me oleme see kuu juba kakskümmend korda käinud, äkki aitab. teine ka ei viitsinud, aga nentis, et viitsimist võimegi siin ootama jääda ja et tuleb lihtsalt minna ja ära teha. muidu oleks vb teine peale jäänud, aga kuna peika õiendas kõrvalt, et mind tundes ta eeldab, et ma ikkagi lähen ja teen kaks trenni järjest (mis tõesti on see, mis esmaspäevaõhtuti tavaliselt juhtub), siis tekkis minus trots ja ma ei tahtnud olla igav ja ettearvatav, vaid salapärane ja mõistatuslik, ja ei läinud kuhugi. söötsin mõlema hundi kõhud šokolaadi täis ja vaatasin telekast kõmrikeelset kohtingusaadet hoopis.

teisipäev: Crossfit. trenni ja tagasi sõitsin rattaga. kavas oli rebimine (snatch), eesmärgiga jõuda maksimaalse raskuseni. mu jaoks see on keeruline harjutus – viis kuud tagasi hakkasin seda õppima ja täna esimest korda tundsin, et sain ta tehniliselt enamvähem õigesti tehtud. meid oli ainult neli inimest kohal, nii et treeneril oli aega iga tõstet vaadata ja tagasisidet anda ja sellest oli kõvasti abi. soojenduseks olid mõned dünaamilised venitused eelkõige õlgadele, puusadele ja hüppeliigestele ja tehnika harjutamine plasttorudega ja tühja kangiga. raskuste osas alustasin 25 kg-ga, siis lihvisin mitu korda 30ga ja lõpuks jõudsin 32.5 kg peale, kus ma ise oma tehnikaga päris rahul polnud, aga treener ütles, et selline tõste läheb juba arvesse küll. manitseda sain muuhulgas selle eest, et ei jätnud harjutuste (noh, tehniliselt olid need ühekorduselised seeriad) vahele piisavalt pikki puhkepause. ma olen ses suhtes kärsitu jah, et minu jaoks selline raskus ei tundu _raske_, lihtsalt harjutus on keeruline ja ma tahaks teha pigem rohkem kordusi, et meelde jääks, kuidas see käis.

WOD oli aja peale 1750m sõudeergomeetril, aga kohe alguses ja siis iga 2 minuti järel tuli teha 20 sekundit “support hold on the rings”. ma selle viimasega ei saanud hakkama (kuu alguses saadud randmevigastus, millest olin lootnud, et see on juba paranemas, andis endast v jõuliselt märku) ja mulle anti harjutusest lihtsustatud variant, mille nime ma ei tea ja kirjeldada ka ei oska, igatahes jalad tohtisin maha toetada ja tegu oli täitsa mõnusa puhkepausiga sinna sõudmise vahele. lõppaeg tuli mul 11:05.

kolmapäev: kuna Crossfiti kava saab äpist ette vaadata, siis… valisin teise sel päeval saadaoleva trenni, Booty.

Crossfit üleval paremas nurgas – a.k.a. hell, nagu keegi on sinna tabavalt juurde kirjutanud

soojenduses tuli ootuspärase lindikava vahele teha 30-20-10 kalorit mõnel kardiomasinal. olin just jälle rattaga kohale sõitnud ja sõudeergomeetrist oli pärast eilset sügavalt kõrini, nii et valisin suusaergomeetri selle jaoks.

väljaasteid (6 ette ja 6 taha) tegin 25, 35 ja 40 kg kangiga ja siis 3*(4+4) 43 kg-ga. pärast mõtlesin, et oleks ju 45 ka jaksanud. siis vaatas treener kella ja leidis, et kõik võiks veel 10 väljaastet teha selle viimase kangiga (ise võis valida, kas ette või taha), ja mul oli ikkagi veidi hea meel, et seal rohkem raskust peal ei olnud. kuigi noh, oleks saanud tehtud ilmselt.

lõpus lindiga külgsuunas kõndimisi (tavalised, varvastel ja kandadel – 20 sammu ühele ja 20 teisele poole) ja seina najal istumist (praegu vaatan, et tahvlil on kirjas, et see pidi olema lisaraskusega. ei olnud) tegime 2 seeriat, mitte 3, nagu kavas oli. keegi ei protesteerinud.

neljapäev: Crossfit, kava v lakooniline – kolm harjutust, igaühes vaja saavutada 1 rep max.

väiksed numbrid taga näitavad, palju minuteid selle harjutuse peale kulutada tohib

alguses 10 minuti jagu lobisemist ja soojendusharjutusi (väljaasted küljele ja muu põhiliselt puusaliigestele suunatu, ja lõputuna tunduv arv shuttle run‘e), siis hakkas igaüks oma kangiga pusima. mul oli ainult jõutõmbe osas mingi aimdus ees, mis mu 1RM olla võiks, teisi hakkasin nullist laduma.

kükiga jõudsin 90 kg-ni, lõpupoole läks päris õudseks, sest ma ei osanud sellest harjutusest feilida (st et mis ma teen, kui ma olen seal kükis ja ei saa üles ja peaagu sajakilone kang on turjal?). nii et viimasel katsel palusin treeneril julgestada ja saingi napilt toime. õlapressi (ma arvan, et see on õige eestikeelne nimi) proovisin kuni 40 kg-ni, aga see enam ei tulnud välja, nii et jäi 38. jõutõmme tuli 107.5 kg ja natuke jäi kripeldama, et ma 110 ka ei proovinud, aga aeg sai otsa.

kang sai ka suht otsa, sest ma korduvalt ei viitsinud kettaid vahetada ja ladusin aga viieseid juurde

hästi mõnus trenn oli see, mitte ainult, et jäin oma raskustega rahule, aga toredad inimesed olid kohal ja palju sõbralikku toetamist ja kaasaelamist oli saalis. ikka kuidagi abi on sellest, kui keegi kõige raskema pingutuse hetkel selja tagant mingi ergutuse karjub ja saad aru, et neid päriselt huvitabki, kuidas sul läheb selle kükiga.

reede: tavaliselt on reedeti gümnastikatrenn, mis mulle hirmsasti meeldib, sest seal harjutatakse just neid kaht asja, mille ma tahaks selle aasta jooksul selgeks saada: lõuatõmme ja kätelseis. sel nädalal oli selle asemel sotsiaalne koosviibimine, mille käigus söödi pastat ja tiramisut ja õhutati üksteist seadma lühi- ja pikaajalisi eesmärke. kuidagi juhtus nii, et panin tahvlile kirja, et veebruari lõpuks tahan suuta teha double underit (see on see, kui hüppenööriga hüpates nöör ühe hüppe jooksul kaks korda jalge alt läbi jõuab käia. ma tean, et enamus inimesi omandas selle oskuse juba lasteaias. mina paraku olin selles parimas hüppamiseas õudne nohik ja ei viitsinud harjutada nii mõttetut asja).

ja kuna trenn oli tegemata, siis jäin pärast õhtusesse naiste jõutrenni ka. see trenn üsna meeldib mulle, sest harjutused on seal samad, mis Crossfitis, aga seltskond on hoopis teistsugune. kerges ülekaalus keskealised naised, viimne kui üks!

tegime kangiga kükke (back squat), 3×3 pausidega ja 3×3 sujuvalt. kuna mul oli neljas järjestikune trennipäev ja eile püstitasin selles harjutuses isiklikke rekordeid nagunii, siis võtsin rahulikult ja tegin 55 kg-ga neid (aga vist sai seeria või paar rohkem, sest teistel läks kauem aega). ja siis chest press hantlitega, pingil, kolmesed seeriad 1-1-2 skeemis (st üks kordus: vasak käsi, parem käsi, mõlemad käed korraga). nende seeriate loendamine läks kõigil segi lõpuks; ma arvan, et ma tegin 2 või 3 seeriat 12.5 kg hantlitega ja 2 seeriat 15 kg-ga. see oli küll üks selline hetk, et ma oleks raudselt jaksanud raskematega, aga mõtlesin, et ei hakka praalima, sest teised tegid pigem nagu… 5 või 7.5 kg-ga.

viisteist lindu viiel kuusepuul. allikas: treeneri instakonto

ja lõpuks: 30 sek dead hang (lõuatõmbekangil sirgete kätega rippumine) ja 4 saalipikkust farmer’s carry (lihtsalt jalutad, mõlemas käes sangpomm, mul olid 20-kilosed). viis korda. arutasime raskuste valimise käigus ühe prouaga, et nägime just kuskil sotsiaalmeedias väidet, et keskealine naine peaks suutma farmer’s carry harjutust teha 75%-ga oma kehakaalust, ja meie mõlema järeldus oli, et peaks vist ikka veidi alla võtma:S ja eks see kaaluteema tuli ka kangil rippumiste käigus jutuks, sest nende lõputute sekundite jaoks oli mingit meelelahutust ju vaja.

laupäev: tavaliselt teen laupäeval puhkepäeva ja käin pühapäeval Olympic Weighlifting trennis, mis on mu suur lemmik, sest seal saab olla 100% kindel, et ei pea kuhugi jooksma ega hüppama – toimub puhas kangitõstmine, fookusega tehnikal. aga sel nädalavahetusel olid kõik treenerid võistlustel ja Oly jäi ära ja seega panin end kirja laupäevahommikusse Crossfiti. laupäeva hommikul ärkasin nohuga ja ei olnud enam kindel, et see on hea idee, aga seekord jäi peale see hunt, kes – mäletate? – ütles, et kui ei taha minna, siis tuleb minna vastu tahtmist. või midagi sellist.

selleks ajaks, kui ma (rattaga jälle, sest päevane valge aeg) kohale jõudsin, oli klubi Whatsappi-chatis selgunud, et see ainus treener, kes ei olnud võistlemas, oli just lõpetanud öövahetuse ja ka… ei tahtnud tulla. ta pani meile kava chatti ja kuigi me oleme kõik täiskasvanud inimesed, mitte teismelised kekatunnis, siis oli ikka üks hetk, kus vaatasime seitsmekesi üksteisele otsa, et mis me teeme nüüd, äkki läheks koju ikkagi. mitte et me poleks osanud seda kõike ise teha, aga lihtsalt… kas on ikka vaja?

ma ei käi Crossfitis selleks, et joosta, ffs

samas, kui juba sai kohale tuldud. mulle partnerit ei jagunud ja tegin lihtsalt kõigest pool; skaleerisime naistega toes-to-bar’id kangil rippudes põlvede tõstmiseks ja lõuatõmbeid tegi igaüks oma tasemel, mina nt suht kõrge kasti pealt üles hüpates ja jõudumööda aeglaselt alla. (ma ei usu kummidesse, st teoorias usun, aga ma ei oska kummiga lõuatõmbeid teha nii, et sellest midagi kasu oleks.) sangpommid valisime prouadega 16-kilosed ja naiste tühi kang kaalub 15 kg. jooksuotsad tegin pigem 300m, et teistega enamvähem samas taktis püsida harjutuste juures. ikka oli väga vastik :S ma ei suuda isegi meenutada, millal ma viimati jooksmas käisin.

õhtuks oli nohu läinud nii tugevaks, et oli selge, et pühapäev tuleb puhkepäev ja trenninädalale võib joone alla tõmmata. päris tüüpiline nädal see polnud, sest ma tavaliselt teen ainult korra või kaks klassikalist Crossfiti, aga püüan alati jõuda gümnastikasse ja olympic weightliftingusse, mida sel nädalal kumbagi polnud, ja joogasse, kuhu esmaspäeval lihtsalt ei viitsinud.

mõttetu fakt ka siia lõppu: ma tean, et crossfitterid üldiselt kutsuvad oma trennisaali boksiks, aga meie klubis ma pole kordagi kuulnud seda sõna kasutatavat. öeldakse lihtsalt gym.