jessas, see NBA korvpall oli ikka hoopis… teistsugune elamus. mitte halvas mõttes, väga huvitav oli, aga kuigi mul enda meelest ootusi polnud, siis sellist õhtut ikka ei oodanud.
alustuseks, kuidas on võimalik, et neljast 12-minutilisest veerandajast koosnevat mängu mängitakse kaks tundi? alailma pandi kell seisma ja mängijate asemel voolas plats täis tantsutüdrukuid, turvamehi, mingeid hallides sviitrites asjapulki ja keda veel kõike. mõned üksikud korrad tuvastasin, kui see kõik juhtus asja pärast, nt et kohtunik vaatas videokordust üle või oligi lihtsalt vaheaeg ette nähtud. aga muidu… vaevalt sai mäng hoo sisse, kui jälle jäi pooleli, isegi vilet minu meelest keegi ei puhunud. kas korvpallikohtunikel üldse on viled?
tantsutüdrukutele lisaks tegi aegajalt mõne seti DJ. publik tantsis entusiastlikult, lootuses, et neid näidatakse suurel ekraanil, osasid muidugi näidati ka. iga natukese aja tagant loobiti rahva hulka t-särke, selleks otstarbeks olid kasutusel mingid spetspüssid ja ka… kahurid. iga teise natukese aja tagant tutvustati suurel ekraanil esireas istuvaid kuulsusi. tundsin ära Whoopi Goldbergi ja Kit Haringtoni, ülejäänud ei olnud minu jaoks piisavalt kuulsad.
ahjaa, mäng ise? Knicks võitis, aga mu kõrval istuv kohalik fänn selgitas, et neile meeldib, kui skooride vahe on vähemalt 12 punkti, nii et “today was good but not good for my money”. suurem osa ajast oli seis üsna tasavägine ja kui Rockets oleks oma vabavisked (mida neile anti ohtralt) sisse saanud, oleks nad võitnud.
üldse, mis värk on sellega, et täiskasvanud, kahemeetrised professionaalsed korvpallurid suudavad VABAVISKE mööda visata? need pole teil mingid nurgalöögid ega penaltid, keegi ei seisa ees, pettemanöövreid pole vaja, alati viskad sama koha pealt ja väga kaugel see korv ka ei ole. kui raske see olla saab.
samas kolmepunktiviskeid oli justkui trennis harjutatud, mõned kukkusid päris efektsed välja. nende nägemise nimel üksi juba tasus see kaks tundi seal istuda.
hirmsat puudust tundsin Gunnar Holeleist. mitte keegi ei seletanud, mis toimub ja miks jälle aeg maha võeti. kohtunik teatas oma otsused küll otse kaamerasse, aga kahjuks ma ei saanud kordagi aru, mida ta täpselt ütles. ma pole korvpalliterminoloogias kuigi tugev, aga ausalt öeldes ameerika keel jääb ka tihti veidi mõistetamatuks.
kommentaatori asemel oli… taustamuusika. mingid müstilised trummi- ja orelihelid, omade rünnaku puhul ühe- ja vastaste jaoks teistsugused. mulle tundus kuidagi ebasportlik see, et kõik valjuhääldites ja ekraanil toimuv oli selgelt kodumeeskonna poolt ja aegajalt lausa õhutati vastasmeeskonnale “buu” ütlema. ja mu meelest on ka nõme hõisata ja plaksutada, kui keegi korvist mööda viskab. jalgpallis on see kuidagi ausam, saad rõõmustada oma väravavahi hea tõrje üle, mitte otseselt vastase vea või ebaõnne. igatahes need korvpallifännid tundusid mulle veidi õelad ja… mitte kuigi džentelmenlikud. i’m an englishman in new york.
ma arvan, et kui järgmine kord USAsse satun, peaks pesapalli vaatama minema. inimesed teevad nii naljakaid ja huvitavaid asju otse minu mugavustsooni serva taga!
whatever 
Ameerikas on spordivõistlused eelkõige show. Olen 30 aasta jooksul käinud kõiki põhilisi meeskonnamänge vaatamas ja ausalt öeldes pole minu maitse. Oma raha eest poleks niikuinii raatsinud aga kui firma välja tegi siis mõtlesin, et miks mitte. Nüüd enam ei viitsiks õhtut sellise värgi peale “raisata”. Viimased kümmekond aastat pole kohalikke spordivõistlusi üldse jälginud. Kui raadiost kuulen, et mingi Toronto meeskond finaalturniirilt välja kukkus on ainult hea meel, selle jagu vähem liiklusummikuid kesklinnas. Samas paar korda oli uue kogemuse mõttes huvitav.
Nii hea kirjeldus. Meenutab mulle aega, kui käisin spordivõistlustel, mida ma ei mõistnud.
Pesapall Jaapanis – tõeline elamus. Mitte midagi ei saanud aru, aga suursündmusel osalemine tekitas elevust ja palju küsimusi.
Tundub, et elamuse sa said :)