os ti’n teimlo r’un peth gweud wrtha fi

K küsis, mida ma siis nüüd keeleõppeks kasutan, kui ma Duolingot enam ei kasuta. kuna mul on vähemalt kolm väga palju tähtsamat asja hetkel teha, siis kavatsen sel teemal peatuda kohe pikemalt :P

esiteks ma muidugi püüan kõmri keeles lugeda, sest see tundub nii loogiline asi, mida teha. ainult et see on tegelikult üks raskemaid asju, mida teha:( ükspäev mõtlesin, et huvitav, kas umbes nii tunnevad end düsleksikud – iseenesest kõik tähed on tuttavad ja neist moodustuvad enamvähem arusaadavad sõnad ja pikema mõtlemise peale tuleb sõnadest kokku ka lause, ainult et selle aja jooksul, mis see protsess võtab, on eelmine lause juba meelest läinud ja mõttega teksti juures püsida lihtsalt… ei jaksa.

selleks, et asi natukenegi libedamalt läheks, püüan ära kasutada igasugused spetsiaalselt keeleõppijatele mõeldud materjalid. näiteks tellisin endale ajakirja Lingo Newydd, kus on lausa värvikoodidega tähistatud, milline artikkel mis keeletasemele sobib. see ilmub kuus korda aastas ja kaks kuud tundub olevat enamvähem paras aeg, et end sellest läbi närida – jõulunumbri lõpetasin täpselt valentinipäeval, kusjuures ma enda meelest iga päev ikka natuke lugesin. ei ole mingi paks ajakiri, 18 lehekülge… aga ei ole kahjuks ka väga huvitav:S aa, aga igas numbris on ristsõna ja selle lahendamine edeneb mul ootamatult hästi. kui vähegi on meeles ch, rh, th, dd ja ll ikka kenasti ühte ruutu mahutada :)

üks raamatusari on ka olemas, kuhu kirjutataksegi raamatuid niiviisi ja selleks, et nad keelekursuse tasemetega sobiksid. õhukesed raamatud, suht lihtne tekst, osa keerulisemaid sõnu kohe lehekülje allservas tõlkega koos ära toodud. kahjuks jällegi see, et nad peavad olema lihtsad lugeda, teeb nad üsna… igavateks. isegi Huw ütleb, et need ei ole suuremad asjad raamatud. kõige rohkem kiidavad need, kes on lugenud, Blodwen Jonesi päevikute triloogiat, aga ma lugesin esimese osa läbi ja kuigi keeleliselt oli ta mulle täitsa paras, siis õudne, kus mind ärritas see 21. sajandi Bridget. lihtsalt nagu… inimesena.

aga pärisraamatud, mida ka vahel olen proovinud lugeda, edenevad mu käes nii masendavalt aeglaselt, et lõpuks ma ikkagi ei viitsi. kõige suurem edu vast on mind saatnud ühe 5-8-aastastele lastele mõeldud sarjaga, kus on palju ilusaid pilte algaja lugeja toetamiseks ja samas pole lood ka päris triviaalsed. kui ma suureks saan ja mõne kirjastaja nõusse räägin, tõlgin need raamatud vb kunagi eesti keelde.

autos kuulan raadiot. valida on täpselt ühe kõmrikeelse raadiokanali vahel: BBC Radio Cymru. (tegelikult on olemas ka BBC Cymru 2, aga see on ainult digilevis ja meie pere autoraadiod sellise tehnikaimega toime ei tule.) ei saa nüüd öelda, et ma suurema osa ajast päriselt aru saaksin, mida raadios räägitakse, aga eks ma uudistest ikka püüan sõnu ja fraase kinni ja kõmrikeelsest muusikast saab ka mingi ülevaate. ainus jama, et pühapäeviti, kui mõne pikema sõidu kõrvale saaks kohe mõnuga kuulata, edastab see jaam põhiliselt kristlikku sisu. ja Põhja-Walesi mägedes ta minu meelest eriti hästi ei levi ka.

Radio Cymrul on üks õppijatele suunatud podcast, kus tehakse kord kuus lihtsas keeles kokkuvõte kuu jooksul eetris olnud huvitavamatest teemadest ja saadetest; ja aegajalt teevad nad intervjuusid keeleõppijatega. ja ükspäev just avastasin uue kõmrikeelse podcasti, mis on raamatuteemaline, nii et eks ma hakkan seda ka kuulama, vast on huvitav. või noh, kindlasti on huvitav, aga vast ma saan aru ka natuke :)

kõmrikeelseid telekanaleid on ka täpselt üks, selle nimi on S4C (loe: es-pedwar-ek) ja minu arust näidatakse seal põhiliselt madala eelarvega tehtud tõsielusaateid. olen nt vaadanud juba kahte erinevat kohtingusarja (tõelisi armastusi leitud: null) ja üht saadet, kus koeraekspert aitas peredel leida endale kõige sobivama koera (kodu leidnud koeri: kolm), ja üht, kus tuntud inimesed viivad teisi tuntud inimesi oma kodukandis matkama, ja üht, kus eriti tuntud inimesed õpivad kõmri keelt… noh, saate aru küll. igatahes vaatan ma S4C pealt alailma mingeid täiesti suvalisi asju, panen lihtsalt ingliskeelsed subtiitrid alla ja loodan, et ühel päeval tabab mind maagiline keeleoskus. umbes nagu tallinlastel soome keelega juhtus vanasti. (kui mul vahel on tunne, et see päev on käes või lähedal, siis testin end kõmri keelde dubleeritud muumimultikatega, mille jaoks supakaid millegipärast saadaval ei ole. siiamaani on tulemus alati üks: mul on hea meel, et olen kõiki muumiraamatuid lugenud ja enamvähem ikkagi tean, millest nad seal vestlevad.)

(aa, aga just algas üks laulusaade: Y Llais ehk The Voice’i kõmri variant. selle esimene osa tundus küll üle mõistuse paljutõotav, kindlasti vaatan edasi!)

sotsiaalmeedias jälgin õige mitut keeleõppekontot. minu ja tegelikult vist kõigi lemmik nende seas on Doctor Cymraeg. tema räägib pigem inglise keeles huvitavaid asju kõmri keele etümoloogiast ja tutvustab niisama põnevaid (või vajalikke) sõnu. päris kõmrikeelsest sisust hindan kõrgelt Hanshi, mis on S4C digiplatvorm noortele suunatud sisu jaoks. inimkeeles… meemikonto :D

View this post on Instagram

A post shared by Doctor Cymraeg (@doctor_cymraeg)

paljud, kes on Duolingoga lõpetanud või selles lihtsalt pettunud, soovitavad asemele SaySomethingin Welshi. ega maailmas eriti rohkem polegi valida selliseid keeleõppeäppe, mis kõmri keelt toetaksid. SSiW tasuline versioon on üpris kallis (12 naela kuus, kui te juba küsisite) ja ma olen endale lubanud, et enne, kui töö leian, selle eest maksma ei hakka… aga tasuta saab seal õppida Walesi hümni (Hen Wlad Fy Nhadau) ja mitteametliku ragbihümni (Calon Lân) tekste ja kuna ma olen need mõlemad tõesti selgeks ja ka pähe saanud sealtkaudu, siis mulle tundub küll, et selle meetodiga keeleõpe võib olla tulemuslik. see käib puhtalt kuulamise ja kordamise põhjal, üles kirjutada pole midagi isegi mitte lubatud :)

aga äppide hulgas on mu ootamatuks sõbraks ja lemmikuks saanud AnkiDroid – see on tavaline flashcardide tegemise äpp, kuhu ma aegajalt panen kirja mõne sõna, mis kuskil lugedes või kuulates ette jääb ja tundub, et oleks kasulik selgeks õppida. ja kui ma ta juba korra avanud olen, et sinna sõna lisada, siis tavaliselt natuke õpin ka, st äpp küsib mult sõnu ja mina üritan neid tõlkida, mõlemal suunal. see tarkus, et milliseid sõnu ma kui tihti ja millal kordama peaksin, on sinna kuidagi sisse ehitatud. mul on seal praeguseks sadakond sõna või väljendit ja see on uskumatult eklektiline kollektsioon; näiteks millegipärast olen otsustanud õppida selgeks sõnad “tööstusrevolutsioon” ja “vihmauss”, kuigi tõesti ei usu, et mul neid lähiajal vestluses tarvis läheks.

muidugi sõnaraamatuäpp (Ap Geiriaduron) on ka igapäevane sõber. ma olen iseenesest pabersõnaraamatute austaja, nende lappamine on huvitav ja hariv tegevus, aga kõmri keele lõputute mutatsioonide maailmas on õudselt abiks, kui saad sisestada sõna selles vormis, milles ta parajasti ette sattus, ja äpp juba teab, et chantorion on sama mis canwr, lihtsalt mitmuses ja aspiraatmutatsioonis. (järele mõeldes see mutatsioonide asi on ka see, mis raamatute lugemise mu jaoks nii raskeks teeb. aga ega selle vastu vist muu ei aita kui… rohkem harjutada.)

üks neid asju, mille ärategemist ma selle postituse kirjutamisega edasi lükata üritasin, oli eilne kõmri keele kodutöö. kuna me oleme täiskasvanud õppijad, siis kodutööd ei ole tegelikult eriti… kohustuslikud, st midagi ei juhtu, kui need lihtsalt tegemata jätta, ja suurem osa ajast ei viitsi Huw neid isegi kontrollida. aga tublimad ikkagi järjekindlalt teevad nad ära ja mina muidugi olen ka – kui mitte loomu, siis kasvatuse poolest – tubli tüdruk.

paralu ei anta kodutöödeks kunagi mingeid lihtsaid grammatikaharjutusi, alati peab mingeid tekste kirjutama. see ei ole väga hull, kui teemaks on “jutusta meile mõnest oma pereliikmest”, sest pereliikmeid mul jagub ja võin siis ausalt ette lugeda, millal nad sündisid, kus üles kasvasid, mis tööd teevad ja millega armastavad vaba aega sisustada. aga kui tuleb midagi tühja koha pealt välja mõelda, olen täiesti abitu. eile näiteks oli teemaks “sgwrs mewn gêm” ehk… “vestlus mängu/matši ajal” ja no misasja. mis teema see on selline. kust mina tean, mida inimesed kuskil spordiplatsil või -tribüünil räägivad? lõpuks lahendasin asja kirjeldusega sellest, kuidas käisin ükskord New Yorgis NBA korvpallimängu vaatamas ja vestlesin kohaliku fänniga, kelle kõrvale istuma sattusin (õnneks olin selle loo omal ajal blogisse postitanud, muidu ei oleks küll enam meeleski, et niisugune asi juhtus! rääkimata sellest, et oleks mäletanud, mida see tüüp asjadest arvas).

aga kui loomepiinad välja arvata, siis sellised kirjutamisharjutused on tegelikult jube kasulikud, sest sunnivad mingeid uusi sõnu ja vorme välja uurima ja kontekstis kasutama. võibolla peaks hakkama kõmrikeelset blogi pidama.

(juhtumisi otsustas Huw just eile teha pistelise kodutööde kontrolli ja kuna ma olin üks kolmest, kellel see tehtud oli, siis parandas minu oma kohapeal ära ka. 150 sõna peale ainult üks grammatikaviga! täpselt nagu mu eesti keel: kui mul midagi öelda oleks, oskaks ma seda väga hästi teha:P)