Autor: kitty

Mul ei ole aega asjadest mõelda ega kirjutada, sest ma pean oma uude autosse sisse elama.

Nad küsivad kõik minult, millise auto ma ostsin, ja siis naeravad mu üle, kui ma vastan, et rohelise. Olevat “nii naiselik vastus”. No ma tean, et nad tahavad tegelikult kuulda “honda civic, 94, 1.3, kolme uksega”, aga ma tunnen end sellist asja öeldes naeruväärsena. See pole ju mingi vastus. Või ma ei tea. Igatahes pole see vastus küsimusele “milline”!

Täna olen murdnud pead selle üle, kas peaks minema kergema vastupanu teed ja värvima juuksed heledaks – kaasliiklejad kindlasti suhtuksid siis minusse mõistvamalt – või värvima ikkagi tumedamaks ja lootma, et mu vahtralehed mind välja vabandavad. Olgem ausad, ega ma ikka iga kord veel päris hästi ei oska. Eriti piinlikke situatsioone tuleb ette parkimismajas. Ja pooltel kordadel läheb meelest ära, et tuled peavad ka põlema, mis sest, et valge on.

Juuksurisse ma lähen kolmapäeval, nii et selleks ajaks tuleb ära otsustada, kas ma hakkan stereotüüpe toitma või nendega võitlema.

Või mis värvi juuksed rohelise autoga õieti kõige paremini sobiksid?:P

Tuleb ilmselt järgida Öökulli eeskuju ja teha postkasti pilu laiemaks – mitte juhuks, kui mulle peaks paksemaid kirju saadetama, ega ka hirmus, et keegi peab läbi postkasti pilu mu elu päästma ronima, aga neljapäevi lihtsalt ei ela muidu üle. Ekspress pluss Postimees pluss Äripäev lihtsalt ei mahu korraga ära ja kõige välimine ses pakis jääb kannatajaks. Sel nädalal oli Postimehel veel mingi tobe lisa kaasas ja Pere ja Kodu tuli ka just neljapäeval. Vaene postiljon.

Kogu seda pakki pole ma veel jõudnud läbi lugeda, aga juba on tekkinud input overflow.

Ja keegi võiks ära seletada, miks Ülemiste keskuse logo kommenteeriv allkirjata repliik Ekspressi A-osas kattub mitme lause ulatuses sõna-sõnalt Polaarkaru poolt öelduga. See ei ole ainus plagiaaditunnustega asi, mis ma sellest lehest olen leidnud, ja ma pole vist ka ainus, kes leidis. Aga no ma tõesti ei jaksa selle üle kraagelda täna.

Osavamaid värskete juhilubadega tsikke kui mina on ilmselt nähtud, aga julgemaid… no ma ei tea. Hommikul ostsin auto, lõuna ajal sõitsin sellega Tartust Tallinna, õhtuse tipptunni ajal seiklesin Pronksis-Ahtris-Toompuiesteel-Paldiski maanteel, hiljem õhtul kimasin mööda Liivalaiat.

Või võibolla on see jultumus, mitte julgus:P Aga mul on nii äge päev olnud!

Mul ei ole mitte midagi enam öelda. Grease’i, orkuti, Ülemiste kaubanduskeskuse, auklike ja tolmuste linnatänavate, tänavuse kevadmoe, üldse kõigi asjade kohta on kõik juba ära öeldud, mida üldse oli vaja öelda. I’ll get back to you, kui mul mõni uus mõte tekib. Või kui minuga juhtub midagi sellist, mida kõigiga kogu aeg ei juhtu.

Ma lähen uisutan vist nüüd natuke. Et mitte massist erineda.

Lennujaamast õige veidi maad linna pool oli rebane! Jooksis üle Tartu maantee. Auto alla ei jäänud. Sabaots tal valge ka ei olnud, aga muidu oli täitsa nagu päris, st nagu lugemikus pildi peal:P Ma polnudki varem rebast nii lähedalt näinud looduses. Või no mis loodus see lennujaama ja uue hotelli vaheline jupp Tartu maanteed ikka on:P aga päris loomaaed see ka (veel) ei ole.

Mulle meeldib Rimi hüpermarketi (mis sõna. Poe, ütleme otse.) kaubapaigutus.

Ei mäleta enam, kas see oli mingis fido areas või popis newsgroupis, kus kunagi 1995. aasta paiku tekkis arutlus sõna “kaart” käänamise üle. Muidu kirjutasid inimesed üsna korralikus eesti keeles, aga näiteks poes maksid millegipärast tihti “kaartiga”, kuigi vahel olid “kaarti” koju unustanud. Selgus, et kõik teavad suurepäraselt, kuidas on õige, ega aja ka mingit kiusu, aga see lihtsalt on selline viga, mis seletamatul kombel kipub sisse tulema. Umbes nagu trüki- või näpuviga, aga alati samas sõnas. Noh, ma ei tea, minul ei ole ta kunagi niiviisi tulnud, aga ma üsna usun, et mingi selline jama sellega on. Ka hiljem olen erinevate kirjaoskajate inimeste kirjutistes sama viga täheldanud.

Ja teine sarnane asi on nüüd viimase aasta või paari jooksul mulle silma hakanud – mingites kindlat tüüpi lausetes suudab suur hulk inimesi ainsuse osastava lõpus oleva t asemel kirjutada d, nii et tekib mitmuse nimetav. See sai nüüd keeruline:) Umbes nagu “meeldivad kevadet soovides.” Seda viga olen ma ise ka vähemalt korra suutnud teha, pärast lugeda oli ikka täitsa naljakas… ja no ma tõesti ei tea, kust see tuli!

Minu tänane lemmikuudis on see, et kõige popim raamat Tallinna ja Tartu raamatukogudes on Saveljevi füüsikaõpik (epl link, uudis originaalis Ekspressilt). Selle peale oleks võinud tegelikult ise ka tulla. Kas eesti keeles üldse on veel mõni kõrgkoolile sobiv füüsikaõpik olemas?

Mitte et ma Saveljevi raamatut “õudselt heaks õpikuks” söandaks nimetada, aga eks ta sai mullegi omamoodi armsaks:) eriti, kuna esimene hinne, mis ma TTÜs matriklisse sain, oli 5 aines “Füüsika I”; suulise eksamiga oli tegu seejuures. Üldse on peaaegu kõik mu eredamad ülikoolimälestused füüsikaga seotud. Välja arvatud muidugi need, mis on seotud mattanalüüsiga:)

ja muide, ma olin jube kunn, sest mul oli Saveljevi esimene osa endal kodus olemas ja ma ei pidanud seda raamatukogust rabama jooksma:P

Homse päevaga seoses on mul üks suur hirm.

Nad teevad Ülemiste keskuse lahti. Ma kardan, et ma ei saa enam kunagi koju:( Sest ummik on ees.

Kui me nüüd püüame asja vaadata helgest küljest, siis saan ma endale ju ometi uue, suurema (täpsemalt Eesti suurima:P) kodupoe, kuhu on ratta ja rulluiskudega väga mugav minna. Aga niikaua, kui ma olen teadmatuses ja hirmus, ei suuda ma sellest rõõmu tunda.

Saaks see homme juba läbi. Vähemalt oleks teada, kui kole see umbeski on.

Ärkamisi on nii erinevaid.

Mina ärkasin täna mõttega. Tavaliselt tuleb päeva esimene mõte alles umbes kella üheksa ajal ja hiilib siis ka väga arglikult ligi, ise on pisike, kahvatu ja tagasihoidlik. Aga tänane passis ilmselt juba päikesetõusust peale mu voodi kõrval ja ootas, et ma teda mõtlema saaks hakata. Oli kergelt pealetükkivgi, aga see-eest ilus.

Umbes selline mõte, et küll on mõnus, et ma saan elada just siin ja praegu.

Mis ma oskan öelda. Võiks öelda, et ma ütlesin kohe, et Karl-Jörgen võidab selle vanuserühma:P Aga tegelikult ma päris nii ei öelnud ja finaalis ta küll kõige parem ei olnud enam.

Samas. Laulukarussell peaks olema umbes nagu Prantsuse Lütseumi esimese klassi sisseastumiskatsed – poistele ja tüdrukutele eraldi, sest poisid arenevad aeglasemalt… Nii ei saa ju rallit sõita, kui plikad laulavad jazzi ja poisid “Lõket preerias” või mingeid Albert Uustulndi laulukesi?

Aga tegelikult mulle meeldis:)

ainult seda jäin veel mõtlema, et kui kõik ülejäänud finalistid selguvad üsna kohe peale lindistust, siis publiku lemmik saab ju ainult kolm päeva ette teada, et ta peab otsesaatesse minema. See pole kah nagu aus.