Autor: kitty

all tundemeri lai ja kuskilt ei paistagi maa

laupäeval õnnestus mul üle väga pika aja viibida peol, mis EI lõppenudki youtube’is surfamise ja üksteisele lemmikklippide näitamisega. see oli põhiliselt sellepärast, et see oli minu pidu ja ma ei lubanud. aga natuke ka sellepärast, et võrguühendus kadus ära.

esmaspäeva hommik algas seetõttu aftekaga – kõik saatsid teistele mailiga linke neile klippidele, millest laupäeval juttu oli.

& kusagil tagahoowides sain sinust laulda

Eelmises osas: mu jalgrattal tuli kogu aeg kett maha, eks ole.

Pärast seda:

* ei suutnud Hawaii Expressi jalgrattaremontijad selle ketiprobleemiga midagi teha (200 kr/h);

* läks see kett lihtsalt katki;

* paigaldasid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad uue keti (200 kr/h);

* ei haakinud see uus kett end enam tagumiste hammasrataste külge, sest need olid liiga kulunud;

* paigaldasid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad uued hammasrattad, sellel jublakal oli muidugi ka mingi jalgrattaremontijakeelne nimi, mida ma enam ei mäleta (200 kr/h);

* murdus ära rattakorvi kinnitus;

* paigaldasid vahelduse mõttes Veloplussi jalgrattaremontijad uue rattakorvi (200 kr/h);

* läks katki ratta esipidur;

* väsisin lõplikult oma raha Hawaii Expressi tassimisest, sest lisaks tunnitasule tuli ju juppide eest ka maksta;

* nentisid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad anyway, et sellist pidurit parandada ei saa ja uut ka ei saa osta, sest neid ei tehta enam;

* küsisid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad võrdlemisi nutika küsimuse “aga milleks teile esipidur?”, millele mul kahjuks vastus olemas oli: see oli ainus pidur sel rattal, mis töötas. Enne, kui ta katki läks, that is;

* proovis pidurit parandada üks sümpaatne austraallanna Uue Maailma seltsimaja hoovil (jajah, selline see agulielu on, täis ootamatuid kohtumisi), kellel paraku oli entusiasmi oluliselt rohkem kui reaalseid oskusi ja vahendeid;

* meenus mulle õnneks, et pidurid on kiiruse surm ja et mul ei olegi neid tegelt eriti vaja;

* ilmus ühte väliskummi tohutu lõhe, mille kaudu sisekumm paistab. Aga päriselt lõhki läinud see veel pole ja õhk püsib sees;

* olen ma selle suve jooksul kuuendat korda küsimuse ees, kas ei oleks mitte mõistlikum uus ratas hankida…

Kui keegi tahab mu ratta ära osta (vana naistekas! viie käiguga! korviga! väga retro linnaratas!) või mind veenda, et esirehv on ka tegelt kiiruse surm, siis palun võtke järjekorda.

and her soul walks beside her

Mu jalgrattal tuleb kogu aeg kett maha.

Muidugi ma oskan seda ketti tagasi panna, viiendast eluaastast saadik olen osanud. Aga on vaks vahet, kas ajada ketti peale viieaastasena rohelisele Desnale Aegviidus metsa vahel, endal nina tatine ja katkised dressipüksid jalas, kaasasolnud ujumisrätik raja kõrvale mustikatesse visatud… või teha seda tipptunnil Tallinnas Vabaduse väljaku vahetuses läheduses, riietatuna valgesse seelikusse ja kontsakingadesse, ratas kogu aeg ähvardamas ümber kukkuda, sest korvi surutud läpakas ja lenksu külge riputatud käekott ajavad teda tasakaalust välja. Küünarnukini määrdesed käed osutuvad ühel juhul neist kahest päriselt ka probleemiks.

Mis ma tahan öelda, on see, et kui unistad glamuursest töölesõidust juunikuu päikeses ja seeliku lehvides, siis kuulutuse “ostan võimalikult odavalt võimalikult vana naisteratta, soovitavalt ennesõjaaegne ja ilma käikudeta, soovitavalt korviga” avaldamine ei ole tegelikult nii obviously hea lahendus, kui esmapilgul tundub.

just selles hetkes püsime see meid hoiabki koos

6:00 äratus ja telgi kokkupakkimine

6:45 jalgsimatk sadamasse

7:00 kalapaadi start

7:45 paadi maabumine ja jalgsimatk lennujaama

8:15 check-in

9:00 lennuki start

10:00 lennuki maandumine

11:30 olin kontoris, aga ma käisin hommikust söömas ja kodus riideid vahetamas ka vahepeal.

Põhimõtteliselt võiks Abrukalt Tallinnasse tööle käia küll:)

kes soojendaks aga mu laule

Lugesin mitmetuhandendat korda Lindgreni Soolavarese-raamatut ja leidsin midagi, mida, võiks vanduda, pole seal iial enne olnud:

Melker asus innukalt töö kallale. Tööd oli rohkem, kui ta oli arvanud, aga pusides vestles ta leebelt ning julgustavalt iseendaga.

“Tean kahte meeldivat asja,” lausus ta, kui oli renni paika saanud, “õieti tean isegi kolme asja, mis ületavad iga mõistuse – see kaval puurenn, vee tee otse kööki ja Melker Melkerssoni tee järjest kõrgema tarkuse juurde.”

Selline parafraas sellises kohas – ja ma pole seda MITTE kunagi varem märganud! Tasub, alati tasub vanu lemmikuid uue elukogemuse taustal üle lugeda…

(kui see veel ilmne ei ole, siis Õp. 30, 18-19)

su värvipliiatsid on lühikeseks kulund ja enam teritada neid ei saa

sündmuskoht: tammsaare park, telk kirjaga “kaitseväe värbamiskeskus”

tegelased: hea võmm (laigulises mundris kaitseväelane), kuri võmm (tumehallis ülikonnas kaitseväe…ametnik), mina

põhjus: ma tegelt ka tahtsin teada, kas mind kaitseväkke tööle võetaks

vestlus:

mina: noh, keda värbate?
hea võmm ja kuri võmm: kedagi ei värba, kõik tulevad ise!
m: ma nüüd tulingi ise, mis teil mulle pakkuda on?
hv&kv: kõike on pakkuda. võib kaitseliitu astuda ja lahingukooli ja…
m: aa, et te ikka otsite neid, kes metsas roomaks?
kv: no ikka, see on kaitsevägi ju!
m: a kas kuidagi… rafineeritumal moel ei saa riiki kaitsta?
hv: ikka saab, mis eriala on?
m: infotehnoloogia.
hv: jajah, selliseid meil on vaja küll. aga siis mundrit ei saa.
m: no ma vast leian ise midagi selga panna, pole hullu.
kv: a siis vaadake cv-online’ist meie tööpakkumisi.

kui kõik nagunii ise tulevad, siis miks mitte niiviisi värvata:)