Autor: kitty

Tänase hommikupooliku akadeemiline saavutus: logisin õppeinfosüsteemi sisse, trükkisin välja õppekava ja oma õppetulemused, võrdlesin skoore, ei läinud nööri otsima.

Pärastlõunaks ja õhtuks on akadeemilisel rindel nii suured plaanid, et ma ei tihka väljagi öelda. Eks ma ülban hiljem, kui põhjust on.

Ennustan, et hiljemalt järgmiseks nädalaks on meil kõigil sõnast “akadeemiline” eluks ajaks kõrini:)

Ükskord oleksin mina ka peaaegu Auschwitzis õppereisil käinud.

Ma olin Krakowis tudengikonverentsil ja sellistel konverentsidel on traditsiooniliselt üks päev ette nähtud kultuuriliste ja sportlike meelelahutuste jaoks. Igaüks sai valida, kas minna sel päeval veekeskusesse ujuma, Zakopane kanti mägedesse matkama või Auschwitzi muuseum-koonduslaagrisse.

Veekeskusesse ei tahtnud keegi minna, see kõlas igavalt ja ujumisriideid polnud nagunii kaasas. Koonduslaagrisse ei tahtnud ka keegi minna ja kõik minusugused ignorantsed idaeurooplased panid end süümekateta Zakopane lehele kirja. Lääneeurooplased istusid ja mossitasid – nad oleks ka mägedesse tahtnud, aga neisse oli sisse kasvatatud mingi süütunne, mis ei lubanud neil sellist valikut teha. Ohkasid ja kirjutasid oma nimed Auschwitzi alla. Ohkasid veel. Rääkisid vastutusest ja mäletamisest. Ignorantsed idaeurooplased kehitasid õlgu, mölisesid midagi GULAGist ja võtsid veel enne Zakopane bussi saabumist laulu üles.

Õhtul tagasi jõudes olid lääneeurooplased veel süngemad kui enne, aga süütunne tundus olevat vähenenud. Palverännak tehtud, nagu üks soomlane mulle otsekoheselt tunnistas.

Mäed on Lõuna-Poolas igatahes lahedad.

Ma arvan, et mu tänane akadeemiline saavutus isegi ületab eilse – pikendasin ISIC-kaardi ära.

Hakkab juba minema, eksju?

Arvestades sellega, kuidas mu käed hakkavad värisema juba TTÜ veebilehe aadressi toksides, usun, et mu vaimsele tervisele oleks parem (ja kõigile ümbritsevatele inimestele lihtsam), kui ma selle ülikooli lihtsalt pooleli jätaksin.

Magistrantide atesteerimine on märkamatult jälle minu osaluseta läbi saanud. Dekanaati helistada ja küsida, mis neil mu nime taga kirjas on, ma muidugi ei tihka. Akadeemilist kalendrit on keegi kuri inimene mudinud ja semester käib juba täie hooga. Kamoon, mis juhtus veebruari alguse suusanädalaga, mis ALATI on olnud? Ja mu magistritöö juhendaja (keda ma ametlikult veel juhendajaks registreerida pole jõudnud) on võtnud vaba semestri!

Ma muidugi saan aru, et kui ma kooliga tihemini kokku puutuksin, poleks meie kontaktid minu jaoks nii ššokeerivad.

Homme hakkan õppima.

edit: trükkisin akadeemilise kalendri välja ja panin seinale. kahjuks on tunne, et see jääb mu kõige akadeemilisemaks saavutuseks selle aastanumbri sees.

70% Maa pinnast on kaetud veega. Ma tean, ma panin just puzzlegloobuse kokku:P Või gloobuspuzzle või kuidas teda nüüd kutsuda.

Igatahes oli see väga hariv, ma tean nüüd Vaikse Ookeani saartest rohkem kui iial varem. Samuti teadvustan ma endale nüüd mõnda aega jälle paari asja, mida ma põhimõtteliselt tean, aga siiski tihti arvesse võtmata jätan – Maa sfäärilisust ja Euroopa väiksust maailma kontekstis.

Kõige lahedam töö, mida ma elus olen teinud, oli Rootsis tudengipubis õllemüümine. See oli lahe, sest seda ei pidanud tegema, vaid võis teha, kui oli aega ja tuju ja viitsimist. Palka ei makstud, aga tööõhtul sai tasuta süüa, samas pubis kehtiva kupongi mõnel teisel õhtul või lõunal söömiseks, vedamise korral tasuta õlle või paar, terveks õhtuks hea seltskonna ja terveks semestriks odava populaarsuse – kellele siis ei meeldiks see tüdruk, kes linna kõige odavamat õlut müüb ja sinna juurde võluvalt viletsat rootsi keelt pursib?

Igal õhtul kell kaksteist pandi pubis mängima Semisonicu “Closing Time”, et kõik teaksid – nüüd on time for you to go out to the places you will be from. See oli südamlik traditsioon. Ehkki paar doktoranti, kellega ma vahel koos jõin, kinnitasid, et juba paari aasta jooksul hakkab su bioloogiline kell märku andma, millal tuleb tellida viimane õlu, et saaks täpselt ENNE “Closing Time’i” algust jalga lasta.

Millegipärast ma ei usu, et see pubi oli ainuke maailmas, kes just seda lõpulugu kasutab.

Ja orkuti Olav Ehala kommuunis jutustas keegi, kuidas Zavoodis olevat komme sulgemisajal mängida Ehala “Kodulaulu”. Minu jaoks oli see üllatus – mitte niivõrd laulu mängimine ise, kui fakt, et Zavoodil üldse mingi sulgemisaeg on.

Rendile anda elu, heas korras (pole liigselt ära trööbeldatud, aga pole ka asjatult kasutamata jäetud). Lisavarustus: lahedad sõbrad, põnev töö, kena kodu ja kolm kassi, armastav abikaasa ja hulk huvitatud kavalere, peaaegu lõpetatud magistriõpe, viis venda, B-kategooria juhtimisõigus, normi piires kehakaal ja hemoglobiinitase, põhiosas talutav ja mingis osas teenimatult kõrge reputatsioon, piisav sissetulek tagamaks mõistlike vajaduste rahuldamist, korralik lugemus, meinstriim muusikamaitse.

Ma ei oska sellega praegusel ajal ise suurt midagi pihta hakata lihtsalt.

Tunnen end järjekindlalt nagu Robbie “Poor Me It’s So Hard Being A Super-Millionaire Babe-Magnet” Williams – objektiivselt võttes läheb mul hullult hästi ja pidevalt juhtub lahedaid asju, aga tunne on ikka pigem et

Not sure I understand
This role I’ve been given

või

So unimpressed but so in awe
Such a saint but such a whore
So self aware so full of shit
So indecisive so adamant

või

I sit and talk to God
And he just laughs at my plans
My head speaks a language
I don’t understand

või

I’ll go out
And find another you

või

If you drop me I’ll fall to pieces on you
If you don’t see me I don’t exist

või

All your friends think you’re satisfied
But they can’t see your soul no no no

või

You think that I’m strong you’re wrong
You’re wrong

või võibolla lihtsalt ja lühidalt

There’s just no pleasing me

Kitty says:
ma mõtlen siin praegu, et messenger näeb välja nagu ideaalne vahend oma inimsuhete haldamiseks, aga ei ole seda vist tegelikult siiski. weird.