Arvestades sellega, kuidas mu käed hakkavad värisema juba TTÜ veebilehe aadressi toksides, usun, et mu vaimsele tervisele oleks parem (ja kõigile ümbritsevatele inimestele lihtsam), kui ma selle ülikooli lihtsalt pooleli jätaksin.
Magistrantide atesteerimine on märkamatult jälle minu osaluseta läbi saanud. Dekanaati helistada ja küsida, mis neil mu nime taga kirjas on, ma muidugi ei tihka. Akadeemilist kalendrit on keegi kuri inimene mudinud ja semester käib juba täie hooga. Kamoon, mis juhtus veebruari alguse suusanädalaga, mis ALATI on olnud? Ja mu magistritöö juhendaja (keda ma ametlikult veel juhendajaks registreerida pole jõudnud) on võtnud vaba semestri!
Ma muidugi saan aru, et kui ma kooliga tihemini kokku puutuksin, poleks meie kontaktid minu jaoks nii šokeerivad.
Homme hakkan õppima.
edit: trükkisin akadeemilise kalendri välja ja panin seinale. kahjuks on tunne, et see jääb mu kõige akadeemilisemaks saavutuseks selle aastanumbri sees.
whatever 
(kui tohib, siis ikkagi) Roger, ma mingil kummalisel põhjusel usun Sinusse. Näita akadeemilisele maailmale, et nad ei tea, kellega neil tegu on ja tõesta vahelduseks endale, et Sa oledki täpselt nii kindlameelne ja saavutussuutlik, kui mina arvan Sind olevat. :-)
Seda enam, et paadunud lohedele oleksid Sa siis tõeliseks eeskujuks ja iidoliks ja mõnes mahajäätud kopli keldris hakataks Sinust seepeale tõenäoliselt postreid trükkima…
Et oleks kõigile selge – oma kindlameelsust ja saavutussuutlikkust pole mul vaja enam iial mingite tegudega tõestada, ma võin lihtsalt näidata oma juhiluba:P (vt. ka postituste kategooria “õppesõit”)
Lähemal ajal avaldan Riigi Teatajas ilmselt ka ametliku info selle kohta, et mind võib Rogeriks kutsuda, kui süda sunnib. Viimase kolme päeva jooksul olen jube tihti pidanud kuulma, nagu ei võiks – ma küll ei tea, kust te selle võtnud olete. Samas jätan endale õiguse tunda end täpselt nii mitterogerina kui parajasti tuju on:)
Akadeemilise maailmaga ongi mul ainult see probleem, et nad ei tea, kellega neil tegu on, ja hindavad mind kõvasti üle. Meenutan, ma sain terve sügissemestri vältel isegi õppetoetust;)
Aga kui ma saaks selles postriasjas kindel olla… vat see oleks vist ainus asi, mis mind motiveeriks magistritööd valmis kirjutama!
Tunduvalt tulusam on loosung “Täna hakkan õppima!” Praktikas tõestatud.
Veel motiveerivam on mingist teoreetilisest osast nii peale hakata, et võtta kirjandus ja istuda sellega koos arvuti taha. Arvuti taga võib muidugi teha igasuguseid muid asju (tööd, blogi, surfamist), aga mõne lause saab kirja ka. Motivatsioon aga tõuseb siis iga päevaga ja hiljemalt nädala aja pärast tahadki ainult päev läbi kirjutada.
Nooh, ma usun et kasvõi ajaveebi lugejate hulgast leiaks vähemalt ühe fotograafi ja ühe kujundaja. Ja trükkimine on meil tänapäeval niiöelda massides.. :)